Käes on ärevad ajad, selles pole kahtlustki. Kuid ükski aeg ei anna õigustust ajakirjandusele olla äraandja või mis veel hullem – teenida tulu, seades kahtluse alla riigi julgeolekut.
 
Venemaa käitumine Ukrainas tekitab muret kõigi rahumeelsete lääneriikide juhtides ning veelgi enam inimestes, kes elavad maal, mida agressorriik on varem rünnanud või okupeerinud. Eestimaalastele ühes teiste Balti riikide elanikega on see hirm sisse kirjutatud juba geneetilisesse koodi.
 
Tuleb muidugi mõista, et ajakirjanikud, kes praegust Eesti meediat kujundavad, on ilmselt enda jaoks uues situatsioonis. Venemaa ja Gruusia konflikt 2008. aastal oli mastaabilt väiksem, äratas mujal maailmas vähem tähelepanu ning tagantjärele meenutades ka lahtus kiiremini kui praegune. Nimetatud vahejuhtum kõrvale jätta, siis polegi ilmselt paljud praegused ajakirjanikud pidanud silmitsi seisma nii tõsise julgeoleku kriisiga. See on ka ainuke vabandus, mida üks ajakirjanik võib endale lubada, kuid siiski ei põhjenda meie niigi hapra enesekindluse raputamist.
 
Mida ma täpsemalt silmas pean? Kuigi kritiseerimiseks pakub tänane ajakirjandus materjali mitme loo jagu, keskendun eelkõige sellele, millega väljaannete veebilehed tõmbavad tähelepanu.
 
Selge on see, et ajakirjandus peab kajastama tähtsamaid sündmusi rohkem ja tähelepanelikumalt, eriti riigi julgeolekuga seotud riske. Lisaks ajakirjanduse üldise alatooni tõsisemaks muutumisele, saab aga täheldada ka teatud võidujooksu, et kes suudab rohkem hirmutada. Näiteks ilutses 17. märtsil Postimehe veebilehe esiuudisena mitmeid tunde uudis pealkirjaga: „Politoloog: olen saanud Venemaalt signaale, et Baltimaad võivad olla järgmised". Artiklit lähemalt lugedes selgub, et lisaks igasugusele allikakriitilisuse puudumisele on ajakirjanik ka pealkirja valikul tõstnud esiplaanile allika sõnul vähem tõenäolisema versiooni.
 
Teine eredam näide pärineb Delfist/Eesti Päevalehest, kus pärast Putini kõnet ilmus artikkel, millest veebis on tasuta kättesaadav ainult sissejuhatus ning üleskutse maksta edasise info eest on sõnastatud järgnevalt: „Loe edasi, millised on järgmised piirkonnad, millele Putin on silma peale pannud." Soovin siiralt teada, mida mõtles inimene, kes moodustas sellise lause. Kas ta tõesti arvas, et selline sõnastus on eetiline?
 
Iga ajakirjanik peab endale aru andma, et tema fookuse, allika ja sõnastuse valikust sõltub otseselt lugejate jaoks kuvand hetkeolukorrast ning sedagi, et lugejad on erinevad, teiste seas ka nõrgema närvikavaga inimesed. Nõnda nägingi hiljuti Facebookis ühe tuttava tuttava postitust, kus ta jagas taolise pealkirja ja sõnumiga artiklit, mille juurde kirjutas ta „kodinad kokku ja na**ui eestist!“. Kas selle artikli autor saaks rahuliku südamega edasi elada, kui ta teaks, et tema valikud on vähemalt ühe inimese pannud mõtlema Eestist põgenemisele?
 
Lõpetuseks kiidan Margus Laidre artiklit „Taandujad“ ja sekundeerin tema tõstatatud küsimusele „Kas meie psühholoogiline kaitse on tõesti nii nõrk, et iga viimane kui sosin teiselt poolt Peipsi järve paisub orkaaniks Eesti meedia esikülgedel ja poliitikute suudes?“.
 

Sa oled siin

Ajakirjandus ei tohi müüa hirmu