Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Marju Lauristin: on inimesi, kelle jaoks noa ja kahvliga söömine on piinarikas pokazuhha

Raul Vinni | Fotod: Merle Rüütel

Solgijõge meenutavast tohutust infovoost peab ajakirjanik välja noppima olulise ning laskma ülejäänul allavoolu minna, ütleb emeriitprofessor Marju Lauristin (80). Ajakirjandus ei tohi rõhutada ebaolulisi asju. See ajab inimesed segadusse.

Mida te mõtlete, kui peeglisse vaatate?

Ma ei vaata peeglisse nii tihti, et ma midagi seal mõtleksin. Ma vaatan, et kas sobib välja inimeste hulka minna.

Kui tihti te iseendasse vaatate, oma tegemiste peale?

Vaadake, mul on kombeks palju mõtelda nende asjade üle, mida ma parajasti teen. Kui ma midagi kirjutan, siis ma ikkagi mõtlen enne selle välja.

Muidugi, eks iga inimene mõtleb enda üle ka, ja mida vanem on inimene, seda rohkem ta tegelikult mõtleb ka selle üle, kuidas ta midagi on teinud, või mingite asjade üle, mis on olnud.

Aga mida ta näeb nüüd teistmoodi?

Mida vanem on inimene, seda rohkem on tal seda, mida ta võiks teistmoodi vaadata. Seda, kus ta näeb mingite uute vaatenurkade alt, mis kunagi tundus ühtemoodi, [aga] äkki on teistsugune. See puudutab väga palju näiteks suhteid teiste inimestega.

Ilmselt seda mõtlemist on siis seal mitut pidi: nii iseenda üle ja selle üle, mida oleks võinud teisiti teha, [selle üle], kas midagi, mida sa oled teinud [ja] mis tundus kole tähtis, oleks äkki võinud olla tegemata. Nüüd vaatad, et see ei olnudki nii tähtis.

Kasvõi see küsimus, et kas ma olen äkki liiga palju energiat kulutanud poliitika peale.

On teil siis mõni selline asi, mis omal ajal on tundunud väga tähtis, aga praegu ei tundugi enam nii tähtis?

Minu elu on olnud jagatud pooleks, poliitika ja akadeemilise elu vahel. Kasvõi see küsimus, et kas ma olen äkki liiga palju energiat kulutanud poliitika peale. Kas ma oleks võinud seda jagada natuke teistmoodi.

Sel nädalal ütlesite konverentsil „Kuidas mõtestada üleminekuaegu ...” et koroonakriisi järel mõtestatakse meie elu ja areng ümber. Milline oleks see uus mõte?

Ma mõtlesin seda, et kui „meie“ all on mõeldud Eestit, siis meil on väga jõuliselt niisugune tarbimishullus või tarbimise tarve, kõige taandamine sellele, mis sul on või kus sa oled käinud, kas sa saad just nimelt alati seda uut, mida sa tahad ja mis teistel on. Niisugused välised asjad. Arvan, ma ei ole siin sugugi originaalne, et koroona-aeg pani inimesed nagu natukene sunniviisiliselt aega maha võtma.

See mõnus tunne, mis sest aja maha võtmisest tegelikult jääb, tekitab võib-olla ka suurema vajaduse mitte niivõrd kõike ahmida ja oma aega ruttu-ruttu-ruttu kulutada, vaid tegelikult hoida seda aega just nimelt selle jaoks, et tõsisemalt tunnetada, endasse lasta, kasvõi nautida.

Loodan, et on küllalt palju inimesi, kes hakkasid tundma seda, kuidas niisugune aeglasem, natuke süvenenum, mõtisklevam olek on tegelikult elus sama tähtis kui see, et kiiresti-kiiresti igale poole jõuda.

Kui sa ei keskendu, siis sa ka ei märka.

Seegi on omamoodi peeglisse vaatamise koht.

See on peeglisse vaatamise koht, aga see on ka välispidiste asjade vaatamise koht. Me armastame niisugust ilusat loosungit, et tuleb märgata. Tegelikult märkamine ei ole mitte ainult selles, et näed, kui teine inimene sinu abi vajab. Märkamine on ka hoopis laiem - sul on silmad lahti ja kõrvad kuulevad, sul on aega keskenduda. Kui sa ei keskendu, siis sa ka ei märka.

Ma arvan, et seesugune keskendumise kui väärtuse tunnetamine võib-olla üks koroona leidusid paljudele inimestele.

Ütlesite, et poliitikat oleks võib-olla pidanud vähem tegema ja teadust rohkem. Praegu on selleks aega vist rohkem?

Ma ainult seda teha saangi, poliitikat mul enam pole. Praegu on tulnud just see aeg , kus ma saan rahulikult üldistada ja kokku võtta, mida me oleme siin [instituudis] aastate jooksul korjanud, teinud ja mõelnud. Vanema inimesena pean ikka pöialt, et pea võtaks ja mälu oleks ja huvi oleks. Kõike seda ei ole mul esialgu vaja kurta. Nii, et mul on praegu nagu luksusaeg.

Marju Lauristin. Foto autor: Merle Rüütel

Tänapäeval uuritakse [ühiskonnateaduste] instituudis igasugu asju. Peegli üle-eelmises numbris kirjutasime, et Maria Murumaa-Mengel uurib näiteks pornot. Mida te sellisest uurimisest arvate?

See on väga tore. Porno on väga oluline kultuurinähtus ja eriti kui me teame nüüd seda, et juba väikesed koolilapsed vaatavad pornot, siis on väga oluline uurida ja aru saada, mis mõju sellel [porno vaatamisel] tegelikult on.

Näiteks see, et kui lapsed, välja kujunemata isiksused, vaatavad [pornot] ja saavad sealt näiteks enda kujutluse sellest, mis on armastus, siis sellel võivad olla väga tõsised ja väga halvad tagajärjed nii neile endile nende hilisemas elus kui ka laiemalt võttes kultuuriliselt. Ma arvan, et see on väga oluline uurimisvaldkond.

Kolmkümmend aastat tagasi ei kippunud keegi pornot uurima.

Oleks võinud uurida küll, aga see ei olnud siis lihtsalt keskne teema. Keskseks teeb see, kui ta tuleb igapäevakultuuri. See, kui üks või teine üksikisik teeb oma toas, mida ta tahab, pole veel uurimise jaoks huvitav. Uurimises on huvitav see, mis muutub ühiskonnas oluliseks ja kultuuri mõjutavaks.

Mis oleks see ühiskondlik nähtus või teema, mida te tahaksite veel uurida?

Me uurime kogu aeg seda, mis tegelikult ühiskonnas toimub. Praegu arutasime siin üle koridori magistritudengitega, kuidas ikkagi see koroona ühiskonda mõjutab.

Marju Lauristin. Foto autor: Merle Rüütel

Konverentsil ütlesite ka seda, kuidas olete pettunud, et valitsus ei kutsunud koroonakriisi ajal komisjoni ühtegi sotsiaalteadlast.

Jah, ühelt poolt kõik nagu said aru, et koroona muudab inimeste käitumist. Isegi sellest saadi aru, et see, kuidas Eesti suudab koroonaga toime tulla, ei sõltu sellest, mida otsustab valitsus või mida teevad arstid, vaid kõigepealt otsustab inimese käitumise sisemine pool – see, mis on inimesel kultuuriga antud. Näiteks kuidas ta peab kinni mingisugustest reeglitest või kuidas ta hindab kasvõi teise inimese tervist. See on kõik kultuur.

Selles mõttes jah, oli väga kummaline, et kui arutati seda, kuidas koroonaga toime tulla, siis neid inimesi, kes uurivad inimeste käitumist ja oskavad öelda, kuidas inimesed ühes või teises olukorras käituma hakkavad, neid, kes oskavad mõtestada massikäitumist, neid ei peetud vajalikuks kuulata.

Kultuur ja see, kuidas inimesed käituvad, on näiteks tervise jaoks palju olulisem kui see, mis arstirohtu sa võtad.

Miks?

Ma arvan, et inimestele, kes juhivad ühiskonda, ei tule ettegi, et nad toimetavad ühiskonnas.

Kui sa tahad aru saada, mis maja see on, kus sa elad, või aru saada, mis toimub seal ühiskonnas, kus sa oled, siis selle kohta saavad sulle öelda ikkagi kõigepealt ühiskonnateadlased. Nemad uurivad ühiskonda, mitte selleks, et seda valitseda või allutada (mis muudab kohe vaatamise viisi). Nemad vaatavad, kuidas toimib ühiskond kui teatud looduslik asi, mis toimib omasoodu.

Kultuur ja see, kuidas inimesed käituvad, on näiteks tervise jaoks palju olulisem kui see, mis arstirohtu sa võtad. Muidugi, teatud olukorras muutub arstirohi otsustavaks, aga palju rohkem sõltub ikkagi sellest, mis elu sa elad. Selles mõttes võivad sotsiaalteadlased veel rohkem öelda kui arstiteadlased. See arusaamine ei ole meil väga juurdunud.

Räägime ajakirjandusest ka. Kui Juhan Peegel, kelle büst siin auditooriumis meid piidleb, elus oleks, mida ta tänasest Eesti ajakirjandusest arvaks?

Eks Juhaniga sai sellest ajakirjanduse arengust omal ajal küllalt palju räägitud ja Juhan oli mõnikord kurb, kui ta vaatas, kuidas ajakirjandus hakkas kiiresti kolletama ja muutus rohkem äriks kui kultuuriks. Ka kõik selle maja inimesed, kes me temaga koos oleme töötanud ja õppinud, oleme alati rõhutanud, et Juhanile oli ajakirjandus osa Eesti kultuurist, mitte osa ärist.

Öeldakse, et meil on käes ajastu, kus igaüks saab olla ajakirjanik.

See on üks väga vana ja lõputu vaidlus, sest sellel ei ole ühte õiget vastust. Kas ajakirjandust peab õppima kui eriala või peaks õppima mingit muud eriala ja siis ajakirjaniku niisugused oskused tulevad töö käigus või mingi lühema koolituse kaudu?

Ma arvan, et selles vaidluses on igaühel kõigepealt vaja selgeks teha, mida ta ajakirjaniku ameti all mõtleb.

On väga oluline tunnetada, mis vahe on n-ö professionaalse ajakirjanduse ja mis tahes eneseavalduse vahel.

Ajakirjandus loob tegelikult mingis mõttes standardi, mille järgi inimesed otsustavad, mis on praegu oluline ja mis ei ole.

Ajakirjaniku roll ei ole mitte lihtsalt olla kanal, milles informatsioon voolab punktist A punkti B, mingilt sündmuselt inimesteni. Ajakirjanik on mõistusega vahendaja.

Ja seepärast muutub väga tähtsaks just nimelt ajakirjaniku enda mõtestamise võime ja valikuoskus. Seda on ju uudiste teooriast peale alati rõhutatud, et ajakirjanik on siis hea ajakirjanik, kui ta märkab, mis on uudislik. Aga praeguses infovoos, mis on nagu üks tohutu solgijõgi, milles on kõike - on prahti, on pärleid ja lõpuks vesi ise ka, - on ajakirjaniku ülesanne olla selle väljanoppimises, mis on tõesti oluline, palju tõhusam ja osavam, sest inimestel on valik palju suurem ja aeg on palju kiirem. Ajakirjandus loob tegelikult mingis mõttes standardi, mille järgi inimesed otsustavad, mis on praegu oluline ja mis ei ole. Kui ajakirjandus rõhutab ebaolulisi asju, siis ta tegelikult ajab inimesed segadusse. Kogu see infohulk ajab inimesed niigi segadusse ja ajakirjanik ei peaks segadust suurendama. Informatsioon on korrastatus. Kui sa tahad infot edasi anda, siis pead suutma luua korrastatuse selles, mis on kaootiline.

Marju Lauristin. Foto autor: Merle Rüütel

Selleks ei ole vaja ainult ajakirjanduslikke oskusi, et sa tead, kuidas uudist kirjutada. Esimene küsimus on ikka see, mida sa näed selles, mida sa vaatad, või mida sa kuuled selles, mida sa kuulad. Ja kas sa siis sellest oskad välja võtta, mis on tähenduslik, niiviisi, et sa suudad seda teisele inimesele edasi anda.

Ja millised on need viisid, kuidas seda tähendust edasi anda olukorras, kus inimesed näiteks pikki tekste lugeda ei saa ja jooksevad ise ühest meediumist teise ja ütlevad, et saavad ise kõik kätte.

Ajakirjaniku väärtus, ajakirjaniku võime tähelepanu koondada, olla hea ajakirjanik, sõltub väga palju sellest, kas ta suudab näha seda, mis on selles segaduses tähenduslik, mis on oluline, mille peale siis valgusvihk suunata. Ja seda on tegelikult palju raskem õppida kui õppida mingisugust tehnilist meediumit.

Tänapäeval on oma mõtete avaldamiseks väga palju erinevaid võimalusi ning kõik saavad infot edastada.

Seda kindlasti, aga see on see ajakirjanike väline tunnus, et tema käes on mikrofon või tema käes on võimalus midagi ekraanil näidata.

Nüüd tulebki sisse siis uuesti see ajakirjaniku professionaalsus. Ja kui tulla nüüd Juhani juurde tagasi, siis esimene asi, mida ta ütles, oli seesama vastutus. Ajakirjanik vastutab tegelikult selle eest, mida inimesed ühiskonnas märkavad ja mis on neile oluline. Ja see on järjest raskem.

Siin võetakse abiks juba algoritmid, aga algoritm ei ole väärtusvõimeline. Algoritm ei ole emotsionaalne, ta ei suuda vahet teha, mis on inimese seisukohalt hea või kuri, oluline või ebaoluline. Mitte sellepärast, et ühte on palju ja siis ta on oluline, või teist on vähe ja on ebaoluline, vaid hoopis mingis muus sellessamas täienenud tähenduse sügavuse mõttes.

Niisugused inimlikud eristamise võimalused, oskused ja võimekus seda teha on ajakirjaniku jaoks järjest enam ka professionaalsuse eeldus, et üldse seda tööd teha.

Teie käe all on õppinud suurem osa Eesti ajakirjanikest. Kes on olnud sellised tudengid, kelle pealt oli juba koolipingis näha, et siit tuleb tegija?

Minu meelest see ei ole üldse huvitav. Huvitav on see, kui koolipingis kuskilt välja ei paista, et temast tuleb.

See pidi olema minu järgmine küsimus. Kes on teid tõsiselt üllatanud?

Kõige tüüpilisem niisugune näide on Madis Jürgen. Väike poiss Simunast, täiesti märkamatust kohast Eesti kaardil, enne, kui me saime teada, et sealt on tulnud Madis Jürgen. Vaikne, mitte kuskil esiletükkiv, nagu ta tudengina oli. Ta ümber oli igasugu n-ö staare, kes tahtsid silma paista ja tegid kõik, et teised märkaksid.

Ja kui me praegu vaatame, kes Eesti ajakirjanduses kõige enam vastab sellele ajakirjanduse mõistele, mida ma teile edasi andsin, see, kes märkab, kes oskab mõtestada ja oskab täpselt teisele mõtet edasi anda, siis tuleb Madis esimesena meelde.

Aga kes olid siiski need, kelle edust juba tudengina aimu sai?

See peab siis olema inimene, kes koolis suurt midagi õppinud. Ta juba tuli nii, oli valmis ja läks samal ajal edasi.

Võib-olla on mul mõni tuleb silme ette, aga ma parem ei hakka ütlema, sest ma võin siin kellelegi liiga teha või eksida.

Kui sind tänaval ära tuntakse ja sa ei saa rahulikult poodi minna, muidugi häirib.

Te olete ka ju Eesti mõistes ikkagi tuntud inimene, tunnetate ka seda iga päev?

Loomulikult ma tunnen seda väga halvas mõttes kogu aeg. Kui sind tänaval ära tuntakse ja sa ei saa rahulikult poodi minna, muidugi häirib.

Tahaksite olla kuskil vaikselt omaette?

Ma täiesti naudin seda, et kui ma saan kuskil rahulikult poodi minna.

Olete küll poliitikast eemal, aga mul on kiusatus ikkagi poliitika kohta küsida. Eile (vestlus toimus reedel – R.V) kirjutasid kolme erakonna esimehed alla põhiseaduse kahele paragrahvile ja rääkisid, et nad ei enam ei solva. Loetud tunnid hiljem nimetas ühe selle erakonna volikogu esimees ajakirjanike sodomiitideks. Mida te sellisest käitumisest arvate, läheb see teile korda?

Muidugi läheb, aga ma soovitan ka teistel vaadata seda natukene nagu teatrit. Sest vaadake, kui me vaatame teatrit, siis me kohe näeme, missugune tegelane keegi on. Kes on tark, kes on rumal, kes on aus, kes ei ole aus, mis rolli keegi mängib, kuidas see tema käitumist mõjutab. Teatris on see kõik nagu suurendusklaasi all. Ma soovitan väga vaadata poliitikat ka selles mõttes nagu teatrit, sest siis on kohe näha, kes on aus ja kes ei ole, kes on nii-öelda mõrtsukas ja kes on õnnetu armastaja. See aitab vastavalt siis suhtuda. Näete seda, kes arvab, et ta on peategelane, aga tegelikult on kõrvaltegelane, ja teist, kes on kõrvaltegelane, aga kellest tegelikult kõik peavad sõltuma. Nii et avastage endast killuke Tšehhovit ja vaadake selle pilguga.

No siin tuleb lihtsalt välja matsluse määr.

Mida selline käitumine, kus valimatult öeldakse asju ja ei suudeta ennast tagasi hoida, meist ühiskonnana näitab?

No siin tuleb lihtsalt välja matsluse määr.

Ma arvan, et väga paljudel meestel on väga raske lipsuga käia. Ja kindlasti on ka inimesi, kelle jaoks näiteks noa ja kahvliga söömine on piinarikas pokazuhha. Ka viisakas olemine eeldab teatud pingutust. Inimestel võib tõesti olla nii, et hing saab ikka täis ja paneks täiega. Viisakas inimene on harjunud ennast valitsema. Ta näeb selles teatud väärtust. Teine inimene näeb väärtust selles, et paneb ikka vastu lõugu, sülitab põrandale ja ütleb rõvedalt. Need on erinevad kultuurid, erinevad arusaamised.

Ma ütlen veel kord, et seda tuleks vaadata ja mitte sellega kaasa minna. Mitte minna näidendis kohe lavale.