Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Räägi nagu hauaplaatidega ehk distantsõpe meie koolides

Grete‌ ‌Landson,‌ ‌Lisanna‌ ‌Männilaan‌ | Fotod: Pexels, Merle Rüütel

„Ja‌ ‌siis‌ ‌tuleb‌ ‌tunde‌ ‌anda‌ ‌Zoomis‌ ‌või‌ ‌Google‌ ‌Meet’is,‌ ‌kus‌ ‌õpilaste‌ ‌nägude‌ ‌asemel‌ ‌on‌ ‌anonüümsed‌ ‌mustad‌ ‌kastid‌ ‌heal‌ ‌juhul‌ ‌õpilase‌ ‌õige‌ ‌nimega,‌ ‌tihtipeale‌ ‌hüüdnime ‌ja‌ ‌aeg-ajalt‌ ‌ema‌ ‌või‌ ‌õe‌ ‌nimega.‌ ‌Need‌ ‌kastid‌ ‌on‌ ‌tavaliselt‌ ‌täiesti‌ ‌vait,‌ ‌ühegi‌ ‌küsimuse‌ ‌peale‌ ‌keegi‌ ‌ei‌ ‌reageeri,”‌ ‌ahastas‌ ‌noor‌ ‌õpetaja‌‌ ‌sotsiaalmeedias.‌

Nooremates klassides toetub distantsõpe vanematele

Alates 2002. aastast kõikides kooliastmetes õpetajana töötanud ja Tallinna Südalinna Koolis sel õppeaastal esimesi klasse õpetav Heli Hirs ‌õpetas ise kodus ‌karantiinis‌ asudes klassis viibinud lapsi. Lisaks ekraanil olevale õpetajale olid klassis veel kaks abiõpetajat. Kuigi Avita programmi hulka kuulub ‌mälupulk õppematerjaliga, ei saa seda kopeerida ega alla laadida. Saanuks küll printida, kuid õpetaja ei tohtinud kooli minna. Ka Youtube´i videost nägid õpilased vaid pilti ja heli tuli peale lugeda. Klassis olnud veebikaamera oli aga kas valesti seadistatud või rikkis, nii et näha oli vaid klassi keskmine osa. Teiste paigutust meenutas õpetaja mälu järgi. „Oli väga väsitav nädal,“ sõnab Hirs.

Esimest aastat klassiõpetajana töötav endine lasteaiaõpetaja Kadri* lõpetas just distantsõppe nädala. „Kõik oli uus, hirmsasti põdesin, aga kool toetas,“ kirjeldab ta algust ja lisab, et lennupõhise süsteemi teise õpetajaga koostöös valmistasid nad videotunni reeglid. Kadri kirjeldab, et esimese klassi lapsed kasutasid vanemate tehnikat nende nimedega. „Printisin laste nimekirja kõrvale ka vanemate oma ja üritasin nad kokku panna. Keerulisem oli see erineva perekonnanimega emade puhul,“ sõnab ta.

‌Emmaste Põhikoolis matemaatikat,‌ ‌füüsikat,‌ ‌ühiskonnaõpetust‌ ‌ja‌ ‌kehalise‌ ‌kasvatust õpetav Tiina Koit on ka 1.‌ ‌klassi‌ õpilase ema. Tema lapsel oli videotundidest palju abi, kuid iseseisvalt ta hakkama ei oleks saanud.‌ ‌Õpetaja Malmi sõnul on esimese kooliastme lastega veebitunni läbiviimine katastroof, seda nii õpioskuste kui ka arenguks vajaliku sotsiaalse suhtluse puudumise tõttu. Ka kardavad algklasside lapsed karantiini jäämist nagu tuld.

Gümnaasiumiõpilane on vastutusest teadlik

Õpetajad peavad gümnaasiumiastme õpilasi motiveerituks ja seetõttu on töö nendega lihtne.

Seitsmendat aastat ametis oleva Viimsi Gümnaasiumi õpetaja Kristiine‌ ‌Kurema kogemus oli positiivne juba kevadel, sest kooli plaan‌ ‌valmis‌ ‌enne‌ distantsõppe välja‌ ‌kuulutamist.‌ ‌Reaalajas toimuvad tunnid säilitavad õpilaste päevarütmi ja pakuvad turvatunnet ka õpetajale. Õpetaja Kurema annab õpilastele iseseisvaid töid ja teeb kirjanduses ka lugemistunde, et hoida õpilasi vähem arvuti taga ja vähem õppurite silmi väsitada.‌ ‌Ta kiidab kooli ühtset tuumikmeeskonda, kuhu kuulub 30-40 õpetajat, ja nende koostöötunde ning tõdeb, et eks neilgi oli alguses musta kastiga naljategijaid, ent kokkulepete kaudu tunnevad õpilased vastutust. „‌Kõik‌ ‌algab‌ ‌kooli‌ ‌juhtimisest.‌ ‌Kui‌ ‌õpetaja‌ ‌on‌ ‌toetatud,‌ ‌siis‌ ‌järgmisena on tähtis ‌õpetaja‌ ‌suhe‌ ‌oma‌ ‌õpilastega,“ tõdeb ta.

Usalduslikku suhet peab kõige aluseks ka Tallinna Prantsuse Lütseumi õppealajuhataja ja sel aastal juba 41. aastat klassi ees seisev Anne Küüsmaa. „Ma ei õpeta ainult matemaatikat, vaid ka kõike muud,“ ütleb ta ja avab tagamaid, milles kõigepealt ta „kodustab“ klassi ning alles igaühe eripärade mõistmise järel võib päris individuaalselt suhelda. „Sain jaanuaris õpetamiseks ka üheksandikud. Tegime enne distantsõpet nendega mõne nädala tööd, kuid ma ei jõudnud neid tundma õppida. Mul oli selle klassiga päris raske, sest meil ei olnud veel teineteise suhtes vajalikku usaldust tekkinud,“ räägib õpetaja ja lisab, et keskastmes tuli ette musti kaste, mida üks kolleeg kirjeldas kui hauaplaatidega rääkimist.

Distantsõpe keskastmes kui õpetajate õudusunenägu

Keskastet ehk perutavaid teismelisi peavad Peegliga kõnelenud õpetajad kõige raskemaks kontingendiks, sest vanemate toetust, nagu ka õpimotivatsiooni neil enamasti ei ole.

Õpetaja Hirs õpetab 6. klassile ka ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Klassiruumis teavad ja soovivad õpilased arutada nii ühiskonnast kui ka valitsusest, kuid kaamera ees avab mikrofoni vaid mõni julgem. Õpilased saadavad kodutöid hiljem. „Mitte paar tundi, vaid ka nädalaid hiljem,“ tõdeb Hirs ja lisab, et distantsõppes võib kodutöid teha näiteks‌ ‌koos‌ ‌vanematega ja ütleb, et tööde kohalejõudmist kiirendab esimese tähtaja järel halbade hinnete lisamine e-päevikusse.

‌Õpetaja Malm sõnab, et ‌osa õpilastest‌ ‌mängis ‌veebitunnis videomänge,‌ ‌sõi‌ ‌või‌ ‌kehvemal‌ ‌juhul‌ ‌ei‌ ‌tulnud‌ ‌„kohale”. Nii algas ‌uus‌ ‌õppeaasta‌ ‌plaanitust ‌aeglasemalt‌, kordamisega.‌ “Kontaktõppe‌ ‌ajal‌ ‌vantsivad‌ ‌õpilased‌ ‌kas‌ ‌rõõmsalt‌ ‌või‌ ‌mitte-nii-rõõmsalt‌ ‌klassi‌ ‌ja‌ ‌isegi‌ ‌kui‌ ‌nad‌ ‌kohe‌ ‌üldse‌ ‌kaasa‌ ‌teha‌ ‌ei‌ ‌soovi,‌ ‌siis‌ ‌midagi‌ ‌jääb‌ ‌ikka‌ ‌kõrvade‌ ‌vahele,‌ ‌eriolukorra‌ ‌ajal‌ ‌aga‌ ‌seda‌ ‌ei‌ ‌juhtunud,“ räägib ta teismeliste motivatsioonist. „Klassi‌tunnis paneb õpilane telefoni käest, kuid kuidas öelda õpilasele, et ära‌ ‌tegele‌ ‌arvutis‌ ‌asjadega,‌ ‌kui‌ ‌kogu‌ ‌tund‌ ‌arvutis‌ ‌toimubki,“ arutleb õpetaja Malm ning selgitab, et veebitunni piirangud‌ ‌ja‌ ‌ootused‌ ‌on‌ ‌erinevad ja kevadel oli ‌suur‌ ‌asi‌, ‌kui‌ ‌ta õpilasi‌ ‌veebitunnis‌ ‌nägigi,‌ ‌kaasa‌ ‌töötamisest ‌rääkimata‌.

Tiina Koit tõdeb distantsõppe sobimatust osadele õpilastele. ‌„Paljud ‌õpilased ‌kinnitasid ajavõitu, sest‌ ‌said‌ ‌järjest‌ ‌ära‌ ‌teha‌ ‌kogu päevase‌ ‌õppimise. Mõnel kippusid ‌kas‌ ‌motivatsioonipuuduse‌ ‌või‌‌ kehva‌ ‌ajaplaneerimise‌‌ ‌tõttu‌ ‌‌ülesanded‌ ‌kuhjuma.‌ ‌Oli‌ ‌ka‌ ‌n-ö pildilt‌ ‌kadunuid, kelle puhul sain abi‌ vanemaga‌ ‌suhtlemisest. Ühel‌ ‌juhul‌ ‌ei‌ ‌aidanud aga seegi,“ kõneleb ta.

Harjumaa suures koolis töötav 15-aastase kogemusega Evelin* kirjeldab distantsõppe algust segadusena. Kevadel sõltus tulemus õpetajate‌ ‌teadlikkusest‌‌ ‌oma‌ ‌õiguste osas. Nüüdseks on Evelinigi koolis näo ja nimega tundides osalemine osa koolikorrast. „Mustade kastidega rääkimisel ei ole mingit mõtet,“ ütleb ta ja lisab, et kui kevadel sisenesid tema tundi õpilased Black Shadow ja John Doe, siis nüüd võib ta sellised klassi nimekirjale tuginedes rahulikult „ukse“ taha jätta.

Evelin koges omal nahal ka digiõppe ohtusid. Tema tundi sisenes õige nimega laps, kuulas klassijuhataja tunni muresid ja rõõme ning hiljem selgus, et see oli keegi võõras. „Teismelised teevad nii, nagu neil lastakse teha. Veebitundi‌ ‌on‌ ‌hea‌ ‌pidada‌ ‌motiveeritud‌ ‌ja‌ ‌viisakate‌ ‌inimestega,‌ ‌ükskõik‌ ‌kui‌ ‌vanad‌ ‌või‌ ‌noored‌ ‌nad‌ ‌on.‌ ‌Kui‌ ‌õpilased‌ ‌on‌ ‌kambavaimu‌ ‌toel‌ ‌otsustanud,‌ ‌et‌ ‌täna‌ ‌ei‌ ‌tee‌ nad ‌midagi,‌ ‌siis‌ ‌selliste‌ ‌lastega‌ ‌on‌ ‌üsna ‌võimatu‌ ‌õppida,“ on Evelin veendunud.

Välismaine kogemus julgustab katsetama

Brüsseli‌ ‌II‌ ‌Euroopa‌ ‌Kooli eesti keele õpetaja Edward Kess alustas oma ametis kahekümne aasta eest Eestis. Hetkel õpetab ta keeruliseks peetavaid keskastme õpilasi ning enam kui pool tema tundidest toimuvad 50% täituvuse nõude tõttu distantsõppes.

„‌Meil on kokkulepe, et õpilased saavad sõna tähestiku järjekorras ja igaüks saab tunnis sõna. Vaikimismomente ei esine, kõik on kaasatud,“ kirjeldab oma põhimõtteid. „Tunnis‌ ‌ei‌ tohi tekkida monoloogi ja kõlama peab õpilase hääl. ‌Muidu ‌olen‌ ‌raadiodiskor,“ ütleb ta ja lisab, et tehniliste probleemide puhuks on kohe toeks kooli abiliin. Õpetaja Kessi jäetavad kodutööd sisaldavad vaid raamatute lugemist. Ta kõlab uskumatult optimistlikult, kuid taustal kumab tundide ettevalmistamiseks tehtav rohke töö. Igaks veebitunniks valmistab Kess Teamsi koosolekuplatvormi. „Ainus, mida ei ole teinud, on ‌meeskonnatöö,“ ütleb ja peab suurimaks tunnustuseks teismeliste palvet uue ülesande juurde minekul oodata hetke eelmise lõpetamiseks. „See‌ ‌soojendab‌ ‌südant,‌ ‌et‌ ‌nad‌ ‌ei‌ ‌istu‌ ‌teki‌ ‌all,“ sõnab Kess, kelle õpilaste põhitunnid‌ toimuvad ‌inglise,‌ ‌saksa‌ ‌või‌ ‌prantsuse‌ ‌keeles ja‌ ‌eesti‌ ‌keel kõlab vaid samas‌ ‌tunnis. ‌„Tegin‌ ‌neile‌ ‌vestlusegrupid. Alguses nurisesin risustamise üle, aga ‌noored‌ ‌istuvad‌ ‌kodus‌ ‌ja neil on‌ ‌suhtlemisvajadus. Vestlusaknas kirjutatu juures saan ‌juhtida‌ ‌tähelepanu‌ ‌grammatikale. Ma ei pea eirama, kui nad‌ ‌tahavad‌ ‌eesti‌ ‌keeles‌ ‌rääkida,“ näeb Kess ka siin võimalust.‌ Ta muretseb õpilaste tekkiva ekraaniväsimuse pärast ja kirjeldab ka ainsat raskushetke. „Olin‌ ‌karantiinis‌ ‌ja ‌õpilased‌ koolis. Tundsin,‌ ‌et‌ gäng‌ ‌sotsialiseerub‌‌ ‌ja‌ ‌olen tapeediks, kus kõik nagu räägiks oma juttu ja taustaks käib Eurovisioon.‌“‌ ‌

Distantsõppel pingutab ka õpetaja

Ka kogenud õpetajad peavad distantsõpet metoodiliselt uueks olukorraks. Õpetaja Küüsmaa on töö täielikult ümber korraldanud. “Matemaatikaülesandeid lahendavad äpid koos lahenduskäiguga. Mõnes mõttes alustan kontrolltööga nullist, tippides sisse 102 äpile mitte jõukohast tekstülesannet. Jagan need plokkidesse ja Excel valib õpilasele igast plokist midagi. Teen õhtul valmis 34 meilimustandit, hommikul saadan need mõne minutiga välja ja avalikustan ülesanded.” kirjeldab ta kontrolltöö loomist muutunud tingimustes.

Õpetaja Kess viib ka kontrolltööd Teamsis läbi. “On üks anomaalia – õpilane, kelle muud teadmised on tagasihoidlikud, teeb online-tööd ootamatult kõrgete tulemustega,” ütleb ta.

Igapäevast koolielu ei asenda miski

Kuigi õpetajad laiemalt leiavad, et koolid on õpetajale toeks nii programmide, koolituste kui süsteemi loomisel, nendivad nad siiski, et vahetut suhtlust ei asenda miski. ‌„Koos‌ klassis õppimine‌ on‌ ‌igal‌ ‌juhul‌ ‌ägedam,‌ ‌sotsiaalsem, ja ‌motiveerivam‌ ‌kui‌ ‌läbi‌ ‌ekraani‌ ‌minemine.‌ ‌Elu‌s inimest‌ ‌ei‌ ‌asenda‌ ‌miski‌,“ võtab õpetaja Kess distantsõppe teema kokku ja toonitab, et õpetajagi peab ennast kaugtöös hoidma ega tohi muutuda kontrollfriigiks. „Õpilase iga liigutust või harjutust ei pea parandama ega kontrollima. Noorest kujunegu iseseisev õppija, õpetaja olgu suunaja ja tugi, mitte inspektor,“ ütleb ta.

Kõik õpetajad eelistavad kontaktõpet, sest nii on ‌õpilaste arusaamine‌‌ ‌kohe näha.‌ „Veebisuhtlus‌ ‌on‌ ‌vahendatud‌ ‌suhtlus‌,“ võtab Viimsi Gümnaasiumi õpetaja Kristiine Kurema teema kokku.

Fotod: