Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Urmas Nemvalts: teen oma unistuste tööd

Sander Mändoja | Jaga Facebookis

Urmas Nemvaltsi joonistused on tuttavad igale Postimehe lugejale, sest juba veerand sajandit on ta kujundanud ajalehe päevakarikatuuri ning üle kahekümne aasta on ilmunud koomiks (või „koomusk“, nagu autor ise seda kutsub) Mürakarud. Lisaks karikatuuride ja koomiksite loomisele on Urmas Nemvalts illustreerinud ka anekdoodikogumikke ja lasteraamatuid. Kust humorist loominguks inspiratsiooni saab ning mis teeb nalja naljakaks? Urmas Nemvaltsi intervjueeris Sander Mändoja.

On teada, et joonistada meeldis sulle juba kooliajal ning sellest ajast pärinevad ka esimesed kaastööd tolleaegsetele väljaannetele. Kas nägid (karikatuuride) joonistamist algusest peale enda ainuõige kutsumusena või oli sul noorena ka teisi mõtteid tulevase karjääri osas?

Esimesed karikatuurid joonistasin 13-aastaselt. Aga kaks aastat hiljem hakkasin tegelema purilennundusega. Nägin enda tulevikku päris tõsiselt lennunduses ja töötasin selle nimel, sest see tuli mul hästi välja. Paraku oli siis veel Nõukogude okupatsiooni aeg. Eestlastel oli tee lennundusse niigi piiratud, aga kuna mina polnud ka astunud kommunistiku noorteorganisatsiooni liikmeks, siis saadeti mind lennukooli ülema kabinetist tagasi koju. Sel samal nõukaajal oli keeruline ette kujutada, et karikatuur võiks olla elukutse, seda ei osanud nooruses unistadagi.

Päevakajaliste karikatuuride joonistamine nõuab väga head informeeritust ühiskonnas toimuvast. Kuidas sa ennast Eestis ja maailmas toimuvaga kursis hoiad ning kui palju võib Postimehe päevakarikatuuris või ka Mürakarudes näha sinu enda seisukohti või maailmavaadet?

Üks informaator on töölaual mängiv Vikerraadio. Aga informeeritud peab olema eelkõige toimetus, mitte niivõrd mina. Mina saan oma informeerituse toimetusega suheldes. Valin ju pilditeema kahe ühiku põhjal - kas juhtkiri või päevakommentaar. Kumb neist rohkem kõnetab, sel teemal teen pildi. Oma seisukohti tuleb ikka sisse. On olnud juhuseid, kus vaidlen lausa juhtkirjale vastu. Ma ise olen hingelt üsna roheline ja kui tekst on väga tehnokraatiat ülistav, siis tuleb pildi peal minu maailmavaade välja küll.

Möödunud aasta septembris ilmunud juubeli intervjuus Postimehele ütlesid, et oled joonistades teinud oma unistuste tööd. Mis on need konkreetsed asjad, mis sulle loometöös sisemist rahuldust pakuvad?

Eeskätt see, et ma ei saa nimetada oma tööd tööks. See on puhas lõbu. Muidugi on vahest ka raskeid hetki, kus vaim peale ei tule, aga tööleping kohustab, kuid suur pilt on ikka rahuldustpakkuv. Nagu küsimuses öeldud: teen oma unistuste tööd, mida enamat tahta.

Püüan hoiduda lõksust kõigile meeldida. Minu tööd peavad eelkõige mulle endale meeldima. Ja nali peab seal sees olema.

Paljud päevapoliitilised teemad tekitavad ühiskonnas lõhesid ja tugevat vastasseisu erinevate vaadete vahel. Kui palju sa mõtled joonistades sellele, kas selline pilt kedagi solvab või kui palju kriitikat sa mingilt ühiskonnagrupilt võid vastukajana saada?

Püüan hoiduda lõksust kõigile meeldida. Minu tööd peavad eelkõige mulle endale meeldima. Ja nali peab seal sees olema. Ma ei lase ennast segada neist gruppidest, kes naljast aru ei saa, see on nende mure.

Kas ja kui palju hoiad ennast kursis ka sellega, mis karikatuurid ilmuvad näiteks Eesti Päevalehes või Õhtulehes? Kas üldiselt langevad teemad kokku või on meie ühiskonnas toimuv ikkagi piisavalt kirev, et nalja saab teha paljude erinevate asjade üle?

Päevaleht kaotas ju üldse karikatuuri ära. Mõtlen, kui nüri saab olla otsustaja, kes laseb lehest minema nii üliandeka karikaturisti nagu Hillar Mets. Hillari pildid on mulle alati meeldinud. Muidu ma teiste loomingut ekstra ei otsi, aga kui kätte saan, siis vaatan huviga nii Eesti kui välismaa tegijaid.

Kui natuke üldisemalt huumori kui nähtuse või žanri peale mõelda, siis kas sinu arust on olemas mingit konkreetset retsepti, kuidas inimesi naerma ajada või sõltub see pigem paljudest erinevatest faktoritest?

Mul mingit retsepti küll pole. Ikka endal peab naljakas olema. Kultuuriruumides on see küll erinev: tahame või taha, aga vene huumorist saame me hästi aru ja nemad mõistavad ka meie karikatuuri, kui sõnu pole vaja tõlkida. Olen mõnikord oma piltidega käinud rahvusvahelistel karikatuuri võistlustel ja näitustel. Lõunaeurooplaste, hiinlaste, korealaste ja mõne muu rahvuse puhul ei pruugi samast naljast ühtmoodi aru saada, isegi kui karikatuur on ilma sõnadeta.

Kui huumorisse suhtuda kui missiooni, siis hakkab asi hapuks kiskuma. Kõige tobedam asi on, kui keegi hakkab kohalikku huumorielu tõsiselt edendama.

Öeldakse, et naer pikendab eluiga. Sinu looming on lõbustanud kümneid kui mitte sadu tuhandeid inimesi ja nende elu vähemalt natuke helgemaks teinud. Kas näed enda tööd mingis mõttes ka missioonina, mis aitab ühiskonnas kerkivaid muresid ja probleeme veidi kergemini võtta ja stressi maandada?

Ikka kordan seda mõtet, et minul peab lõbus olema. Kui huumorisse suhtuda kui missiooni, siis hakkab asi hapuks kiskuma. Kõige tobedam asi on, kui keegi hakkab kohalikku huumorielu tõsiselt edendama. Tõsimeelsus ei sobi selle alaga kuidagi kokku. Tõsimeelsed huumoriedendajad on naljakad ainult oma väikses tõsises seltskonnas.

Kas joonistamine on sulle pigem töö või hobi?

Seda piiri on praegu raske tõmmata. Mulle meeldib see ja selle eest makstakse. Mõlemat justkui. Kunagi võeti mind Postimehesse karikaturistina tööle. Karikatuurist sai minu töö. Hobikorras hakkasin koomikseid joonistama ja nelja aasta pärast sai ka koomiksist töö. Praegu on lasteraamatute illustreerimine natuke hobi moodi, aga ka selle eest makstakse.

Mürakarud on Postimehe veergudel oma elu elanud juba üle 20 aasta. Kas selle protsessi käigus on olnud ka nn "mõõnaperioode", kus uusi ideid enam ei ole või on hea koomiks pigem Tallinna linna moodi, mis ei saa kunagi valmis?

Oo jaa. Kunagi lausa lõpetasin Mürakaru koomuski korraks ära. Pisut alla aasta ilmus Postimehes koomiks nimega Linnaloom, kus siil oli küll vanast koomiksist, aga teised tegelased inimesed linnas. Vanad mürakarud said mu ikka kätte ja tulid tagasi. Hakkasin nende järele igatsema. Kuid tühja pead tuleb ikka ette kui ei tea, mida edasi. Tänu pikale kogemusele tean, et tuleb mõõn ära oodata ja varsti on jälle tõusuaeg.

Mille üle sa ise viimati südamest naersid?

Mul on neid olukordi päevas mitu korda. Näiteks vaatasin netist üliandekat vene tüüpi Maksim Galkinit. Ta on välja kasvanud "Su nägu kõlab tuttavalt" tüüpi saatest. Vaatasin üht sketši, kus ta mingit ullikest parodeeris. Naersin nii et pisar silmanurgas. Enne seda oli eredamaks näiteks Terry Pratchetti ja Neil Gaimani raamatu "Head ended" põhjal tehtud suurepärast kuueosalist seriaali, jälle puhas rõõm.