Kõrgkooli õppima asumine on juba aastakümneid olnud teatud mõttes üleminekuriitus noorukieast täiskasvanuellu. Gümnaasiumi lõpetanud noor kolib vanemate juurest ära teise linna, ehk isegi teise riiki ja hakkab sihipäraselt omandama tarkusi, mida tal enda tulevasel erialal tarvis läheb. Ühelt poolt tähendab see tudengitele suuremat vabadust oma elu ja tegevusi sättida, teisalt aga ka rohkem vastutust ja suuremaid väljaminekuid. Võrreldes kodus elava gümnaasiumiõpilasega võivad vanematest eraldi kolinud tudengi kulutused olla mitmekordsed: ühiselamu või üürikorter, õppevahendid (sülearvuti on sisuliselt kohustuslik!), toiduraha (enam ei too vanemad poest süüa) ja jooksvad kulutused (noor inimene tahab ju vahel seltskonnaga väljas ka käia). Kui õppima asutakse mõnda välismaa ülikooli, kus peab ka õppemaksu tasuma, siis on kulutused muidugi veelgi suuremad, aga õnneks on Eestis kõrgharidus (veel) tasuta. Kui mõnel puhul katavad tekkinud kulutused tudengi vanemad, siis enamuse jaoks tähendab üliõpilaselu siiski seda, et õppimise kõrvalt tuleb käia tööl.

Töötav üliõpilane on uus normaalsus

Õppetöö mahtu arvestatakse kogu Euroopa Liidus Euroopa ainepunktides (EAP). Üks EAP võrdub 26 õppetööks kulutatud tunniga. Kui arvestada, et Tartu Ülikoolis peab täiskoormusega tasuta kohal õppimisel semestris koguma 30 EAP-d (vastasel juhul võib tekkida kohustus tasuda õppemaksu), siis tähendab see sisuliselt sama ajakulu kui täiskohaga tööl käimine. Ometi näitab 2017. aastal avaldatud rahvusvaheline üliõpilaste eluolu uuring Eurostudent VI, et 66% Eesti üliõpilastest tõesti töötavad õpingute ajal, kusjuures keskmiselt 31 tundi nädalas. See on küll veidi vähem kui keskmise töönädala pikkus (40 tundi), aga kui siia juurde lisada õppetööle kuluv aeg, siis on selge, et töötava tudengi koormus ületab töönädala keskmist tunduvalt.

“Bakalaureuse ajal käis tööl umbes kolmandik kursusest. Magistrantuuris käivad õpingute kõrvalt tööl peaaegu kõik ja see ongi normaalsus.“

Kuidas tudengid sellega toime tulevad? Tartu Ülikoolis magistriõppes õppiv Kati ütleb, et tema kogemuse põhjal sõltub töötamise protsent ka sellest, millises õppeastmes õpitakse: “Bakalaureuse ajal käis tööl umbes kolmandik kursusest. Magistrantuuris käivad õpingute kõrvalt tööl peaaegu kõik ja see ongi normaalsus.“ Suurima väljakutsena näeb Kati ajaplaneerimist. “Korraga õppides ja töötades pead oma aega paremini planeerima ja teatud ajaks seadma esikohale õppimise. Koormus ja sellest tulenev stress on samuti suurem, sest tööl peab endiselt samaväärselt panustama,“ ütleb ta.

Elukestev õpe ühildab töö ja õppimise

Kas õppimise kõrvalt tööl käimine on ajaga muutunud? Oma teist kõrgharidust omandav Lauri, kelle esimene õppeperiood Tartu Ülikoolis jäi 1990. aastatesse, kinnitab, et nii see on. “Erinevused üheksakümnendatega on suured. Siis oli ainult õppimisele pühendujaid rohkem ja tööle mindi alles viimasel aastal. Või kui mindi tööle varem, siis tekkis suur kiusatus õpingud pooleli jätta,“ ütleb Lauri ja kinnitab, et ka tema ise omandas oma esimese kõrghariduse peamiselt vanemate toel ja otsest vajadust tööl käia ei olnud. Ametlikke andmeid tudengite tööhõivest kahjuks üheksakümnendatel ei kogutud, samuti ei olnud Eesti siis Euroopa Liidu liige ning ei osalenud Eurostudenti uuringutes. Küll aga uuriti Eesti tudengite töötamist ajaperioodi 2005-2008 katvas Eurostudenti III uuringus ning selle tulemused on täpselt samad, mis 2017. aastal avaldatud uuringus: 66% meie tudengitest käis ka eelmisel kümnendil õppimisega paralleelselt tööl. Statistiliste andmete puudumise tõttu ei ole täpselt teada, millal tudengite tööhõive kasvama hakkas, küll aga võib oletada selle põhjuseid. Eurostudent III ja Eurostudent VI tulemusi kõrvutades selgub, et kümne aasta jooksul on tudengite keskmine vanus tõusnud rohkem kui kolm aastat: 23,2-lt 26,8-le. Kui aastakümneid oli tavaks see, et inimesed jäidki tegevaks erialal, mille nad ülikoolist omandasid, siis järjest aktuaalsemaks on muutnud elukestev õpe, mis tähendab, et esimest või mitmendat kõrgharidust tulevad omandama ka vanemad inimesed, kes juba nagunii tööl käivad, aga soovivad ennast erialaselt täiendada või ümber õppida. See aga tõstab tudengite keskmist vanust ja ühtlasi ka tööl käivate üliõpilaste suhtarvu.

Tudengid soovivad raha ja praktikat

Mis aga ikkagi on peamised põhjused, mis sunnivad üliõpilasi lisaks loengutele ja seminaridele ka tööellu? Tallinna Tehnikaülikooli magistrant Linda, kes käib täiskohaga tööl alates möödunud sügisest, ütleb, et tema jaoks oli oluline saada erialast praktikat: “Ühel hetkel õppimine lihtsalt ammendub, kui akadeemilisi teadmisi päriselt proovile panna ei saa. Minu jaoks oli just soov omandatud teadmisi rakendada põhjus erialase töö leidmiseks.“ Tööl käimise põhjused võivad õppeastmete lõikes ka erinevad olla ning sõltuvad konkreetse tudengi taustast. “Bakalaureuse ajal käisin kooli kõrvalt osalise graafikuga tööl. Kuna vanemate toetus puudus, siis oli põhiliseks motivaatoriks ikka raha, et igapäevaselt toime tulla. Magistrisse astudes läksin pigem ülikooli töö kõrvalt, mitte vastupidi. Otsustasin end täiendada, sest tundsin, et vajan tööalaselt paremat arusaama kommunikatsioonist ja ajakirjandusest,“ ütleb Tartu Ülikooli magistrant Kati. Eurostudent VI uuringu järgi tõidki tudengid kahe levinuma töölkäimise põhjusena välja elamiskulude katmise vajaduse (77% vastanutest) ja töökogemuse omandamise (69%).

“Esimese kõrghariduse võiks omandada ilma samaaegselt töötamata. Õpingud tehakse töötamise kõrvalt läbi kiirustades, süvenemata ja isegi mõistmata, millised võimalused jäävad kasutamata.“

Tänane reaalsus on see, et kaks kolmandikku tudengitest veedavad suurema osa ajast kas koolitöid tehes või tööl. Kuna riigi poolt ette nähtud toetused on kas vajaduspõhised või liiga väikesed, et sellest nii elamis- kui toidukulud katta (tulemusstipendiumi suurus on 100 eurot ja seda ei saa kaugeltki kõik üliõpilased), siis ei ole olukorrale lähiajal ka lahendust paista. Üks võimalik variant on võtta õppelaenu, mille maksimumsuurus käesoleval õppeaastal on 2500 eurot, ning see ühtlaselt õppeaasta kuludeks ära jaotada. Kui aga arvestada õpingute pikkuseks viis aastat, siis tähendab see magistrikraadi omandamisel ka 12 500 eurost võlakoormat, mis samuti ei ole just meeliülendav perspektiiv. Üheksakümnendatel Tartu Ülikoolis ainult õppimisele keskendunud Lauri soovitab omast kogemusest, et kel vähegi võimalik, see peaks tööl käimise jätma tulevikku: “Esimese kõrghariduse võiks omandada ilma samaaegselt töötamata. Õpingud tehakse töötamise kõrvalt läbi kiirustades, süvenemata ja isegi mõistmata, millised võimalused jäävad kasutamata. Tööl jõuab käia hiljem küll, aga uuesti õpingute juurde tagasi pöörduda on väga raske.“