Täpselt nädala pärast, 3. novembril, valivad ameeriklased vaba maailma juhti. Olles viimase, 16 aasta jooksul USA poliitikale ebamõistlikult palju oma isiklikku aega pühendanud, vastan küsimustele, mida mult neil päevil kõige rohkem küsitakse.

1. Kes võidab?

Mina ennustan, et Joe Biden.

2. Oot, mismõttes Biden? Kas mitte 2016 polnud sama seis, et keegi ei uskunud Trumpi võitu ja siis ta ikkagi võitis, päris suurelt?

Vastab tõele, et Clinton oli enne eelmisi valimisi favoriit ja tema kaotus oli paljudele targutajatele - mulle ka - suur šokk. Aga seekord on olukord veidi teistsugune. Panen selle iseloomustamiseks ühe pildi:

Siin te näete USA üleriigiliste arvamusküsitluste koondtulemusi, mille on kokku kogunud Nate Silveri andmeajakirjandusportaal FiveThirtyEight. Nagu näete, on Bideni edumaa Trumpi ees tänavu olnud palju stabiilsem ja ka üksjagu suurem - 9.4 protsendipunkti tänavu, kui Clinton oli ees 4.4 punktiga.

Clintonit toetas toona 45% protsendi ringis valijaid ja arvestatav hulk hääli läks ka kolmandate kandidaatide taha - seal tabelil on näitena libertaan Gary Johnson. Tänavu on Bideni taga stabiilselt üle 50% tõenäolisi valijaid, kolmandaid kandidaate (jah, kaasa arvatud Kanye West) toetatakse vähem ja valijaid, kes pole suutnud otsust teha on ka palju vähem. Ehk siis võitmiseks peaks Trump veenma mitte ainult kõikuvaid valijaid, vaid neid, kes praegu ütlevad, et hääletavad Bideni poolt.

Alati on võimalik, et arvamusküsitlused panevad mööda. Aga üldiselt see viga nii suur ei ole, viimastel valimistel on see alati jäänud 2% piiresse (jah, ka 2016, kui Clinton ju sai üle kolme miljoni hääle rohkem, kui Trump). Ülisuurt viga arvamusküsitlustes pean ma vähetõenäoliseks, eriti olukorras, kus küsitlusfirmad on ülimotiveeritud et teisi valimisi järjest mitte puusse panna. 2018 vahevalimistel pakkus FiveThirtyEight, et demokraadid võidavad 9.2 protsendiga ja tegelikult võitsid 8.7ga. Ehk siis ka pärast 2016. aasta üllatust on küsitlused tegelikult olnud täpsed.

3. Oota, aga kes seal ei ole üldse mingi segane süsteem, et üleriigilised hääled ei loe midagi ja jälgitakse mingeid veidraid osariike?

Väga õige. USA valimissüsteem on tõesti üles ehitatud võitja-võtab-kõik süsteemile, mis tähendab, et kui sa saad mõnes osariigis kasvõi ühe valija hääle rohkem, siis saad endale kõik sellest osariigist pärit valijamehed (kes need on, sellest allpool). Ehk siis suur valimiskampaania käib nendes osariikides, kus seis on pigem võrdne. Nendes osariikides, kus ühe poole ülekaal on selge - New York ja California demokraatidel, enamik lõunaosariike vabariiklastel - kampaaniat peaaegu et ei toimu. Allpoolsel kaardil on halliga tähistatud osariigid, kus võitjapartei alates 2000ndendast aastast on muutunud. Neid osariike nimetatakse kaalukeeleosariikideks või võtmeosariikideks (swing states). Kõigi valimiste eel vaadatakse see nimekiri muidugi üle ja kampaaniameistrid otsustavad mis osariikidele keskenduda.

Tuleb tunnistada, et võtmeosariikides on Bideni edu veidi väiksem, kui üleriigilistes küsitlustes. Kuid siiski piisavalt suur, et ilma ülisuure üllatuseta pole Trumpi võitu loota.

4. Aga ikkagi: mis peaks juhtuma, et Trump võidaks?

Midagi väga suurt. Tõsi on, et valimisteni on veel aega ning MIDAGI võib ikkagi juhtuda, mistõttu Trumpi võidu tõenäosust hinnatakse praegu 13 protsendile. Kui meenutada 2016. aastat, siis toona viskas peotäie liiva valimissuppi FBI juhi James Comey 28. oktoobri pommuudis, et avab uuesti uurimise Hillary Clintoni kadunud e-mailide teemal. Selle sisu osutus hiljem suureks mulliks, midagi uut ei leitud, aga näiteks Nate Silver usub, et just see teade mõjutas paljusid viimase hetke valijaid ja maksis Clintonile valimisvõidu.

Sel aastal on muidugi eelvalimistel osalenud inimeste hulk epideemia ja kirgliku kampaania tõttu suurem, kui toona, hääletanud on juba üle 65 miljoni inimese, ehk sama palju, kui edukaim kandidaat, Hillary Clinton, aastal 2016 üldse hääli kokku sai. Seetõttu arvatakse ka, et kui Trumpi kampaanial oleks mingi Bidenit hävitav imetrikk varuks, oleksid nad selle pidanud juba käiku laskma.

Probleem on ka see, et tegelikult on MIDAGI juba juhtunud, koroonaepideemia, mida USAs ei ole kunagi kontrolli alla saadud ja mis lõpuks ka presidendi enda haiglasse saatis, on nii eepiliselt uskumatu sündmus, et nõuab tõsist pingutust, et mõelda välja veel midagi, mis võiks selle üle trumbata. Kujutage ise ette, et valimiste peateema olnuks palgavaesus ja üks kandidaat, kes rääkis kogu aeg, et see pole mingi probleem, läheks kolm nädalat enne valimisi pankrotti.

Aga ikkagi ei saa välistada, et MIDAGI ikkagi juhtub ja mõjutab veel hääletamata inimesi nii, et Trump võidab.

Mis see MIDAGI võiks olla? No näiteks 9/11 mõõtu suur terroriakt või ootamatu konflikt mõnes ameeriklastele olulises paigas. Või näiteks vabariiklaste juhitud õiguskaitseorganid võtavad Bideni mõnel põhjusel vahi alla. Ühesõnaga midagi sellist, mida varasemas ajaloos praktiliselt pole juhtunud.

5. Mis osariikide tulemusi peaks jälgima, et aru saada, kes võitma hakkab?

(kui te olete USA valimisasjades algaja, siis see jutt võib tunduda veidi umbluu, et võite keerata ka järgmise küsimuse ette).

Esiteks kõige lihtsam tee Bideni võidule on võtta Trumpilt tagasi kolm osariiki, milles Clintoni napp kaotus oli suurüllatus, sest demokraadid polnud neis aastakümneid alla jäänud. Need on Pennsylvania (Trump võitis 40 000 häälega) Wisconsin (Trumpi võit 20 000 häält) ja Michigan (10 000 häält). 538 andmetel juhib Michiganis täna Biden 8.3, Wisconsinis 7.1 ja Pennsylvanias 5.1 punktiga.

Probleem nende kolmega on see, et häälte lugemine võtab tõenäoliselt pisut kauem aega, sest nad asuvad eelhääletuse häältega tegelema alles valimispäeval. Seega ei pruugi tulemused neis liiga ruttu selguda.

Teiseks on Biden küllalt tugevas positsioonis nn päikesevöö (sun-belt) osariikides Floridas, Põhja-Carolinas ja Arizonas. Kõigis neis näitavad küsitlused Bidenile paari-kolme punkti suurust edu ja võit ühes neis oleks Trumpi šanssidele väga tugev löök. Florida ja Põhja-Carolina on ajalooliselt saanud eelhääletuse häälte lugemisega kiiremini hakkama, nii et neid tulemusi peaksime me valimisööl juba teadma. Samas on Florida osariik, mille toimimisest ka ameeriklased ise tihti aru ei saa. 2018 valimistel demokraatide suurest võidulainest jäi Florida näiteks välja - ja ma mäletan ise, et see oli valimisöö alguses üks suurimaid üllatusi.

Kolmandaks tasub Bideni toetajatel jälgida osariike nagu Ohio ja Iowa, mille Obama omal ajal võitis ja kus küsitlused näitavad tasakaalus seisu. Kõige suurema huviga vaatavad demokraadid ise aga kaht suurt osariiki, mis on pikemat aega olnud demograafiliste muutuste keerises ja kus nende võidušanss, kuigi väksem, kui ülalnimetatud võitlusväljadel, on täiesti olemas. Need on Georgia ja Texas. Kui viimased peaksid tõesti Bideni poole kalduma oleks valimistulemus Trumpile juba puhtakujuline pakk.

Trumpi poolehoidjatel tuleb loota, et teda saadab kõigis ülalnimetatud osariikides edu. Ja kui tõesti küsitlused peaksid rohkem eksima, õnnestuks tal ehk vaekauss enda kasuks kallutada näiteks Minnesotas või New Hampshire’is. See teeks Bidenile olukorra palju raskemaks.

Laias laastus tuleb valimisöö põnev, sest kõikuvaid osariike on rohkem, kui tavaliselt. Lisaks saab ennast lõbustada Senati tasakaalu jälgimisega. Seal on demokraatidel reaalne võimalus vabariiklastelt enamus üle võtta, aga selle saavutamise tõenäosus on väiksem, kui Bideni võidul. Esindajatekoda jääb samuti ilmselt demokraatide kätte.

6. Kas valimisööd tasub jälgida?

Jah. Valimisöösse panustavad kõik USA meediakanalid metsikult ressurssi ja selle etenduse vaatamine on nii poliitika kui televisiooni seisukohast väga tore. Ise plaanin vaadata CNNi, miks, kirjutasin 2016 pikemalt, aga näiteks on seal minu igakordne lemmikvinjet: John King ja tema imesein (magic wall). See on puutetundlik ekraan, millel John suudab ahvikiirusel valimistulemuste kõige peenemate nüanssideni sukelduda, olles ise kogu asjast nii põnevil, et kahtlustan, et kohe kaadri serva taga on priitahtlik pritsimees ämbriga, kes on valmis ta veega üle valama, kui ta toimuvast ülemäära erutub.

7. Mis kell võitja teada saab?

See on tegelikult üks keerulisemaid küsimusi, sest massiivse eelvalimistel osalemise tõttu võib häälte lugemine tänavu kauem võtta. 2012 aasta suhteliselt tasavägistel valimistel oli võitja selge Eesti aja järgi kell 5.48. 2016 läks vähe kauem, aga mäletan, et kui ma häbinägu ees Terevisioonis kell 6.55 alustasin, oli kõik ikkagi selge. Ma ise paneks raha selle peale, et pigem on hommikuks pilt ees, aga võib minna ka teistmoodi.

8. Mis edasi saab?

Ka 2016 oli valimisöö üks suur küsimusi, kas Donald Trump üldse soostub oma kaotust tunnistama ja sellele me vastust ei saanudki. USAs on ports inimesi, kes reaalselt kardab, et kui Biden võidab, võib Trump püüda administratiivset ressurssi kasutades Valgesse Majja edasi jääda ja tulemusi kohtutes vaidlustada (muhulgas nimetas ta just ametisse uue konservatiivse ülemkohtu kohtuniku, ülemkohus aga mängis võtmerolli näiteks 2000. aasta valimistulemuse väljaselgitamise protsessis). Ma ise olen loomu poolest siiski optimist ja usun, et maailma pikima ajalooga toimivas demokraatias on institutsioonid ja seaduskuulekus nii tugevad, et riigi üht sümboolsemat traditsiooni - võimu rahumeelset üleandmist - ära ei rikuta.

9. Miks see valimissüsteem ikkagi nii keeruline on?

Sest ta on. Valimiskogu süsteem mõeldi USAs välja koos sealse vabariigi ja põhiseadusega 1780-ndatel aastatel ja süsteem toimib olemuslikult samasugusena siiani, ainult osariike on pea neli korda rohkem. Põhimõtteliselt käib asi nii, et osariigi võitnud erakond valib välja selle hulga valijamehi, mis osariigile on ette nähtud ja need siis kogunevad füüsiliselt valimiskogusse (electoral college) kokku ja valivad presidendi. Valijamehi on kokku sama palju kui kongressi mõlemas kojas kokku saadikuid - 538. Ehk võitmiseks on vaja 270 valijamehe häält. Kuidas neid kokku saada, võite proovida näiteks siin lehel. Kogu see süsteem sündis USA põhiseaduse arutamisel suure kompromissina ning on viimase viie valimise jooksul kaks korda andnud tulemuse, et võitjaks osutub tegelikult vähem hääli saanud kandidaat (George W. Bush aastal 2000 ja viimati Trump). Aga nagu ikka demokraatiates on süsteemis inerts ja kaua aega sama moodi tehud asja ei kiputa muutma.

10. Tee üks ennustus ka?