Õnn ja õnnetus Instagramis

Sotsiaalmeedia platvormide seast on just Instagrami noorte vaimsele tervisele kõige kahjulikumaks peetud. Paradoksaalsel kombel otsitakse ja leitakse abi samalt platvormilt, mis kurbust tekitab. Instagrami kvintessents on teiste, enamasti võõraste sisu jälgimine, mis inspireerib, aga tekitab ka kadedust, masendust ja paneb end teistega võrdlema.

Ingliskeelsete teemaviidete seas on Instagramis teemaviidet #mentalhealth [vaimne tervis] kasutatud üle 14 miljoni korra, #therapy [teraapia] üle 6 miljoni korra, #anxiety [ärevus] üle 13 miljoni ja #depression [depressioon] üle 20 miljoni korra. Need on vaid mõned näited. Eestis on samu teemaviiteid kasutatud kokku ligi 1800 korda[1] – trend on vaikselt meilegi jõudmas.

Eksperdid ja innustajad

Oma vaatluste[2] põhjal olen Instagrami-teraapia puhul eristanud kolme tüüpi kasutajaid.

Eksperdid on enamjaolt terapeudid ja psühholoogid, kes omavad erialase töö kõrval ka Instagramis kasutajat (näiteks @_drsoph, @lisaolivera, @sitwithwhit, @lizlistens). Nende kontod on suures osas täidetud tekstiliste sõnumitega, kus malbet värvi taustal kirja pandud harivad ja innustavad sõnumid enese armastamisest, suhetest, ärevuse või depressiooniga toimetulekust jne. Osad eksperdid ütlevad profiili alguses story’s või bio’s, et nende konto pole teraapia, ja suunavad eri linkide abil inimesi konkreetselt spetsialiste otsima.

Sõbrad on „inimesed meie seast“ ehk inimesed, kes elavad ise mõne diagnoosiga, kajastavad Instagramis oma haiguse kulgu ja igapäevaelu ja propageerivad teadlikkust vaimsest tervisest (näiteks @sophia_roe, @marcelailustra, @bunnymichael). Kasutaja võib oma sisu siduda mõne teise elemendi, näiteks kunstiga (@crazyheadcomics). Kasutajad jagavad oma eraelu suuremal määral ning pakuvad vaimse tervise teemal nõu oma loost lähtudes ja seda jutustades.

Innustajad on üldisemat sorti vaimsele tervisele keskendunud inspiratsioonikontod, mis jagavad teiste kasutajate, sealhulgas ekspertide ja sõprade loodud sisu, või vaimsele tervisele pühendunud organisatsioonid (näiteks @breakingtaboo, @theblurtfoundation, @peaasi.ee). Innustajad harivad, jagavad inspiratsiooni ja motiveerivad ning nagu ka sõbrad ja eksperdid, normaliseerivad vaimse tervise alast diskussiooni.

Digitaalsed kogukonnad ja argiaktivism

Kõik kolm kasutajate tüüpi loovad enda ümber kogukonna. Nii kogukonnatunne kui ka sotsiaalne tugi on midagi, mida Instagrami-teraapia kasutajatele pakub. Haiguste põdejaid veebis ühendavad tugigrupid aitavad inimestel hakkama saada. Sellist funktsiooni kannavad ka vaimsele tervisele pühendatud Instagrami kontod. Inimesel ei pruugigi olla konkreetselt mõni vaimse tervise mure, ikkagi on hea näha oma voos midagi positiivset, julgustavat, kiitvat ja tunda end osana suuremast kogukonnast, kellega samastuda, läbi käia ja kogemusi vahetada.

Veebikogukonnad ja sotsiaalmeedia pakuvad ka marginaliseeritud gruppidele võimalust leida ja luua ruume, kuhu kuuluda ja kus oma kogemusi jagada. Näiteks naised ja teisedki vähemused tegelevad oma sisu luues n-ö argiaktivismiga – nende loodud sisu kannab poliitilist tähendust. Ka ekspertide, sõprade ja innustajate tegevus on kui argiaktivism, eesmärgiks maailm, kus kõigi vaimne tervis on veidike parem ja ühiskond teadlikum ning lahkem.

Digitaalne lähedus julgustab oma nõrkuste tugevustena näitamist, see on kui „pehme“ relv tabude vastu, abiks teemade normaliseerimisel jne. Vaimsest tervisest tabudeta rääkimine on kahtlemata tänuväärne algatus. Instagrami-teraapia suunab inimesi vaimsele tervisele mõtlema ja ehk paraneb nii (enese)teadlikkus ja kasvab enesekindlus.

Paraku on Instagrami-teraapia pälvinud ka kriitikat. Instagram on tasuta ja alati kättesaadav, kuid tekitab ise halba enesetunnet. Sotsiaalmeedia põlvkond on noores, õrnas eas ning neid võib mõjutada, kuidas eri teemadest platvormil räägitakse. Tegu on ka tervisevaldkonnaga ehk mängus on palju: nii tundlikud isikuandmed kui ka sõna otseses mõttes elud.

Instagrami pildid ei asenda ravi ja ühiselt veedetud aega spetsialistiga, kuid need võivad vabadel hetkel aidata aega maha võtta ning enese peale mõelda.

Instagrami-teraapiat on nimetatud Metsikuks Lääneks. Tegu on paljuski reguleerimata valdkonnaga. Eksperdid on leidnud, et sellist fenomeni nagu Instagrami-teraapia ei eksisteeri – Instagramis ei saa aset leida päris teraapia. Kindlasti on siin omajagu tõtt.

Kes vastutab?

Sotsiaalmeedia puhul ei saa unustada, et platvormide näol on siiski tegu ärimudeliga. Oma kogemustest rääkimine on igati inimlik ja siin pole midagi uut, küll aga on uudne, kuidas infojagamist äriliste eesmärkide nimel ära kasutada saab.

Kuna platvorm on äri, siis rakendus just soovib, et veedaksin seal postitusi kerides rohkem aega ning tunneksin end selles osas paremini. Kui kasulik see tegelikult on? Vaimse tervise kontode ja postituste vaatamine on veidi prokrastineerimine. Tundub, et justkui teeksin midagi kasulikku oma tervise heaks, tegelikult loen aga järjekordset postitust, kuidas #selfcare vaimus enda eest hoolt kanda, näiteks tuba õhutada, varem magama minna või enda vastu lahkem olla.

Ka Instagram ise on märganud murekohta ja platvormi negatiivseid seoseid vaimse tervisega, katsetades nüüd mitmes riigis uut süsteemi, kus kasutajad piltide meeldimiste arvu ei näe – seda näeb ainult postitaja. Uuenduse eesmärk on vähendada stressi, mis postitades ja tagasiside oodates tekib. Mõned teemaviited – näiteks #depression – on eelneva hoiatusega. Instagram küsib, kas soovid sellist sisu ikka näha, ning suunab vajadusel abi pakkuvale lehele, kus on eri nõuandeid ja spetsialistide telefoninumbreid.

Kuigi paljuski saab vaadata platvormi enda poole, on vastutus lisaks Instagramile ka sisuloojatel ning tarbijatel endil. Internetis loodavast ja jagatavast uudissisust suur osa ei allu (ajakirjanduslikule ja toimetuslikule) faktikontrollile – näiteks sotsiaalmeedias tavakasutajate poolt levitatav info. Igal infotarbijal ja -loojal on suurem vabadus, aga ka suurem vastutus.

Kuna internetist saab leida rohkelt eri infot, võib otsijal tekkida segadus, milline teave on usaldusväärne ja kuhu täpselt oma murega pöörduda. Siin on sisuloojatel ehk nn ekspertidel, sõpradel ja innustajatel võimalus või suisa kohustus inimesi professionaalse abi poole suunata, ning kasutajatel kainelt hinnata, missugune sisu on hariv või meelelahutuslik ning kust päriselt nõu küsida.

Tahaksin tänada oma jälgijaid

Instagrami-teraapia võib tunduda kui üks järjekordne trend sotsiaalmeedias, ometi on teema palju sügavam. Mõtlemisainet jagub nii kasutajatele, sisuloojatele, terapeutidele, psühholoogidele, tervishoiutöötajatele, lapsevanematele ning eetikaekspertidele. On leitud, et sotsiaalmeedial on võime edendada vaimset tervist, noored otsivad sageli sotsiaalmeediast vaimse tervise kohta infot ja sotsiaalmeedia pakub kasulikku platvormi noorte harimiseks ja nendeni jõudmiseks. Sotsiaalmeediat ja Instagrami võiks senisest julgemalt sel eesmärgil ära kasutada.

Vaimsest tervisest rääkida on igal juhul kasulik. Maailm on kohati päris hirmus ja kiiresti muutuv. Olgu igaühel oma pelgupaik, kus end mugavalt tunda ja enda jaoks olulistele teemadele keskenduda. Kui see pelgupaik sisaldab ka sotsiaalmeediat – miks mitte!

Ravi jäägu siiski spetsialistidele, kuid julgustav kogukond, olgu virtuaalne või „päris“, on samuti oluline. Kui Instagrami-teraapia aitab kedagi vaimse tervise teekonnal, on see ennast juba ära õigustanud.

Töö valmis Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava kursusel Contemporary Media Society and New Publics.