Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Vitamiin või aspiriin? Loomemajanduse mikroettevõtjad

Merle Karro-Kalberg | Pildid: Anastasiia Chepinska / Unsplash

Kuuleme tihti ütlust: “Tuleb anda õng, mitte kala,” kui jutt käib sellest, kuidas mitte anda inimestele valmislahendusi, soodustada eduelamust ning vältida abituse õpetamist. Mikroettevõtjad on just sellised multitalendid, kelle kohta see ütlus igas mõttes käib. Nad loovad töökohti, saavad ise hakkama ning ergutavad laias plaanis ka majanduse arengut.

Tööandjatena on mikroettevõtted võrreldavad kõige suurematega, sellistega, kus töötavad 250 ja enam töötajat. Näiteks Tartus töötas mikroettevõttes 2018. aastal natuke alla 9000 inimese ja suurtes ettevõtetes veidi üle 9000.

Eristada tuleb väike- ja mikroettevõtjaid. Esimesed on sellised, kes annavad tööd kuni 50 inimesele, nende käive on kuni kümme miljonit eurot aastas. Mikroettevõtetes saavad tööd kuni kümme inimest ja nende käive ei ületa kahte miljonit eurot. Statistikast selgub, et eelmisel aastal oli Eestis registreeritud ligi 6700 väikeettevõtet ja üle 125 000 mikroettevõtte. Viimaste osakaal ettevõtlusvormide seas on konkurentsitult suurim. Ka tööandjatena on mikroettevõtted võrreldavad kõige suurematega - sellistega, kus töötab vähemalt 250 inimest. Kui võtame taas ette numbrid, siis näeme, et näiteks Tartus töötas mikroettevõttes 2018. aastal natuke alla 9000 inimese ja suurtes ettevõtetes veidi üle 9000. Tööandjana on mikro- ja suurettevõtted pea võrdsed.

Praeguse COVID-19 pandeemia tõttu tekkinud majandusseisakus räägitakse omajagu ettevõtluse toetamisest. Palju auru läheb vaidluse peale, mil määral ja kuidas toetada suuri: kui palju anda laenu Tallinkile, kas Bolt väärib toetust ning mis tingimustel investeerida lennundusettevõttesse Nordica. Mikroettevõtjatele, kes panustavad tegelikult majandusse ja tööhõivesse samaväärselt, pööratakse vähem tähelepanu. Eriti vähe on esiplaanil loomemajandus, kus enamik ongi väga väikesed tegijad. Neid võib pidada elustiiliärideks, kus hobi ja elatise teenimine langevad ühte. See on ettevõtmine, mida ei tehta pelgalt rikkaks saamise eesmärgil, vaid kirega ja eneseväljenduseks.

EAS jagab mikro- ja väikeettevõtluse toetusteks 10 miljonit eurot. See on köömes Tallinki küsitud toetuse või selle summa kõrval, millega otsustati turgutada Nordicat.

Seda enam nörritab paljusid see, et tegelikult ei mahu loomemajanduse mikroettevõtlus pea ühegi siiani välja töötatud toetusmeetme alla. Just äsja avas EAS toetusmeetme ka väikeettevõtjatele. Selle tingimused on siiski sellised, et näiteks umbes pooled Tartu Loomemajanduskeskuse mikroettevõtjatest sellele ei kvalifitseeru. EAS jagab toetusteks 10 miljonit eurot. Kui aga vaadata taas numbreid ja mõelda sellele, et mikroettevõtetes saab tööd umbes sama palju inimesi kui suurtes ettevõtetes, siis on näha, et ettevõtteid ei kohelda võrdselt. Kümme miljonit eurot on köömes Tallinki küsitud toetuse või selle summa kõrval, millega otsustati turgutada Nordicat.

Tartu loomemajanduskeskuses juba kümme aastat ettevõtluskonsultandina töötanud Juta Kuhlberg sõnab, et loomemajanduse saadus on nagu vitamiin: “See pole otseselt ellujäämiseks või haiguse raviks vajalik nagu ehk aspiriin. Disain on vitamiin: turgutus, mida meil tuju ja energia tõstmiseks vaja on.” Kuna disainivaldkond pole just esmavajalik tarbekaup, on praegune eriolukord, suhtluspiirangud ja sulgemiskäsud loomeettevõtluse disaini osa tabanud eriti teravalt. Kuid ka selle valdkonna sees on erinevusi. Kuhlberg ütleb, et oma uksed on täielikult pidanud sulgema loomemajanduskeskuses tegutsev disainipood Disainimaja, kuid ettevõtted, mis saavad tootmist jätkata, on leidnud ka nutikaid lahendusi edasi tegutsemiseks. “Näiteks pärimuskultuurist inspireeritud kudumeid tootev ettevõtte Etnowerk saadab praegu tellijatele proovimiseks rõivad pakiga koju, sobivust arutatakse seejärel interneti teel,” lisab Kuhlberg. Kuid kindlasti ei saa selline meetod olla jätkusuutlik. Suuremas plindris on need, kellel on tootmiseks vaja spetsiaalseid seadmeid, mida saabki ehk ainult oma ateljees kasutada ja sellised ärid, kes tootmise kõrval toetusid paljuski ka koolituste ja töötubade korraldamisele. Ära on kadunud ka senised müügikanalid: laadad, galeriid ja disainipoed.

Paljud mikroettevõtjad ütlevad, et pole praegustest toetusmeetmetest midagi leidnud, sest ei mahu seatud kriteeriumide raamesse. Vaja oleks hoopis teistsugust toetust: et arvete tasumise aeg oleks lühem ja et kriisi lõppemisel telliksid riik ja omavalitsused meened eesti disaineritelt.

Kuhlberg toob välja, et mikroettevõtted on siiski paindlikud: pole suuri liisinguid või kõrget tööjõukulu. Kui aga tegeletakse ettevõtlusega, et saada kokku palk, on praegune langus ikkagi elukvaliteeti halvendanud ja ebastabiilsust ning teadmatust tõstnud. Paljud mikroettevõtjad ütlevad, et nad pole praegustest toetusmeetmetest endale midagi leidnud, sest ei mahu seatud kriteeriumite raamidesse. Vaja oleks hoopis teistsugust toetust: et arvete tasumise aeg oleks lühem ja et kriisi lõppemisel telliksid riik ja omavalitsused meened eesti disaineritelt. Vaja oleks ka tuge ja nõu näiteks veebipoe ülesehitamisel.

Paljud on praegu leidnud nutikaid viise edasi kestmiseks. Selle toob välja ka Aparaaditehase loomelinnaku loomenõukogu liige ja tehases maastikuarhitektuuribürood Kino pidav Karin Bachmann. Tema sõnul on nende linnaku toitlustusettevõtted asunud eriolukorras toitu kaasa müüma ning n-ö maja seest leiti asjatundja, kes koheselt töötas välja kaasa tellimise platvormi nii, et iga kohvik saab tellimusi vastu võtta Boltist ja Woltist sõltumata. Osad Aparaaditehase disainiettevõtjad on aga keerulisel ajal leidnud lisasissetuleku: asunud näiteks Bolti ja Wolti kulleriteks. Niisama nutma pole jäänud keegi.

Juta Kuhlberg loomemajanduskeskusest toob samuti välja, et nende keskuses on selliseid nišikaupade tootjaid, keda praegune kriis väga mõjutanud polegi: “Näiteks ultraheliga vinüülplaate puhastavaid masinaid tootev ettevõte Degritter nägi väikest langust ainult eriolukorra alguses. Praegu keskendutakse tootearendusele ja edasimüüjate toetamisele sihtriikides, mis aitab müüki edendada.”

Kus vähegi võimalik, on suuremad rendipindade pakkujad rentnikele ka vastu tulnud. Karin Bachmann Aparaaditehase loomenõukogust sõnab, et kuna neil endil õnnestus pangaga läbi rääkida ja laenumaksed edasi lükata, siis on praegu ka rentnikele üüride osas vastu tuldud, kuid osaliselt on välja keeratud küte. Kuna inimesi on majas vähem, käib ka koristaja harvem. Loomemajanduskeskuse ettevõtluskonsultant Juta Kuhlberg ütleb samuti, et eriolukorra ajal inkubatsiooniteenuse tasu ei küsita ja rendihindades on tehtud suuri soodustusi. Neilt rentnikelt, kes pidid oma uksed külastajatele sulgema, renti ei võeta.

Alljärgnevalt saate lugeda kolmest mikroettevõtjast: Disainimaja perenaisest Hedviga Veist, Kino maastikuarhitektuuribüroo asutajast Karin Bachmannist ja Itsi Tsiin brändi loojast Kristi Kangrost. Need lood on kõik erinevad, kuid seda enam on näha, et mikroettevõtlust iseloomustab mitmekesisus, välja tulevad raskused, millega tegelikult silmitsi seistakse ning näeme, et iga ettevõte vajab erisugust tuge, kohati ka ehk sellist, mida praegu ükski väljahõigatud meede ei paku.


Hedviga Vei, disainipoe Disainimaja asutaja ja omanik

Disainimaja on Tartu vanim disainiesemeid müüv kauplus. Sealt saab soetada nii rõivaid, kosmeetikat, ehteid kui sisustuskaupu. Sel aastal tähistab majandust õppinud Hedviga poe 10. sünnipäeva. Ta lõi kaupluse kunagi loomemajanduskeskuse inkubaatorifirmana ja mäletab selgelt, kuidas talle toona ette heideti, et pood armsas puidust majakeses Kalevi tänava ääres pikalt vastu ei pea. Talle soovitati end sisse seada kaubanduskeskuses. Hedvigal oli aga silme ees toona alles õitsema puhkev Kalamaja asum Tallinnas ja sealne inimmõõtmeline, aeglane ja hubane keskkond. Selle mõtte tõi ta Tallinnast Tartusse kaasa ning, nagu näha, on külvatud seemnest kasvanud elujõuline ettevõtmine. Praegu on ta märtsi keskpaigast, eriolukorra väljakuulutamise hetkest, poe kinni hoidnud. Käive on langenud 90 protsenti ja sellega ka sissetulek. Siiani pole Hedviga jõudnud korralikult käima lükata ka e-poodi, kuid pealesunnitud paus on sellega tegelemisele andnud uue hoo ning Disainimaja värske e-pood peaks avanema lähipäevil.

“Keegi ju ei oska ennustada, mis saab pärast eriolukorra lõppu, kui pood lubatakse taas avada, millal ja kui paljud disainihuvilised naasevad”

Üks asi on praegune seisak üle elada, kuid tõeliselt raskeks läheb Hedviga sõnul ilmselt pärast eriolukorra lõppemist: “Keegi ju ei oska ennustada, mis saab pärast eriolukorra lõppu, kui pood lubatakse taas avada, millal ja kui paljud disainihuvilised naasevad“.

Hedviga sõnab, et raskeid aegu on olnud varemgi, kuid päris sellist siiski mitte. “Raske oli ka päris esimesel aastal: tegin poe selles ilusas majas lahti ja hakkasin kliente ootama. Neil aga võttis aega, et tee siia leida,” meenutab Hedviga. Disainiesemeid müüvaid poode on Tartus teisigi olnud. Hedviga sõnab, et Tartus on sellist klientuuri, kel disaini vastu huvi ja selle ostmiseks piisavalt vahendeid, piiratud hulk. Kui linnas on üks pood, külastavad kõik seda ühte, kui neid poode on rohkem, hajuvad ka kliendid poodide vahel ning kellelegi ei lähe tegelikult hästi. Üks selline raske periood oli siis, kui Aparaaditehases tegutses disainipood Noos. Kuid eks konkurents paneb pingutama, mõtiskleb Hedviga. Disainipood toob Tartusse värskeid tuuli mitte ainult Eestist, vaid seal saab tutvuda ja soetada noort ja uuenduslikku disaini ka Lätist ja Leedust.

Disaini müüv pood on väga oluline disainiettevõtluse ökosüsteemi osa. Paljuski määrab disaini kvaliteedi ja meeldivuse lisaks väljanägemisele ka see, kuidas ese käes või seljas tundub, millisest materjalist see valmistatud on. Seda aga veebipoes ei tunne ega näe. Pood või galerii on seega ühtlasi ka esemega tutvumise ja proovimise koht, galerii ja showroom. Kui pood, mis disaini müüb, on kinni, on halvatud ka üks osa loomevaldkonna ahelast.

Praeguse keerulise olukorra leevendamiseks Hedviga aga abi küsida pole saanud, sest ta ei ole lihtsalt siiani ühegi toetuse saamiseks kvalifitseerunud. Loomeliitudel on voli oma liikmetele maksta loometoetust, mis aitab tööta jäänud loomeinimestel raske aeg üle elada. Ükski disainipoe pidaja aga loometoetusele ei kvalifitseeru. Samuti selgus, et kuna ta on oma ettevõtte juhatuses, ei mahu ta ka töötukassa palgatoetuse meetme alla. Praegu on Hedviga töötuna arvel, kuid töötukassast toetuse saamine eeldab omakorda, et poel ei tohi käivet tekkida – nokk kinni, saba lahti.


Karin Bachmann, maastikuarhitektuuribüroo Kino asutaja ja juht

Enne kooli, poodi või teatrisse jõudmist peame minema kodust õue, väliruumi. Sellest, kui hea, mugav ja meeldiv meil seal on, sõltub paljuski ka meie elukvaliteet ning see, kui palju üldse tahame õues oma aega veeta. Kino maastikuarhitektuuribüroo on head ja mõnusat õueruumi kavandanud juba üle kümne aasta. Karin Bachmann lõi oma büroo 2009. aastal koos Mirko Traksiga, kui tundus, et ühiskond on küps väliruumi teemadega laiemalt ja loomingulisemalt tegelema. Maastikuarhitektuur on mõnes mõttes luksuskaup, taustsüsteem, millele pole aega mõelda siis, kui esmased vajadused täitmata on. 11 aastat tagasi näis, et senisest teistsuguste väliruumiprojektide tellimise aeg on käes. Siis tuli peale majanduskriis. Karin meenutab, et raske oli ka toona, aga kuidagi ujuti sellest välja ning praeguseks on tegu ühe Eesti hinnatuma maastikuarhitektuuribürooga. Sellest annavad tunnistust ka mitmed erialaliidu ja kultuurkapitali preemiad. Büroo on kasvanud kuueliikmeliseks ning leidnud endale koha Aparaaditehases.

Kino meeskonna laualt on tulnud tartlastele tuntud ja väliruumi kasutust ning -kultuuri muutvad projektid. Näiteks on nende tehtud Eesti Rahva Muuseumisse suunduva Roosi tänava uus kujundus, millega esmakordselt võeti Tartus autodelt ruum ära ja anti see jalgratturitele ja jalakäijatele. Arutelu on tekitanud ning kehtivad normid kahtluse alla seadnud ka Roosi tänava haljastuslahendus. Kui muidu oleme linnapildis harjunud nägema elutut pügatud muru ning õitsvaid roosipõõsaid, siis Roosi tänavale toodi poollooduslik ja elurikas, vähest hooldust eeldav taimekooslus, mis on paljud pannud mõtlema ja arutlema selle üle, miks üldse peaks linnas pidevalt muru niitma ning kuidas saaks elurikkust edendada.

“Seisak pole meid otseselt puudutanud. Praeguseks sõlmitud lepingud kehtivad, langus võib seda sektorit tabada aga alles poole aasta pärast”.

Kõik, kes Tartusse rongiga tulnud, on ilmselt astunud vaksalihoone esisele väljakule, mille projekt on samuti Kino büroo laualt. Jaama ette loodi rongi ootamiseks ja rongile minemiseks roheline oaas. Kui enne oli selle koha peal asfaldine liiklussõlm, siis nüüd lopsakas linnaväljak.

Karin ütleb, et nüüdne koroonaviiruse poolt põhjustatud seisak pole neid otseselt puudutanud. Praeguseks sõlmitud lepingud kehtivad ja tööd on isegi natuke juurde tulnud. Küll aga sõnab ta, et teadmatu tuleviku tõttu, on vastu võetud ka selliseid töid, mida enne ilmselt poleks tehtud. Võib oodata, et ehitussektorit, mille alla maastikuarhitektuur samuti käib, tabab langus pool või isegi kolmveerand aastat pärast eriolukorra lõppemist, kui omavalitsused enam uusi projekte ei telli, sest eelarve on kulunud viidusepandeemia mõjude leevendamiseks. Seetõttu peab Karin oluliseks, et praegu välja töötatud toetusmeetmed jääksid osaliselt kehtima ka siis, kui eriolukord läbi saab ning selgub, mis seisus sektor tegelikult on.


Kristi Kangro, rõivaid tootva brändi Isti Tsiin looja ja juht

Kristi Kangro õppis kunstikoolis, lõpetas 2013. aastal kutsekoolis rätsepa eriala ja seejärel otsis pikalt n-ö oma kohta. Rõivabrändi idee sündis tal mõni aasta tagasi, kui ta oli kutsutud sõprade sünnipäevale ja, nagu ikka sellistel puhkudel, tekkis küsimus, mida kinkida. Sõbrad peavad kodus tuvisid ja nii sündis mõte valmistada kingiks tuvidega T-särgid. Nii sai alguse geomeetriliste loomapiltidega rõivabränd Isti Tsiin, mille veidi pikema mudeliga T-särgid ja kleidid on mugavast mustast puuvilla- ja elastaankangast. Nagu Kristi ise ütleb, on see ideaalne jahedama suveilma riietus. Ta rõhutab, et kõik rõivad on toodetud Eestis, suurema osa õmbleb ta ise valmis. Brändi tunnusmärgid – geomeetrilised loomapildid – pleegitab ta kanga ülejääkidele, mida T-särkide ja kleitide valmistamisel omajagu tekib.

Tähelepanu köidab juba brändi nimi – Isti Tsiin. Nime saamislugu tutvustab Kristi brändi Facebooki lehel nii: “Seos selle nimega ulatub minu lapsepõlve. Võib-olla mõned teist juba teavad, et mu nimi on Kristi. Kui veel täitsa väike tüdruk olin, meeldis mulle tuppa sisse hüpates enda kohalolekust teatada: “Isti tsiin!“. Nagu me teame, läheb väiksena veidi aega, enne kui kõik häälikud hakkavad kõlama nii, nagu nad tegelikult kõlama peaksid. Küll aga tahtsin ma nii väga juba oma nime kõigile hõigata, seega oligi sel hetkel minu arvates mu nimi Isti, mitte Kristi! Muide – ma olen oma isa telefoni kontaktides selle nimega ilmselt tänase päevani!”

“Praegune aeg on mulle andnud rohkem aega oma brändiga tegelemiseks. Tänu sellele olen saanud vastu võtta ka veidi põnevamaid projekte ja eritellimusi.”

Kristi näitas esimesi T-särgi kavandeid oma ülemusele, kes soovitas tal kandideerida loomemajanduskeskuse eelinkubatsiooni. Konkursi läbis Isti Tsiin 2017. aastal edukalt ning 2018. aastast on ta ametlikult loomemajanduskeskuse inkubant.

Praegune majandusseisak on Isti Tsiin brändile pigem tuule tiibadesse andnud. Kristi töötab oma ettevõtte kõrvalt põhitöökohaga teenindussektoris. Praegune aeg, mil paljud teenindusasutused on pidanud oma ukse sulgema, on Kristile andnud rohkem aega brändiga tegelemiseks. Ta meenutab, et veetis varem kõik vabad päevad oma pisikeses stuudios, käies seal ka enne tööd ja pärast tööpäeva lõppu. Praegu veedab ta seal aega regulaarselt umbes kümnest viieni. Tänu sellele on Kristi saanud vastu võtta ka veidi põnevamaid projekte ja eritellimusi. Ta hindab, et ilmselt kulub veel umbes aasta põhitöökohalt lahkumiseks ning täielikult oma ettevõttele pühendumiseks.