Tartu Ülikooli muuseumi püsinäitus "Minu elu ülikool" muudab ülikooli kogemuse mõtestamise mitmekihilisemaks kui pidulikud aktusekõned ja diplomite mapp kokku.

Mind hirmutavad üleküllastunult interaktiivsed kaasaegsed ajaloomuuseumid, kus teatud lihtsustamise aste muudab olulised sündmused liiga mänguliseks ja tõeline ajastu tunnetus kaob. Neisse sattudes tekib tihti igatsus “vanakooli” staatiliste muuseumite järele. Seetõttu sisenesin ma paljukiidetud Tartu Ülikooli muuseumisse teatud skepsisega.

Muuseumisaali astudes tundsin rahu ja sain ka kohe aru, kust peaksin oma ringkäiku alustama. Humanitaarteadlasena, kelle jaoks raamatud on igapäevased kaaslased, soovisin selles muuseumis lähemalt näha hoopis eksootiliste loomade skelette ja füüsikateadlaste põnevaid avastusi optika vallas. Imestan, et teadusharude vahel oli leitud täielik esteetiline tasakaal.

Kogu väljapanek mõjus veenvalt vist tänu kõrgete raamaturiiulite ja kabinettide maitsekalt romantiseeritud ülesehitusele.

Kogu väljapanek mõjus veenvalt vist tänu kõrgete raamaturiiulite ja kabinettide maitsekalt romantiseeritud ülesehitusele. Raamatukogu kujund ei ole juhuslik. Tegemist on siiski Johann Wilhelm Krause poolt projekteeritud ajalooliste raamatukogu ruumidega. Minu jaoks tegi Tartu Ülikooli õpingud eriliseks just see ajalooga hoonete pidulik atmosfäär: kõrged laed, aatriumid ja need hommikused loengud anatoomikumi moodi müstilistes majades.

Jään imetlema vana anatoomikumi maketti. Miniatuuride, mudelite ja makettide kasutus selle näitusel on kooskõlas tervikuga. Nukutubade suuruses rekonstrueeritud 1950. ja 1970. aastate tudengitoad panevad mõtlema sellele, mida me tegelikult ülikooli ajal kortereid ja tube jagades teineteiselt õppisime. Ja mida me romaanides sellise tudengiromantika kohta lugenud oleme.

Teooriateoseid täis kuhjatud laud, milleni jõuab oma ringkäigul ükskõik millisest punktist alustada ja millele langeb lumevalgus just ajakirjanduse õppehoone poolt, tuletas naljakalt meelde neid unetuid sessiaegu, kui filosoofiaajaloo eksami läbimine tundus ainus oluline asi maailmas.

Ma usun, et Zavoodi-filosoofid jätsid omal ajal Tartu Ülikoolis õppijatele ikka suurema jälje, kui peavaluga hommikuses loengus kuulatu.

Sujuvalt nagu ülikooli ajal, jõuab külastaja ka näitusel ikkagi meelelahutusasutuste ja kokkusaamiskohtade ekspositsioonini. Ma usun, et Zavoodi-filosoofid jätsid omal ajal Tartu Ülikoolis õppijatele ikka suurema jälje, kui peavaluga hommikuses loengus kuulatu. Kohvikud ja baarid ei olnud ega ole pelgalt meelelahutus, vaid tihti ka tudengi esimene päris töökoht.

Kas te teadsite näiteks, et Võru tänaval asus Peegli pubi?

Kuigi ma sel korral teadlikult ei haaranud kuskil klappe ega keeranud nuppe, siis ühe filmi ma ikkagi otsast lõpuni vaatasin. Spetsiaalselt selle ekspositsiooni juurde tehtud dokumentaalis räägivad teiste seas Katrin Tegova ja Viktoria Ladõnskaja oma ülikooliajast ja tööotsinguist. Seda soovitan vaadata, sest sisaldab muuseas põnevaid kaadreid 1990. ja 2000. aastate öölokaalidest. Kas te teadsite näiteks, et Võru tänaval asus Peegli pubi?

Muuseumi atmosfäärile annavad lihvi nutikad detailid. Kellel tuli mõte, et peaks neid kuldkollased rasvast läikivad praekartulid vitriinis eksponeerima? Need mõjuvad ikoonilise osana tudengielust.

Saalis töötav tütarlaps seletas mulle, et vanemad inimesed tulevad siia tihti kuni neli korda tagasi, kuna ei jõua ühe korraga kogu infot läbi lugeda ega vaadata. Mul läks üksi kokku poolteist tundi. Ma lubasin ka tagasi minna.