Kolm teismelist poissi juhatatakse tagaruumi. Kitsukeses ruumis on vaid väike laud, millel paikneb must arvutikast ja kuvar. Õppejõud vajutab nuppu ja ekraanile ilmub must-valge pilt. Mõne hetke möödudes on ekraanil tekst ja piktogrammina ka logo, mille kujust võib aimata kotkast.

„See on internet,” ütleb täiskasvanu poistele, kelle põnevil silmadest kuvari helendus tagasi peegeldub. „See on CIA koduleht,” lisab mees.

Poisid on müüdud.

See lugu juhtus päriselt umbes 25 aasta eest. Kolm Kuressaare koolipoissi olid ühe projekti raames saadetud Tartu Ülikooli, kus neile muu hulgas näidati internetiühendusega arvutit. Ma olin üks neist poistest ega ei mäleta sellest üritusest enamat sellest internetiga esmase kohtumise hetkest. Arvatavasti on mu mälupilt mingil määral ka soovmõtlemisega kohandunud, kuid midagi taolist toimus ja see oli tähenduslik. Miks see ainumas hetk muidu mul nii selgelt meeles on?

Mida aasta edasi, seda tihedamini tuleb see meelde.

„Saatan, tagane!”, hüüaks ma tänaste teadmiste ja kogemuste valguses helendavale arvutiekraanile enese ees. Siis aga tundus nähtu huvitav, põnev, uskumatu. Justkui oleks avanenud uks tulevikku.

Tajun üsna tihti, et ma ei suuda enam vastu panna infovoole, mida Marju Lauristin seekordses Peeglis tabavalt tohutuks solgijõeks kutsub.

Tajun üsna tihti, et ma ei suuda enam vastu panna infovoole, mida Marju Lauristin seekordses Peeglis tabavalt tohutuks solgijõeks kutsub.

Mind tabab lämmatava info all sõnulseletamatu äng, paanikahäire. Kõike on liiga palju. Mäletate filmidest neid kaadreid, kus tegelane seisab paigal ja maailm ta ümber keerleb või sipelgapesana kihiseb. See tunne on midagi taolist.

„Peatage maailm, ma tahaks maha minna,” kõlab klišeemaiguline loosung. Just nii tahaks ma neil filmilikel hetkedel hüüda, teha sõrmedega nipsu, mille järel kõik seiskuks.

Muidugi olen oma tundmustes ise süüdi. Keegi ei käsi mul supi söömise ajal Facebooki kerida või iga natukese aja tagant lapata uudistelehekülgi, kuhu pole midagi uut juurde tekkinud.

Võta ennast kätte, mees!

Minu kõige suurem hirm mööda seda solgijõge kihutades on, et me enam ei märka - ei iseennast ega teisi või koguni elu enese ümber. Unustame vaadata peeglisse.

Minu tänane halamise pooltund sai täis. Aitäh lugemast! Tegelikult on kõik hästi.