Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Aastaga 900 koduta looma, liiga vähe abikäsi ja ühe kassi õnnelik lugu

Grete Kägo | Fotod: erakogu

Igal aastal jääb Eestis koduta tuhandeid loomi, kellest osa satub loomade varjupaika, turvakoju või mõnda teise vabatahtlike poolt ülalpeetavasse organisatsiooni. Lood, kuidas loomad kodust ilma on jäänud ja mil viisil varjupaikadesse jõuavad, on sageli nii võikad, et ei kannata isegi kirjamusta.

Ainuüksi 2019. aastal asutatud organisatsioonist Cats Help MTÜ, on tänaseks läbi käinud rohkem kui 900 abivajavat looma. Uurisin MTÜ asutaja Liivi Kassihhini käest, kui palju vabatahtlikke töötab Cats Help loomade heaks ning sain vastuseks numbri 112. Ka hoiukodudega pole parem lugu - enam kui 200 looma kohta on neid vaid 20. Kassihhini sõnul oleks neid vaja juurde vähemalt sama palju.

Kuigi inimeste teadlikkus kodulooma võtmisega kaasnevast on küll tõusnud, toimub see siiski väga aeglaselt. Varjupaiga esindaja sõnul on probleemiks loomadesse suhtumine: “Vanem põlvkond suhtub neisse sageli kui esemetesse, mis ei tunne valu, hirmu ega oma tundeid. Samas on palju ka noori, kes tahavad looma näol endale nunnut karvast mänguasja ega arvesta, et loom vajab aega, tähelepanu ja raha ning neil võib esineda käitumisprobleeme”.

“Ebamugavad” loomad visatakse tänavale

“Olen palju näinud olukordi, kus vanadele inimestele kingitakse kassipoegi ja kutsikaid. Kuna eakad aga loomadega tegeleda ei jaksa, aheldavad nad koera lühikese keti otsa. Hiljem ollakse hädas, et koer on rahutu ja aina haugub keti otsas ning taas on vaja koer ära anda. Selle asemel võiks loomale ehitada korraliku aediku või aeg-ajalt teda tuppa inimeste seltsi lubada,” sõnab Kassihhin ning lisab, et inimesed ei oska ega taha oma tegude eest vastutada. “Kui loom ei ole lihtne ja mugav, siis ta on üleliigne”.

Kui aga loomale uut kodu ei leita või seda isegi otsida ei viitsita, siis nähaksegi ainsa väljapääsuna ta tänavale viskamist. Sageli juhtub, et aitajateni jõudvad loomad on arglikud ja hirmunud. See tähendab, et õnnetu elusaatusega hingedele on kodu leidmine keeruline, eriti juba täiskasvanud loomade puhul.

Vabatahtlike töö on emotsionaalselt raske

Mitte kõik tänavale heidetud loomad ei jõua abistajateni. MTÜ asutaja sõnul on suurimaks probleemiks raha ja abikäte vähesus. “Muidugi tahaksime aidata kõiki abivajajaid. Kui hoiukodusid ei ole piisavalt, võlad kliinikute ees on suured ja raha ei jätku isegi selleks, et olemasolevatele elanikele toitu tellida, siis tuleb uutele abivajajatele ära öelda. See on emotsionaalselt raske. Teame, et siis jäävadki loomad abita ning otseses mõttes tänavale surema, kuid teist varianti tihti ei ole,” sõnab naine.

Ühe võimalusena olukorda paremaks muuta näeb Cats Help asutaja riigipoolset seaduste karmistamist ning loomapiinajate karistamist. Ka riiklikud loomade steriliseerimise, kastreerimise ja kiibistamise programmid võiks olukorda parandada. Ühe rahastamise võimalusena näeb Kassihhin näiteks loomapiinajatele reaalsete karistuste ning suurte trahvide määramist.

Ühe põhjusena, miks loomad veedavad varjupaigas sageli pikki kuid ning isegi aastaid, toob naine välja inimeste hirmu hüljatute ees: “Arvatakse, et kui loom on sattunud varjupaika, on tal midagi viga.” Kuigi ka seda tuleb ette, siis ei peaks hüljatud loomale kodu pakkumisest hoiduma. Näidates veidi hoolivust turvatunde pakkumisega, võib metsikust tiigrist üsna ruttu saada nurruv ja pai nuruv kaisuloom, kes õhtul end omaniku kõrvale sooja teki sisse kerasse keerab. Selline lugu on jutustada ka varjupaigas elades pikki kuid üksinda puuris veetnud Freddyl.

Freddy lugu

Olin kassi koju toomisele mõelnud juba ammu. Ma ei olnud siiski kindel, et suudan loomale piisavalt hoolt ja aega pühendada. Kodulooma võtmine tähendab pikka hoolitsemise kohustust. Ühel sombusel septembripäeval lugesin Cats Help postitust loomade üüratutest raviarvetest, üksinduses elamisest ja kehvadest elutingimustest. Mõistsin, et ruumi mul on - leiaksin koha nii pesale kui liivakastile. Ka jagub töö ja ülikooli kõrvalt aega ning rahakotis ei ulu tuul. Tundsin, et mul oleks loomakesele ilmatult palju armastust ja hellust pakkuda.

Uurisin hoiukodu pakkumise võimalust. Nii saab aidata varjupaiga kodutuid loomi, neid hooldada ja sotsialiseerida koostöös varjupaiga vabatahtlikega. Hoiukodu pakkuja saab aidata ka loomale püsivat ja igavest kodu leida. Hoiukodu on justkui personaalne varjupaiga teenus ühele või lausa mitmele loomale.

See tundus hea võimalus proovida olla loomaomanik ilma koheselt pikka ja püsivat vastutust võtmata. Lühikese arutelu järel turvakodu vabatahtlikuga ning pärast taustakontrolli otsustasin oma ajutiseks uueks pereliikmeks võtta pooleteise aasta vanuse argliku kiisu Freddy. Nagu paljud teisedki, oli ta turvakodusse saabunud otse tänavalt.

Aeg ja hoolitsus parandavad ka kõige arglikuma kiisu haavad

Esimese paari nädala jooksul, mil Freddy oma uue koduga harjus, ei muutunud minu jaoks võrreldes eelnevaga eriti miskit. Välja arvatud see, et õhtul täidetud toidunõu oli hommikuks justkui võluväel tühjaks saanud ning tualetis asetsev liivakast täitunud. Mul justkui oli karvapallist kaaslane, kuid hirmu tõttu inimeste ees liikus Freddy ringi vaid öösel. Päeval peitus ta inimeste eest mööbliesemete alla ja taha.

Mõne nädala möödudes märkasin esimesi muutusi. Mu valgekarvaline diivanikaunistus võttis päeval päikesevanne ja lõi õhtul voodi kõrval nurru. Üha sagedamini otsis Freddy inimese lähedust ja lausa anus pai järele. Viie nädala järel oli arglikust metskassist ühtäkki saanud hoopis inimese tegevusi jälgiv sülekass. Freddy lemmiktegevuseks sai õhtune televiisorivaatamine. Süles, muidugi.

See imeline muutumine üllatas varjupaiga vabatahtlikke, kes endist arga looma enam äragi ei tundnud. Paari kuuga harjusin ka mina loomaomaniku kohustustega ja värskele pereliikmele uue kodu otsimine ei tulnud enam enam meeldegi. Peaaegu kogemata ongi Freddy leidnud endale päriskodu.

Julgustan ulatama abikätt neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Ei ole loom süüdi tänavale on heitmises ega vääri ka ainsaks koduks tibatillukest puuri või inimtühja kassituba ühes karjuva igatsusega oma inimese järele. Pakkudes hoolivat ja sooja kodu, kus inimese käsi tõuseb vaid pea paitamiseks või kõrva sügamiseks, toob see ka kõige metsikumas loomas välja nurrumootori, mille olemasolust ta ise ehk teadlik ei olnud.

Fotod: