Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Tudengid eelistavad õppejõududega formaalset suhtlemist

Kiiri Toomberg | Jaga Facebookis

Täpselt nii nagu alustavas organisatsioonis, võtab ka ülikooli astunud esmakursuslastel aega kohaneda valitseva infokultuuriga. Endale tuleb selgeks teha, millised on need väärtused, normid ja praktikad, mis seostuvad info edastamise ja saamisega.

Valitsevat infokultuuri Tartu Ülikooli infokorralduse õppekaval õppivate tudengite hulgas uurisid Tartu Ülikooli teadlased Krista Lepik ja Katrin Kannukene. Autorid viisid uuringu läbi teise ja kolmanda aasta tudengitega, sest need mustrid, kust või kuidas infot hankida, settivad esmalt grupi hulgas ning seejärel hakkavad järk-järgult välja kujunema.

2015–2016. õppeaastal oli infokorralduse õppekava tohututes muutustes. Lahendamist vajasid teemad nagu õpetamise soodsamaks kujundamine, tõhustamine ja täpsustamine. Kuna tegemist oli üsnagi värske õppekavaga (loodi 2013. aastal), osalesid uuringus just need tudengid, kes selle muutuste keerisega toime pidid tulema.

Põhiline, mida Lepik ja Kannukene kaardistasid oligi see, millest infokultuur üldse koosneb ning kuidas saab seda tudengite näol vaadelda. Näiteks mängivad tudengite puhul rolli õppekorralduseeskirjas etteantud normid, kus on välja toodud kohustused ja õigused, mis hakkavad infovahetust reguleerima. Näiteks, kui kiiresti on oodata eksamitulemust. Kuid autorite jaoks on see kriitiline koht, sest kõike ei saa lõpuni ära formuleerida.

Kõik õppejõud on erinevad ning neil kõigil on oma eelistused – mõni tahab või on nõus, et talle e-kirju saadetakse, mõni ei ole sellega absoluutselt päri.

Lepik ja Kannukene põhjendavad, et kõik õppejõud on erinevad ning neil kõigil on oma eelistused – mõni tahab või on nõus, et talle e-kirju saadetakse, mõni ei ole sellega absoluutselt päri. See on omakorda mõjutatud ka sellest, kuidas tudeng suudab õppejõuga omavahel kokkuleppele saada. Teine teema on näiteks Facebookis õppejõuga sõbraks olemine – see on väga tõsine küsimus. Just nimelt infokultuuri vaatenurgast, et mida teised sellest arvavad, kui õppejõud võtab kursuselt endale valitud inimesed Facebookis sõbraks.

Kui tudeng ja õppejõud on üksteisega tutvunud alles õpingute käigus, siis sotsiaalmeedias sõbrustamisse suhtutakse pigem negatiivselt.

Uuringu tulemustest selgus, et tudengite jaoks on vastuvõetav õpilase-õppejõu sõbraks olemine Facebookis sel juhul, kui nad olid omavahel tuttavad juba varem. Vastupidiselt aga, kui tudeng ja õppejõud on üksteisega tutvunud alles õpingute käigus, siis sotsiaalmeedias sõbrustamisse suhtutakse pigem negatiivselt. See võib tekitada kaastudengites tunde, et ta on õppejõu lemmik, mis omakorda tekitab viha õppejõu vastu, sest kellelegi ei meeldi kui formaalses mõttes kõrgemal positsioonil olev isikul on kollektiivist lemmikud. See on tõsine teema, kuid antud uuringu kohaselt sellega infokorralduse tudengite hulgas probleeme ei ole.

Uuringust selgus, et pigem eelistatakse õppejõududega formaalset suhtlemist. Seda rakendati ka e-kirjade koostamisel, kus tudengid kasutasid alati „teie“ vormi. Peale selle panustati aega e-kirja koostamisele, et õppejõud saaks küsitust kohe aru ning see vähendaks ajakulu vastamisele. Sellest tulenevalt oodati ka kiiret tagasisidet. Kuid ajaline arusaam „kiire vastamise“ all võib olla erinev. Kui teatav hulk tudengitest ootas vastust juba samal päeval, siis teised olid valmis ootama kuni nädal. Samuti tekitas diskussiooni küsimus, kas õppejõud peaks e-kirjale vastama nädalavahetusel. See ootus esines pigem sessioonõppe tudengitel, sest nendel toimub õppetöö nädalalõppudel, mistõttu võib neil ekslikult jääda mulje, et ka õppejõud on lisaks õppetöö läbiviimisele ka muidu nädalavahetuseti kättesaadavad.

Autorid väärtustavad uuringut just seetõttu, et infokultuuri ei ole palju uuritud. Varasemad uuringud on keskendunud konkreetsetele fikseeritud kollektiividele. Välismaal nagu ka Eestis on olnud infokultuuri uurimisi pigem erasektorites. Erandina toovad Lepik ja Kannukene välja Liia Lauri poolt Tallinna Ülikoolis tehtud infokultuuri uuringud ülikooli töötajate hulgas. Kuid mis Lepiku ja Kannkese sõnul muudab tehtud teadustöö unikaalseks, on infokultuuri kaardistamine ajutises kollektiivis, sest kursus tuleb kokku ainult kindlaksmääratud ajaks.

Autorid selgitavad, et saadud tulemustega ei saa teha üldistusi Tartu Ülikooli infokultuurist. Ei saa isegi rääkida sotsiaalvaldkonna või ühiskonnateaduste instituudi infokultuurist, vaid iga alustav kursus kujundab selle omanäoliseks. Ehk, et ajakirjanduse ja kommunikatsiooni teise kursuse infokultuur võib olla mõnevõrra erinev infokorralduse kolmanda kursuse omast.