Seekord Peeglisse vaatavad Marko Reikop ja Grete Lõbu on Eesti ühed tuntumad ajakirjanikud, kes tulevad 12. hooaega eetris oleva Ringvaatega igal argipäeval sadade tuhandete inimeste kodudesse.

Pean tunnistama, et ma pole intervjuus nendega eriti erapooletu, sest töötasin samas toimetuses kaheksa aastat ja olen nende annete austaja siiani. Intervjuu telemaja superstaaridega toimub paralleelselt neljapäevase saate ettevalmistamisega ja meenutab rohkem mõnda Ringvaate analüüsikoosolekut (need toimuvad paar korda aastas reede õhtuti), kus Marko ja Grete lõpetavad teineteise lauseid ja küsida polegi tegelikult vaja.

Kuidas oma teemaga Ringvaatesse saab? Ma olen kuulnud, et kui on huvitav teema, siis saab, aga mida see huvitav tähendab?

Marko: Meie kõige tähtsam põhimõte on: peaasi, et oleks huvitav. Ma teen ise koolitusi ja räägin ajakirjandushuvilistele inimestele, et võtke ERR-i uudisteportaal lahti. Võtke sealt üks uudis ja arutage kolme inimesega, kas see on huvitav või ei ole. Läheb umbes alla minuti otsustamiseks, kas on huvitav või ei ole.

See, mis on huvitav, on ka iga päev väga erinev. Sellepärast ongi Ringvaadet raske teha, et täna võib olla huvitav see, mis ei olnud huvitav eile. Ja veel üks asi: kell kümme hommikul on vähesed asjad huvitavad, aga kell 18.30 on huvitavaid asju palju rohkem.

Grete: On ka kohti, kus saab selle kohta vihjeid. Kui meile mõnikord tundub, et teemasid üldse ei ole, siis me vaatame näiteks portaalide kõige loetavamaid uudised, kõige kommenteeritumaid uudised ja siis hakkame sealt mõtlema, et miks see inimesi huvitab.

Marko: Muidugi, huvitavus ei tähenda seda, mis meile isiklikult huvitav on. Inimene on selles mõttes ainulaadne olend, et ta suudab otsuseid teha ka nii, nagu ta ise istuks iseenda kõrval. On mingisugused teemad, mis mulle kunagi huvitavad ei ole, aga ma saan aru, et vaatajale on ja neid me teeme.

Näiteks?

Grete: Kui on ralliteema, me viskame loosi.

Marko: Mul on kahju ja ma vabandan, aga mind ei huvita rallisõit. Ma ei saa mitte midagi teha, mind lihtsalt see issandast jumalast ei huvita. Kui nädalavahetusel on esimesed kümme uudist kõikides portaalides ralli, siis ma tõesti lähen paiste. Aga ma saan aru, et vaatajat huvitab. Ja muidugi kui meile Ott Tänak külla tuleb, see on muidugi huvitav. Viimasel ajal ta räägib hästi, on tore ja kuulus ning sõidab ka hästi.

Grete: Mina spordi osas nii radikaalne ei ole. Ma olen kirglik üksikutel hetkedel, kui on mängus Eesti absoluutsed tipud. Ja minu jaoks on huvitav vaadata iluuisutamist ja iluvõimlemist. Aga ma saan aru, et sport huvitab inimesi ja siis võibki olla nii, et hommikul kell kümme meid huvitab vähem, aga kui kell hakkab neli saama, siis meid huvitab juba väga. Sellisel juhul teeme ära, viime ennast kurssi. Teiselt poolt mind isiklikult huvitab laste teema. Mind huvitab hariduse teema, aga see lihtsalt niimoodi väljendades on kuiv ja igav. Peab leidma nüansse või võimalusi, kuidas seda esitada. Näiteks läbi konkreetse perekonna loo.

Marko: Mina jälle olen väga suur ooperi ja klassikalise muusika sõber. See pole mingi saladus, aga me väga harva kutsume ooperilauljaid saatesse. See peab siis väga kuulus ooperilaulja olema ja neid on maailmas umbes kolm.

Täna on kolmas detsember, mis on täna huvitav?
Grete: Ikka koroona.

Marko: Täna ongi raske, kuna me sellest koroonast oleme kaheksa kuud iga päev rääkinud, sest meie vaatajaid jätkuvalt see huvitab. Meid ennast tõesti enam ei huvita…

Grete: Õigupoolest mitte et ei huvita, vaid ei tahaks enam selle teemaga tegeleda. Tahaks, et see oleks nüüd möödas.

Marko: Jah, et tahaks, et see oleks möödas - see on õige tähelepanek.

Grete: Vaatajatel on samamoodi. Kõigil on sellest koroonast kõrini, aga ikka sa tahad teada saada, et mis nüüd saab.

(Vahetult enne intervjuu algust istusid Grete ja Marko toimetuse koosolekul ja arutasid, et iga päev on saade alanud koroonateemaga ja seda võiks täna vältida. Aga kaaludes ka kõiki teisi variante (kuidas kajastada avalik-õiguslikult Ungari europarlamentääri, kes jäi vahele geiorgial) jõudis toimetus ikka tagasi koroonani, millest kõige huvitavam tundus vaktsineerimise nurk. Ja nii küsiski Reikop kell 19.01 otse-eetris Maris Jesselt: “Mis kuupäeval ja mis kell mina, tavaline inimene Eesti Vabariigis, saan koroona vastu vaktsineeritud?”)

Marko: Väga huvitav on see, kui meil õnnestuks esimene vaktsiin saatesse saada. Ma arvan, et Eestis on praeguse hetke seisuga reaalselt mõni vaktsiinidoos olemas. Kui õnnestuks see mulle otse-eetris süstida, ma oleks valmis seda kohe tegema. Avalikkuse tähelepanu all oleks siis see, kuidas vaktsiin mõjub ja mis minuga siis juhtub.

Teine põhimõte, mida ma olen Ringvaate kohta kuulnud on, et päris inimesed räägivad päris asjadest. Mis see päris on?

Grete: Läbi isikliku kogemuse. Mitte see, et psühholoog räägib, kuidas mõjuvad sulle need ja need asjad, vaid on inimene, kes räägib, et just minuga juhtusid need asjad, ma tegin niimoodi ja mul läks paremaks või ma tegin niimoodi ja mul läks veel hullemaks.

Marko: Ja veel, et mida ta selle kõige jooksul tundis! Kui uudistesaade enamasti vastab küsimusele “mis juhtus”, siis meie katsume rääkida, et kui see juhtus, mida sa siis tundsid. Katsume võimalikult vähe teha ametnike televisiooni, vaid inimeste televisiooni…

Grete: … ametnikud võib-olla laiendavad natuke midagi juurde…

Marko: Jah, võimalusel mitte kutsuda ametnik, vaid päris inimene, aga see on muidugi alati raskem. Siin just oli HIV-positiivsete päev ja alati on lihtsam kutsuda inimene, kes räägib HIV positiivsetest, aga väga raske on kutsuda inimesed, kellel endal on HIV. Aga me ikka üritame.

Kolmas põhimõte on näita, ära räägi, kuna tegemist on televisiooniga.

Grete: See on eriti Marko Reikopi spetsialiteet, tema oskab väga hästi näidata kõiki asju (Grete vehib teatraalselt kätega nagu teleturus, Marko muigab).

Marko: Televisioonis mõjub hästi, et kui räägime õllest, siis võta kapp õlut kaasa või kui betoonist, siis betoon või kui ajaloomuuseumist, siis loomulikult kuulus Peeter Esimese vasak king, mis meil siin Tallinnas olemas on.

Teil ei ole endal kummalgi ei televisiooni õppimise tausta ega ajakirjanduse tausta, te olete iseõppijad sel alal (Marko on lõpetanud Tallinna Ülikooli bibliograafia ja Grete psühholoogia erialal). Tunnete te puudust millestki?

Marko: Ei no enam ei tunne.

Grete: Raamatud on ju vabalt kättesaadavad…

Marko: No kas sa oled lugenud mõne ajakirjandusraamatu nüüd läbi?

Grete: Olen! Kui ma tulin telesse, siis lugesin teoreetilist baasi küll. Aga sellest saab nüüd, khm, üle kahekümne aasta kuidagi mööda, mina ei tea, kuidas see nii läinud on... (naeravad)

Marko: Mul on ka üle 30 aasta sellel alal töötatud. Suure tõenäosusega kõik see, mille ma olen suuteline õppima, olen ma nüüd juba ka omandanud.

Grete: Ja sa ei saakski olla teistmoodi. Ma ikka ütlen, et Reikop on kaubamärk. Ta kuulub selle saate juurde. Sa ei saakski teha neid asju kuidagi teistmoodi, sind ei võetaks omaks.

Marko: See käib muidugi ka Ringvaate juurde, et me püüamegi olla need, kes me oleme. Me ei võta mingit tohutu tähtsat rolli. Kui me ütleme, et päris inimene räägib päris juttu, siis me oleme ka päris inimesed ja räägime päris juttu. Muidu sul ikka inimesena on tahe ennast paremana näidata.

Grete: Muidugi veidi tuleb kokku võtta ennast otse-eetriks, sest iga päev sa ei ole hea tujuga ka. Võib-olla päris päriselt sa tahaksid kell seitse õhtul nutta kuskil nurgas, mitte eetrisse minna…

Marko: Nojah, muidugi nutma sa ei hakka saates. See on professionaalsuse küsimus. Ma räägin ka koolitustel, et väga-väga hea on otsesaade, kus saatekülaline naerab, naerab siiralt ja südamest. See on ehe emotsioon, mis haarab kaasa. See niivõrd kütkestav, et sa jääd vaatama. Ja muidugi veel parem, kui nutab. Kui inimene ekraanil nutab, siis ei ole võimalik teise kanali peale panna.

Grete: Mul endal tuleb seda tegelikult ette, et saatekülaline läheb sinna piiri peale ja see viib mind ka piiri peale…

Marko: Nojah, mina ei ole väga suur nutja…

Grete: Vat aga mina olen, ma võin kohe hakata….

Marko: Jah, võib-olla naistel on see lihtsam. Ma ise mõtlen, et ma ei ole aastate viisi nutnud. Vahel öeldakse, et see on väga hea ja teraapiline, et vahel võtad ette ja kohe nutad.

Grete: Issand, ma võin suvalisi telesaateid vaadates kohe nutma hakata. Või kui ma olen eetris ja näen, et inimene räägib mulle lugu, ta ei nuta otseselt, aga silmad läigivad ja tal on korraks raske, siis see nakkab mulle koheselt. Sina nutad, ma nutan ka. Või teine asi, kui midagi on nii heldima panev või isegi läilalt ilus, siis see võib tühja koha pealt mul pisara silma tuua. Mingi näitlejaga ma hiljuti tundsin, täitsa tavalise koha peal, et issand, kui tore, et sa räägid sellist juttu, ja oleks peaaegu nutma hakanud.

Sa oled psühholoog hariduselt, kas see aitab kuidagi intervjuusid teha?

Grete: Ei tea. Mul ei olnud seda vastupidist kogemust, et olen teinud enne tööd ajakirjanikuna ja siis saanud hariduse psühholoogina ja siis muutnud kardinaalselt oma suhtlemisviisi. Eks seal on samamoodi intervjueerimistehnikad, peegeldamine või avatud ja suletud küsimused, aga ma ei mõtle selle peale kui ma intervjuusid teen.

Kuidas saada inimeselt see päris jutt kätte olukorras, mis on talle üliteistsugune kui see, kus ta igapäevaselt on – mingid tuled põlevad, otse-eeter, sa kujutad ette sadu tuhandeid inimesi, kes sind hetkel vaatavad…

Grete: Kui on isiklik lugu rääkida, siis peab inimene ise lihtsalt väga valmis olema rääkima. Ma ütlen tavaliselt, et räägi otse ja kohe algusest peale kõik ära, tagasi ära hoia, sest muidu aeg saab enne otsa, kui sa sissejuhatusest kaugemale jõuad. Inimeste lood on alati suuremad, kui see kaheksa minutit, mis meil eetris on, ja sisaldavad erinevaid kihte. Ja ma olen hoiatanud, et ma olen ise ka hästi otsekohene ja kui ütlen midagi otsekohest või midagi kahtluse alla sean, siis ära pahanda – see on selleks, et aitaks sul edasi rääkida. Minu meelest see enam-vähem töötab.

Marko: Jah, kui sa oled otsustanud intervjuu anda, siis pead ka rääkida. Muud varianti siin ei ole. Ma olen ühes kaheksa minutilises intervjuus üht küsimust küsinud neli korda. Kui ma tahan vastust, siis võingi küsida sama küsimust, tulla uuesti ja uuesti ja uuesti tagasi. See oli ilmselt mingi poliitik, ta keerutas mitu korda välja, aga lõpuks ma sain vastuse kätte.

Grete: Mul oli täiesti süütu intervjuu vist Tai uuest kuningast. Neid spetsialiste, kes sellest võiks rääkida, ülemäära palju ei ole, aga me leidsime kellelgi, kes tundus justkui avatud. Ja otse-eetris sain ma saan aru, et ta kogu aeg pareerib ja pareerib ning kui aeg sai läbi, siis ta ütles mulle kavalalt: ”No, te ei saanud mult midagi kätte!”. Siis on tõesti (laiutab käsi) küsimus, et mis me tegime siin siis üldse?

Marko: Ei pea tulema, kui ei taha üldse rääkida. Me ka testime inimesi ja isiklikult helistame neile, et kuulata, kas ta vaimustub sellest teemast. Kui ta hakkab vastu punnima, siis me ei kutsu ka.

Grete: Mul oli juhus, kus inimene oli teinud huvitava teadustöö. Ma kuulasin teda telefonis, ta rääkis väga aeglaselt ja siis lõpuks ütles, et kas saab niimoodi teha, et meid üldse ei näita ja me saadame kuidagi fotod. Siis oli selge, et nii ei saa teha, kuigi teema võib olla väga huvitav.

Marko: Eestis ei olegi paljudel teemadel rääkijaid. Võivad olla mõned väga heade teadmistega inimesed, aga sellist, kellel oleks teadmised ja rääkimisoskus, kes oleksid kirglikud ja põnevad, ei ole.

Koroona-ajal on olnud üks väga hea külg, et me oleme saanud eetrisse rääkima väga palju arste. Arstid üldiselt kipuvad olema väga pelglikud intervjuude suhtes ja meil on nii suur rõõm, et arstid on tulnud haiglast välja telestuudiosse.

Grete: Nende suhtlemislaad on ka nüüd teine, kuidagi avatum ja inimlikum.

Marko: Väga palju toredaid arste oleme saanud, sest meditsiiniteema või tervis puudutab meid kõiki. See on kindlasti asi, millest me tahame alati saates rääkida. Meil on väga hea meel, et meil on nüüd uus ja suur sõbralike arstide tutvusringkond üle Eesti.

Kuidas see võimalik on, et te olete iga nädal kaks pool tundi otse-eetris ja nädalate kaupa ei lähe mitte midagi valesti. Vaatajal läheb üldse meelest ära, et see on otse-eeter ja tegevus toimub samal ajal Tallinnas Gonsiori 27?

Marko: Harjud ära. Kui trollijuhi käest küsida, kuidas ta suudab seda trolli juhtida, siis on ka, et alguses ei oskagi. Ilgelt suur on ja sarved tulevad maha (Marko keerab põrra-põrra suurt trolli rooli, kõik naeravad). Või südamekirurg, alguses käed värisevad, aga kui sa kogu aeg neid operatsioone teed, siis lõpuks lõikadki inimese lahti ja pole midagi. Ükskõik, mis eluvaldkonnas käib see samamoodi, lihtsalt harjudki ära.

Grete: Minul on ikka see teine ots ka, et mida päev edasi, seda kriitilisem või hukka mõistvam olen ma iseenda suhtes ka iga väiksema eksimuse pärast. Näiteks peavad pildid tulema eetrisse. Ma olen need üle vaadanud, aga olen jätnud kontrollimata režissööriga, kas need on olemas. Ja siis on intervjuu ja neid pilte ei ole. Nõme tunne noh, lugu ei tulnud nii hea. Ja näed see on mul siiamaani meeles, kuigi see juhtus võib-olla aasta tagasi.

Marko: Ringvaatel on ka oma pluss. Kui sul on mingi jama või said mingi piinlikkusega hakkama, siis me oleme iga päev eetris ja sa saad selle ära parandada juba järgmisel päeval. Kui sa pead korra nädalas saadet tegema, nagu tavaliselt tehakse, siis sul võib minna väga kaua aega, enne kui sa saad ennast paremast küljest näidata, aga võib-olla teed siis jälle mingi jama.

Grete: Me oma eetris oleme lahked ja arusaavad üksteise suhtes ka. Kui sõna läheb viltu või ei tule meelde, siis sa suudad iseendale andestada või naerda selle üle. Mul oli siin, kelle nimi ei tulnud meelde, see sinu sõber, Marko, kellele monumenti taheti teha.

Marko: Ungern Sternberg!

Grete: Vot sel hetkel üldse mul ei tulnud meelde ja siis vaatad paberitest, et see nimi peab olema kuskil..

Marko: Hullem on kui ei tule meelde inimese nimi, keda sa kohe intervjueerima hakkad. Ta istub sul seal, kuulus poliitik, ütleme näiteks… Siim Kallas. Ja sa mõtled, oih, mis ta nimi… ta vist ikka on Siim Kallas? (naeravad). Paberitest ei saa seda ka vaadata, sest ta saab aru ja see ei ole viisakas ning kohe on eeter. Meil on see hea asi, et sa ei pea ta poole pöörduma nimega, sest alla tuleb tiiter ja vaataja saab ise vaadata, et kas ta ikka on Siim Kallas.

Grete: Kõige rohkem lähevadki meil meelest ära “Aktuaalse kaamera” toimetuse inimeste nimed. Need, kelle poole me pöördume iga päev. Õudselt ei taha Priit Kuusele öelda: “Tere, Andres Kuusk”.

Marko: Jah, see hetk on aastakümnete viisi ja ikka juhtub, et hakkad kahtlema. Siis ütled lihtsalt Kuusk, see läheb ikka täkkesse.

Tuleb teil ette hetki, kui te pabistate, et ei tea, kas see intervjuu nüüd tuleb välja?

Grete: On ikka. Ma arvan, et mul on üle päeva nii, kus ma mõtlen, et kuidas see võiks minna. Näiteks poliitilised teemad või see koroona, millest on raske uut informatsiooni saada. Või siis inimeste avamise lood, kus ta peab rääkima kaheksa minuti jooksul terve oma elu ära ja intervjuu vahel on veel kolmeminutiline videoklipp. Mõtled, et kuidas me üldse jõuaksime kuhugi nii, et seal oleks mingi inimlikkus, emotsioon, ja veel alguse ja lõpuga lugu ka. Ja siis need intervjuud, millest sa üldse tead vähem. Maradonast ma tean, et ta on olemas, aga ma ei tea nii palju ja ei jõua ära õppida, sest sul on neli intervjuud veel kõrval. See oli reede (Reedeti on Ringvaate tunnises saates üks saatejuht. Miskipärast satub just sellesse päeva eriti palju otseintervjuusid, millest paar on kokku lepitud poolteist tundi enne saate algust, kui saatejuht on juba grimmi läinud).

Marko: Jah, see on igapäevasaade, ega see ei olegi mugav töö.

Grete: Üks ebamugav žanr on veel, kui sul on stuudios kuulus inimene, me muidu tahame endale A kategooria staare, kõik on jube õnnelikud, et ta nüüd tuleb, aga sina ühel hetkel saad aru, et ma pean nüüd temaga rääkima millestki ja see sisu on tegelikult hõre.

Marko: Tuntud inimestega on see asi, et inimesed tahavad neid näha, see on üle maailma tõestatud fakt. Meil on selle kohta alati üks hea näide tuua. Nii kui Anne Veski on külas, on meil reiting üle kümne, mis on juba ülimalt hea reiting. See tähendab, et kui Anne Veskil on midagigi öelda, näiteks kui ta kaotaks oma salli ära, siis on ikkagi põhjust teda külla kutsuda. Aga kui Anne Veski juba tuleb külla, värvime me tal huuled punaseks, siis ta ei saa ju eetris olla minut, ta peab olema kaheksa. Salli asjaolud me saame ära rääkida minutiga. Ülejäänud seitse minutit peab ta ka veel millestki rääkima. Kui ta on juba salli ära kaotanud, siis jah, loomulikult on see põhjus teda külla kutsuda, sest inimesed armastavad teda, tahavad teda väga näha ja koovad talle tõnäoliselt uue salli.

Muide, kui palju te seda reitingut vaatate?

Grete: Hasardiga iga päev

Marko: Ei, me ei vaata eriti tihti, ainult ühe korra päevas, siis kui need tulevad. Aga me muidugi anname oma tööle ise ka tagasisidet, reitingutes ei saa kogu aeg kinni olla. Kui sa hakkad kogu aeg ainult reitinguid taga ajama, siis võid untsu minna. Me teeme ikkagi huvitavat saadet ja tänu sellele tuleb reiting. Poliitikas ka, kui sa hakkad väga ainult reitingud taga ajama, siis lähed rappa ja muutudki populistiks.

Kuidas see võimalik on, et Ringvaade on nii fenomenaalselt edukas? Ma vaatan oktoobrikuus oli teil reitingu keskmine üle 10, see tähendab viis päeva nädalas tund aega vaatas saadet 124 000 inimest. Nagu kogu aeg oleks Anne Veski külas, aga ei ole ju?

Marko: See on päris hirmus. Me ei taha üldse uhkustada reitinguga tegelikult. Praegu on kõik hästi, aga teles ei tea kunagi. Sa kogu aeg konkureerid, see on väga raske töö. Me oleme tõesti selles esikümnes olnud võib olla aasta aega. Paremini igapäevasaate kategoorias ei olegi võimalik. Me saame minna mööda ainult “Aktuaalses kaamerast”, mida me tegelikult ei tahaks, sest kui meid vaadatakse rohkem, kui “Aktuaalset kaamerat”, siis on ETV programmi mõttes midagi halvasti.

Meil on siin oma nali, et äkki need karbid, mis vaadatavust mõõdavad, on antud inimeste kätte, kes puldist on pannud ETV tööle ja siis on ära surnud koju, et ETV kogu aeg mängib (kõik naeravad). Ma väga loodan, et need sotsioloogid, kes seda mõõdavad käivad vahepeal kontrollimas, et kas inimesed on elus. See hirm on meil jah ja me seetõttu ei ole ülbeks läinud, me oleme pigem tänulikud…

Grete: Ja imestame ka. Üleeile oli meil hooaja tippreiting, 170 000 inimest vaatas ühte veerandtundi. Jah, me oleme väga tänulikud, et meid ikkagi vaadatakse. Ma arvan, siin üks põhjus on ühiskonna foon ka, et samamoodi nagu sa tahad kella üheksa “Aktuaalset kaamerat” vaadata. Me Reikopiga võime isiklikult kõigile mitte väga sümpaatsed olla, aga kõik teavad, et me tuleme. Nad on meiega harjunud, me teame mida oodata. See pakub mingit stabiilsust selles väga ebastabiilses olukorras.

Marko: ETV puhul töötab väga hästi programm kui tervik. Me siin teles ei tee ammu juba üksikuid saateid. Teeme kogu programmi. See tähendab, et saated on pandud sellisesse järjekorda, et inimene tuleks, paneks teleka ETV peale ja ei läheks ära. Me näeme, et mõned lähevad kuhugi klõpsima, aga väga-väga-väga palju vähem, kui varem. See on meie suur õnn, et nad hetkel püsivad ETV peal.

Marko: Uuringud uurivad 6500 saadet. Olla seal nädala jooksul esikümnes või esiviisikus nagu me siin oleme olnud, on erakordne privileeg. See ei ole tulnud juhuslikult, vaid see on olnud meie meeskonna pikaaegne, igapäevane, aastatepikkune, ja üleloomulikku pingutust nõudev töö. (Ringvaade alustas 2009 ja tõusis 19.00-20.00 segmendis vaadatavuselt püsivalt esimeseks aastal 2017). See õhtul kell seitse otse-eetri tegemine meil kahel on sellest kõige lihtsam osa. Meil palutakse saade päeva jooksul välja mõelda ja kokku panna. Meil on suur ja väga hea meeskond ning see on üldse kõige olulisem. Toimetajad, reporterid, režissöörid, produtsendid ja kõik tehnilised töötajad on ka iga jumala päev tohutu pinge all ja nad on oma ala absoluutne tipp. Me oleme neile väga tänulikud.

Grete: Jah!

Küsin klassikalise Urmas Oti küsimuse, et on see töö ka hästi tasustatud?

Grete: No ütle see oma lause..

Marko: Jah, sellega on ka oma nali, et ETVs võib ju töötada, aga raha peab endal olema. Aga see on muidugi liialdus.

Grete: Mul on sõpru kommertskanalites ka ja, kui ma nendega võrdlen, siis me jääme ikka alla.

Marko: Sellise ameti pidajad, kus sa oled iga päev eetris – mida ma olen olnud 18 aastat, on üldiselt rikkad. Peale Eesti on veel kaks riiki, kus see nii ei ole. Need on Läti ja Leedu. Igal pool mujal me oleks kui mitte rikkad, siis vähemalt jõukad. Eesti mõistes me oleme veidi üle keskmise.

Grete: Jah, oleneb, mis see elustandard on. Me ei ela ju kumbki eriti luksuslikku elu.

Marko: Ütleme jah, me elame sellist tavalist Eesti elu. Me ei ole rikkad, aga kuu lõpus mul raha otsa ei saa.

Grete: Minul võib saada.

Marko: Nojah, sul on lapsed.

Grete: Mul on see asi jah, see on muidugi meeletu kuluartikkel.

Marko: Jah, no mul ei saa, aga ma kulutan ka vähe. Sõidan 12 aastat vana Hondaga ja ei ela glamuurses eramus.

Grete: Ma otseselt viriseda ei tahaks, sest kui sa mõtled, kuidas eestlased üldiselt elavad, siis mul on kõik hästi. Aga kui mu elu eesmärk oleks teenida hästi palju raha, siis ma seda tööd ei teeks, sest see ei ole see koht.

Marko: Jah, ära elab ja saab kulutada oma hobide peale, milleks on reisimine ja ooper. Praegu eriti reisida ja ooperisse minna ei saa.

Grete: Issand, mis sa teed selle suure rahaga pärast koroonat.

Marko: Reisin ja käin ooperis.

Grete: Osta endale maju sinna soojadesse kohtadesse.

Marko: Aga mina ei taha maja osta.

Grete: Ei, aga siis saab sulle külla tulla.

Marko: Mina ei ole selline inimene, kes tahaks endale maja. Ma ei taha maja. Ma pole elus tahtnud maja ja kui mul ka oleks nii palju raha, et ma saaks endale maja soetada, ma ikka ei ostaks maja.

Grete: Kahju.

Kui sa peaksid Eestis edasi elama, aga Tallinnast ära kolima, siis kuhu sa koliksid?

Marko: See pole võimalik. See ei ole lihtsalt võimalik, ma ei elaks siis mitte kuskil. No kui just see küsimus on niimoodi seatud eks ma siis lähen muidugi Tartusse. Üldiselt see pole võimalik. Mitte et mul oleks midagi Eesti kohtade vastu, aga siin lihtsalt ei ela inimesi! Nüüd ei saa välismaale, siis ma olen käinud kõikides Eesti kohtades, välja arvatud Antslas. No mitte kõigis külades päris, aga kõigis suuremates kohtades. Ma arvasin, et ma olin Sindis käinud, aga nüüd kui ma igaks juhuks sõitsin Sindist läbi, siis ma vaatasin, et ma ikkagi ei olnud Sindis käinud, aga nüüd ma olen korra jalutamas käinud. Eesti on tõesti väga-väga tühi. Kogu minu töö, suhtlus ja olemus nõuab linna. Mina tunnen end hästi linnas, kus on viis miljonit inimest. Selline Peterburi suurune linn on mulle paras. Või Berliin. London ei ole mu lemmik, aga midagi sellist. Kui ma ei saaks Tallinnas elada, siis ma Kärdlasse tõesti ei läheks. Mitte, et mul oleks Kärdla inimeste vastu midagi, mul on vanaema Hiiumaalt pärit, aga sinna ma tõesti ei läheks elama.

Grete: Mina olen elupõline tallinlane, mitu põlve, mitmest suunast (köhatab demonstratiivselt).

Marko: Mina olen ka, mitu põlve.

Grete: Ühest suunast, khm.

Marko: No see on muidugi selline nali.

Grete: ..mina ei ole nii radikaalne. Ma ei kujuta ette elu väikelinnas või Tartus, aga ma kujutan ette, et ma elan pigem metsas eraldatuses ja siis sõidan linna.

Marko: Ma ei teeks seda mitte mingil juhul!

Grete: Mul oleks siis mingi hütt, kus ma elaks ja kasvataks kanu.

Marko: Ma ei elaks üldse niimoodi! Hajaasustus - see, kuidas inimesed Eestis elavad, ajab mind jubedalt närviliseks. Mul tekib stress! (Kõik naeravad. Kui Reikopil tekib stress, siis see on tihtipeale väga naljakas. Näiteks stress metsmaasikate korjamisest, jaanuaris jälle algavast Ringvaatest, vajadusest rääkida telefonis inglise keeles, kohustusest kaamera ees suusatada).
Ma ei tee nalja. Kui ma Eestis ringi sõidan ja põlluveerel üksikut maja näen tekib mul kabuhirm. Miks sa oled siin? Mul on nendest inimestest nii kahju. Mulle meeldivad Peipsi ääres vanad vene külad. Seal on küll küla, aga majad on üksteise kõrval! Seal on üks tee ja majad on kõrvuti! Sa tuled uksest välja ja võib-olla sa näed kedagi! Aga üksi, seda ma ei kujuta ette.

Grete: Mina kujutan. Mul seda ei hakka muidugi juhtuma. Ma elan nii keset linna, kui keset linna elada saab, aga kui üldse kusagil mujal, siis jah ma elaks privaatsuses ja majas.

Marko: Seepärast ongi tore, et me oleme erinevad.

Mulle väga meeldis üks küsimus, mille Marko küsis presidendilt intervjuus, mille eest ta pärast sai auhinna, ma küsin selle teilt ka. Kas Issand Jeesus Kristus on ennast teile ilmutanud?

Marko: See on raske ja isiklik filosoofiline küsimus. Ma ükskord tegin intervjuu Vello Saloga ja temalt sai ka igasugu päris küsimusi küsida, aga siis kui intervjuu juba läbi oli ja ma küsisin, et Vello, et kas te tõesti päriselt mõtlete, et põrgu on olemas? Tõesti usute, et kui te ei ole piisavalt hea kristlane, siis põmm, lähete põrgusse ja põlete seal kuskil. Ja ta vastas mulle veel kirjalikult, mul on see kiri alles, et teate, Marko, põrgu on kaasaskantav koht. Kui sa tunned ennast mingi asja pärast niivõrd halvasti, see rusub, kammitseb ja ahistab sind ning sellest mitte kuidagi lahti ei saa, siis see ongi põrgu.

Ja kui ma mõtlen selle sinu küsimuse peale, siis sellega on samamoodi. Kas Issand Jeesus Kristus on ennast ilmutanud? Jah, ta mõnikord on. Issand Jeesus Kristus on ka nagu kaasaskantav koht. Ta vahel ennast sulle ilmutabki. Kas me nüüd mõtleme temast kui Jeesusest on terminoloogia küsimus, aga Jeesus, kui mõte jumalikust lähedalolust see mõnikord on. Ja mõnikord ei ole. Ma ei saa öelda, et ta ei oleks ennast ilmutanud, aga ma ei saa ka öelda, et ta kogu aeg ennast ilmutab. Põrgu ilmutab ka vahel.

Grete: Ma olen hästi kaasas selle Marko mõttekäiguga. Üks asi on see jumal, pilvepiir ja põrgu, ja teine pool on kirik, liturgia, mingisugune kultuurifoon, mingisugune ajalugu, ristisõjad ja kõik see muu. Selle koha pealt jookseb mul lühisesse aeg-ajalt. Mõni päev on vähem ja siis mulle tundub täitsa hea ja tore. Teine päev ei taha mingist kirikus mitte kunagi mitte midagi kuulda. Siis katsud iseenda jaoks selle nii-öelda laiali tõmmata ja mõtled, et see kirik seal vanalinnas, see on ikka see maja. Aga minu kirik on minu sees või seesama kaasaskantav koht, ükskõik kuidas sa siis seda sõnastada.

Kunas Ringvaade kinni pannakse?

Grete: 18. detsember! Aga see on ainult natukeseks.

Marko: Loodame, et mitte kunagi selles mõttes, et…

Grete: Me viskame musta huumorit siin ka, et kui oled mõne musta nalja ära teinud, siis päriselt ei juhtu seda ilmselt. Me peame ikka mingi päris suure jamaga hakkama saama. Praegu on meil saated ja vaadatavus head. Meile üldiselt ikka tahetakse külla tulla. Pakutakse ennast isegi ise ja siis me saame valida. Need on väga suured argumendid tegelikult.

Inimesed siinkohal vist tahaksid, et ma küsiksin sodomiidiskandaali kohta…

Aga sel teemal meil pole uudiseid. Kaalume, mis edasi saab.

Räägitakse ju seda, et televisioon kui selline üldse paneb poe kinni?

Grete: Seda ma ei usu lähikümnenditel kindlasti. Enne kui see juhtub, lähme me pinsile.

Marko: Vastupidi, viimasel ajal reitingud näitavad, et televisiooni vaatajaid on Eestis juurdegi tulnud. Ajakirjanduslikult kontrollitud sisu järele on inimesel ikka nõudlus. Ükskõik, kust see siis tuleb. Sotsiaalmeedia sotsiaalmeediaks, päris ajakirjandus kindlasti ära ei kao. Inimesed ei taha ainult seda, mida üks või teine ja inimestest asjast arvavad, vaid tahavad ikkagi sellist toimetuslikult läbimõeldud ajakirjandust. Kui vaadata digirevolutsiooni, siis ma olen kuulnud, et isegi praegu ilmuvad paberlehed.

Meil toimetuses käivad ainult Maaleht ja Ekspress, aga ma ei näe kunagi, et keegi neid lahti teeks. Täpselt niimoodi nagu ta tuleb, ta ka vanapaberisse läheb. Aga mitte sellepärast, et me sisu ei loeks, me loeme kõiki lehti, aga see sisu on meil siin (näitab nutitelefoni). Ajaleht on kogu aeg kaasas.

Televisiooni puhul on üks nüanss veel, kui te arvate, et inimesed tahavad õudselt endale ise programmi koostada, siis nii see ei ole! Inimene on teinud päev otsa tööd, ta tuleb õhtul koju ja ta ei hakka midagi valima. Kell seitse algab saade, inimesed istuvad vaatavad, mis on tehtud! Nad on päev otsa midagi otsustanud. Nad peavad otsustama, mida nad süüa teevad ja mis nad homme selga panevad. Nad ei taha otsustada, mida ma hakkan vaatama. Nad tulevad, vaatavad Ringvaadet!

Grete: Ma oma kodus teismeliste pealt muidugi näen, et nemad kasvavad täitsa teises keskkonnas ja nemad küll televiisorit ei ava. Ma aeg-ajalt näitan neile, et vaadake, see võiks teile huvi pakkuda, siis vaatavad selle lookese ära ja lähevad oma tegemiste juurde. Öeldakse muidugi, et kui inimesed pere loovad, siis nad tahavad ühistegevust ja vaatavad ühiselt televiisorit, et võib-olla see tuleb neil ka niimoodi tagasi.

Aga see, mis ma Ringvaates teen jõuab ikkagi nendeni. Mul oli selline juhus, et nad tulid mulle rääkima, et vaat kui huvitav lugu ja tsiteerisid otse Ringvaadet. Siis ma ütlesin, et jaa, ma tean, ma ise tegin selle intervjuu. Nad tsiteerivad mind ennast mulle läbi mingisuguse influencer’i, aga see sisu jõuab nendeni.

Marko: Loodame, et need tänased noored tulevad televisioon juurde tagasi, aga kui ei tule, siis pole mingit vahet, läheme meie sinna, kus nad on, ja teeme seda sisu samamoodi edasi.