Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Distantsõpe päästab eriolukorras, kuid ei asenda terviklikke koolipäevi

Paul-Henry Sereda | Pildid: Merle Karro-Kalberg

Asusin ajateenistuse lõppedes elama Tallinnasse ja siin tööle ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse õpetajana. Olen nüüdseks jõudnud õpetajaametis olla veidi vähem kui ühe kooliaasta. Kuigi ma õpin lisaks õpetajaametile täiskoormusel magistriõppes Tartu Ülikoolis ja nõustan veel ka igapäevaselt Eesti Üliõpilaskondade Liitu, siis ei tunne ma, et selles olukorras midagi minu jaoks ülemäära raske oleks.

Lastevanematel on nüüd olnud tarvis kiirelt adapteeruda olukorras, kus neil tuleb käia korraga tööl ja vastutada suurel määral ka kodus õppivate laste õppetöö täitmise eest.

Küll aga muretsen ma kõikide meie õpilaste ja lastevanemate pärast, sest olukord on kõige keerulisem just neile. Keeruline sellepärast, et eriolukord nii ootamatult nende juurde saabus. Lastevanematel on nüüd olnud tarvis kiirelt adapteeruda olukorras, kus neil tuleb käia korraga tööl ja vastutada suurel määral ka kodus õppivate laste õppetöö täitmise eest. See on raske ülesanne. Teadke, et ma mõistan Teie olukorda väga hästi. Meil, õpetajatel ja ka riigil tervikuna tuleb Teid Teie tegemistes nüüd täiel määral toetada, sest Teie olete praeguses olukorras kõige haavatavamad.

Koduõpe.

Eriolukorra kolmandal nädalal, ühel ilusal ja päikesepaistelisel koolipäeva hommikul helistas mulle üks lapsevanem. Ta võttis ühendust selleks, et jagada sel raskel ajal kiitust õpetajatele ja rääkida, kuidas tema kuuendas klassis õppiv poeg neid “õigeid” koolitunde taga igatseb. Muidugi oli mul äärmiselt hea meel need soojad sõnad enda, meie kooli ja ka teiste Eestis õpetavate õpetajate suunal vastu võtta. Samas olin ka kurb, sest mõistsin selles kõnes, et distantsõpe on õpilaste jaoks raske.

Tunnen, et käimasolev aasta on olnud minu jaoks äärmiselt väärtuslik. Korraga õppimine ja õpetamine on andnud mulle suurepärase ülevaate Eesti haridussüsteemi kitsaskohtadest. Eriolukorra süvenedes on aga päevakorda tõusnud distantsõppe pädevus. Kuidas õpetajad ja õpilased selles olukorras esimese kuu jooksul hakkama on saanud?

Kõikidele Eestis õppivatele õpilastele soovin ma öelda, et mina usun Teisse ja Teie võimetesse selles raskes olukorras edukalt hakkama saada. Lastevanemaid soovin ma aga kiita selle eest, et te nii mõistvad olete olnud. Üheskoos seljatame me selle keerulise olukorra veelgi tugevamana.

Intervjueerisin kahte õpetajat, kellest üks õpetab tavakoolis suuri klasse ja teine erakoolis väikeklasse. Mõlemad õpetajad on ka ise õppivate laste vanemad ja mõistavad seetõttu olukorra tõsidust hästi. Lisaks avaldab oma seisukoha distantsõppe kohta ka üks abiturient.

Õpetajate ja õpilaste vaatenurk olukorrale

Tavakooli õpetaja: “Peale kolme nädalat olen juba veidi kohanenud. Algselt oli raske erinevates e-keskkondades orienteerumine, sest pakkumisi tuli igalt poolt erinevate keskkondade kasutamiseks. Kõike pidi katsetama, et leida just selline platvorm, mis oleks õpetajale mugav kasutada ning kuhu ka õpilased normaalselt ligi pääseks. Esimesel nädalal andsin pigem kirjalikke juhiseid laste iseseisvaks tööks, kuid leidsin varsti, et näiteks matemaatikat on niimoodi raske õpetada/õppida. Kirjalike ülesannete andmisel nõudis rohkem läbimõtlemist, kuidas tööjuhendit edastada nii, et kõik ühtemoodi aru saaksid.

Raskusi (või pigem segadust) tekitab ka see, et erinevates koolides on erinevad nõudmised õppetundide läbiviimisele, õpetatava materjali osas, kodutööde osas jne. Ühes koolis nõutakse, et õpetaja on nn tunniplaanijärgselt olemas ja valmis vastama õpialastele küsimustele või viima läbi online tunde, teises jällegi soovitatakse olla paindlik, anda pikemaid ülesandeid jne. Õpilaste vastused aga tulevad ikka igal ajal (ka nt teise klassi online tunni ajal) ja nii võib mõni vastus jääda märkamata või parandamata.”

Õpetaja: kõige keerulisem on vahetu kontakti puudumine õpilaste ja kolleegidega.

Erakooli õpetaja: “Eriolukord on kestmas kolmandat nädalat ning nüüdseks olen uue olukorraga harjuda jõudnud. Ei tahaks kasutada sõna “ raske”, sest kuni kõik lähedased tervise juures püsivad, olukord tõeliselt raske ei ole. Kõige keerulisem on vahetu kontakti puudumine õpilaste ja kolleegidega. Mina õpetan väikeklassides. Mul on kahe klassi peale 10 õpilast (4. ja 5. klassis õpetan eesti keelt ja kirjandust ning matemaatikat). Väikese õpilaste arvu juures olen suutnud kõikide laste ja ka vanematega kontakti hoida. Lisaks arvutile, ka telefoni kasutades.

Arvan, et on suur erinevus, kas anda uusi teadmisi kaugõppe teel edasi eesti keeles või matemaatikas. Matemaatika õpetamisel on õpetajal ja tahvlil siiski väga oluline roll täita. Kohe esimesest nädalast annan mõlemas klassis (4. ja 5.) online tunde ning näen nende tundide kõige olulisema eesmärgina õpilastega kontakti hoidmist. Loomulikult tegeleme online tunnis võimaluste piires uute teemade seletamisega, kuid olen aru saanud, et lastele on sel puhul kõige tähtsam võimalus paar korda nädalas ekraani vahendusel kokku saada.

Mul on kodus kolm last ( 8.kl, 10.kl ja 12 kl.), seega väikeste laste koduõpet ma isiklikult ei koge (raskusi vaid aiman), kes on minu suureks rõõmuks väga iseseisvad ning saavad oma kohustustega hästi hakkama. Olen rõõmus, et saan nüüd maitsta oma töö vilju ehk pikki aastaid rääkimist, kui tähtis on oma kohustusi õigeaegselt täita.”

Õpilane: eelistaksin praegusel hetkel tavaliselt koolis käimist, sest eksamiteks õppimiseks valitseb seal lihtsalt parem õhkkond.

Õpilaste vaatenurk: “Uus meetod on olnud väga harjumatu. Iga uus asi on, kuid abituriendina ei oodanud ma taolist lõppu oma 12 aastat kestnud koolitööle. E-õppe esimesed päevad olid väga ebaselged, sest õpetajatel ei olnud veel ühtset süsteemi välja kujunenud, nüüdki pole, kuid kolme nädala jooksul olen jõudnud viperuste ja ebakõladega harjuda. E-õpe on muutunud arusaadavamaks ja lihtsamaks ning õnnestunud paremini, kui ma ootasin.

Koduõpe.

E-õppel ei ole kindlasti kerge olla. Abituriendina ei ole asi niivõrd suures koolitööde mahus vaid enesedistsipliinis. Koolis olev õpimeeleolu on kordades kõrgem ning süveneda on lihtsam. Samas on e-õpe andnud võimaluse panna suuremat rõhku eksamiainetele, sest mõningates ainetes saab antud ülesanded kiiremalt ja kergemalt tehtud kui koolis. Sellest hoolimata eelistaksin praegusel hetkel tavaliselt koolis käimist, sest eksamiteks õppimiseks valitseb seal lihtsalt parem õhkkond.

Peamiselt tunnen praegu puudust koolist kui heast õpikeskkonnast ja õpetaja-õpilane suhtlusest. Füüsiliselt klassiruumis istudes on kergem keskenduda ning õppida. See on fakt. Ennast täiesti uusi teemasid kodus õppimas ma eriti ette kujuta.”