Kui loomad saaksid valida endale uusi elamiskohti, siis triumfeeriks sihtkohana ilmselt Austraalia, kus inimesi elab vähe, looduslikke vaenlaseid on veelgi vähem ja kliima karge. Eriti veab neil liikidel, kellele inimesed ulatavad abistava käe ja viivad sihtkohta.
Kui loomad saaksid valida endale uusi elamiskohti, siis triumfeeriks sihtkohana ilmselt Austraalia, kus inimesi elab vähe, looduslikke vaenlaseid on veelgi vähem ja kliima karge.
Nii juhtus suure veislase vesipühvliga. Austraaliasse toodi 19. sajandi algul lihaloomaks umbes 80 pühvlit. Kui lihunikud 1949. aastal ameti maha panid, siis pühvlid jäeti kus seda ja teist. 1980. aastatel oli vesipühvleid Põhja-Austraalias juba 350 000! Loomad on eriti problemaatilised, sest nad kaaluvad kuni 1200 kilo ja liiguvad suurte karjadena ühe veekogu juurest teise. Nad reostavad veekogusid fekaalidega ja tallavad maa täiesti ära. Sellel on kohalikule delikaatsele faunale rängad tagajärjed. Kohapealne tippkiskja on küll korralik peletis harikrokodill, kuid isegi selle ramm ei käi suurest veislaste karjast üle. Võõrliigi arvukuse piiramiseks on Austraalia valitsus pühvleid nakatanud tuberkuloosi jt haigustesse ning saatnud raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse spetsiaalsed kütid helikopteritel.
Loomaliigid ei ole milleski ise süüdi, vaid kohastuvad uute oludega ja üritavad ellu jääda.
Ühine nimetaja kõigi loetletud loomade lugude juures on inimene. Inimene viis need liigid uude ja võõrasse elupaika. Loomaliigid ei ole milleski ise süüdi, vaid kohastuvad uute oludega ja üritavad ellu jääda. Sama teeks ka inimesed ise, kui tulnukad meid kogemata Marsile elama saadaks.