Vanusevahet justkui polegi
Helen ja Kätriin Avarlaid õpivad mõlemad ühiskonnateaduste instituudi esimesel kursusel. Ema Helen omandab teadmisi muutuste juhtimise ühiskonnas magistriõppekava alusel, tütar Kätriin aga ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppes.
Ärijuhist Helen on mitmel töökohal näinud väikestest asjadest algavaid suuri muutusi. „Kui leidsin selle eriala, tekkis kohe ka soov õppima asuda,“ räägib ta. Naine soovib omandada just teoreetilist poolt, sest on praktikas sellega juba kokku puutunud. Tütar Kätriin sai esimesed kogemused turunduse alal juba gümnaasiumi ajal õpilasfirmat vedades ja kooli ajalehe tegemistes kaasa lüües.
„Olen sattunud täitsa õigesse kohta. Eriala istub mulle, õppejõud ja inimesed on toredad ja vahvad. Nii kerge on tuttavaid leida ja tundub, et koolis käidud aeg on palju pikem, justkui tunneksin kõiki kaua,“ on Kätriin oma praeguse erialavalikuga rahul. Helen kõrvaltvaatajana arvab, et ajakirjanduse ja kommunikatsiooniga tegelevad inimesed on loomult avatud ja vaatavad maailma avarama pilguga ning nendega on hea kontakti saada.
Heleni arvates on erinevas vanuses õppijate ootused erinevad. Tema meelest on elukestva õppe suurimaks väljakutseks pakkuda loengutes võrdselt huvi 18-, 40- kui ka 60-aastasele üliõpilasele ja olukord ei erine tavapärasest koolist, kus samas klassis võib olla väga erineva tugevusega õpilasi.
Kätriini arvates on veider õppida emaga koos Tartu vanas sünnitusmajas, kus ema ta ka ilmale tõi.
Helen ja Kätriin õpivad samas hoones, kuid ei ole veel kordagi samal ajal koolimajja sattunud. Kätriini arvates on veider õppida emaga koos Tartu vanas sünnitusmajas, kus ema ta ka ilmale tõi. Helen ei tunne ennast kuidagi vanana vaid sellepärast, et tema lapski on juba ülikooli jõudnud ja Kätriinigi kursusel on kaks ema eakaaslasest kursusekaaslast.
„Mulle tundub, et meie kursuse vanemad tudengid väga haakuvad meiega. Saame ikka samamoodi läbi ega tunne vanusevahet. Võib-olla ülikoolis õppivad noored ongi nii arukad, et suudavad suhelda ka endast palju vanemate inimestega,” lausub Kätriin.
Kooliasjadest räägivad Helen ja Kätriin kodus üsna palju. Ema jagab tütrele õppimise nippe ja oskab näha sellest ka suuremat pilti. Kätriin omakorda on aidanud emal näiteks veebiloengus arvutil häält sättida. Tavapärast ema-lapse rollis olemist sel perel napib. Mõnikord on nad justkui teineteisele ema eest, kuid tavapäraselt pigem sõbrannad ja koos õppimine tundub neile loomulik.
Üliõpilastest emad-isad ja lapsed on ühel meelel, et õiget ja sobivaimat vanust ülikoolis õppimiseks ei saa välja tuua. Pigem on nende arvates hea olla avatud uutele teadmistele ja uudishimulik ümbritseva suhtes.