Sa oled siin

Pärnu kodutud peavad lugu heast toidust ja filmikunstist

  • Kodutu. Foto: Freeimages.com

Hommikuti kell üheksa on Pärnu täiskasvanute varjupaiga ees juba vilgas liikumine. See on aeg, mil kodutud on sunnitud oma ööbimiskohast väljuma ning samal õuel asuvasse kümnest avatavasse päevakeskusesse pääsemist tund aega ootama. On neid, kes lähevad selleks ajaks jalutama   ̶ näiteks turule, kuid kümmekond inimest jääb alati varjupaiga ette jalalt jalale tammuma või pinkidele istuma ja muljetama. Mõni neist suitsetab, mõni joob kohvi.
 
Varjupaiga territooriumile jäävad tihtipeale sellised kodutud, kes kardavad, et ei suuda ahvatlusi eirata. Uskumatu, kui nõrga iseloomuga võib olla näiteks üks raske lapsepõlve, Vene kroonu ja range režiimiga vangla üle elanud mehemürakas: piisab vaid sellest, kui mõni teine eluheidik pistab talle pargis odekolonni- või viinapudeli nina alla ja ta sellest pärast hetkelist enesega võitlemist lonksu või paar võtab. Sellega kindlustavad nad endale pikaks ajaks sisenemiskeelu nii varjupaika kui ka päevakeskusesse.
 
Tõepoolest, mõnel mehel (ja ka naisel) järgneb ühele lonksule suure tõenäosusega mitu kuud järjepidevat ohtrat joomist, kuni nad avastavad, et nende maks on juba väga hirmuäratavalt turses ning okses on liiga palju verd. Võib juhtuda, et piirdutakse vaid paari lonksuga, kuid haige maks ei töötle alkoholi läbi, joodud vedelik jääb kogu päevaks makku loksuma ning ei jää üle muud, kui endale õues tegevust leida. Halvemal juhul ei saada ka ööseks kaineks ning sellisel juhul tuleb värske õhu käes magada.
 
Üheks potentsiaalseks ööbimiskohaks oleks muidugi ka kainestusmaja, kuid sinna igaüht ei lasta. Platele pääsemiseks tuleb end pildituks juua. Selleks aga ei jagu alati alkoholi. Sellisel juhul ei jää muud üle, kui mõnele pahaaimamatult tänaval jalutavale linnakodanikule vastu vahtimist virutada või nuga ribide vahele torgata   ̶ see peaks küll politseinike tähelepanu äratama.
 
Selleks, et kirjeldatud probleemidest hoiduda, istuvadki kodutud parema meelega varjupaiga ees ja pahvivad sigaretti, üks pilk tuhmim kui teine. Millegipärast on nii, et mida hämaram ja sombusem hommik, seda õnnetumad nad tunduvad, olgugi et mõni on neist päris õnnelik. Või vähemalt näib rõõmsana. Enamik inimestest ei kujutaks ettegi, kui avala ja muretu naeratusega võib üks kodutu olla. Aga miks ka mitte, sest tegelikult neil ju polegi muresid. Näiteks, nad ei pea päevast päeva mõtlema, kust elamiseks raha saada. Samal ajal, kui suurem osa ühiskonnast töötab selle nimel, et tasuda üür, kommunaalid või pangalaen, saavad nemad rahulikult istuda ja suitsetada, sest rügajad maksavad ka nende elu kinni.
 
Kui kell saab kümme, haaravad Pärnu täiskasvanute varjupaiga kliendid eluheidikutele iseloomulikest kraamist pungil kilekottidest ja suunduvad päevakeskusesse. See on 2011. aastal ehitatud moodne maja, kus kodututel ja pikaajalistel töötutel on võimalik käia duši all, pesta pesu, lugeda raamatuid ja ajalehti ning valmistada köögis süüa. Kõige popim tegevus päevakeskuses on muidugi televiisorivaatamine. Lisaks söömisele. 
 
Kainusperioodil mööduvad keskmise Pärnu kodutu päevad süües ja märulifilme vaadates. Eluheidikud istuvad pisikeste ümmarguste laudade ümber, klaasistunud pilgud plasmateleril ja suud matsumas. Ühtlasi, enamikul neist on ruumis välja kujunenud oma kindel istekoht. Põhitegevustest tehakse paus vaid siis, kui on vaja minna tualetti või õue suitsetama. Ja nõnda filme vaadates, vaaritades ja süües mööduvad kodutute päevad õhtul kella kuueni, kui päevakeskus suletakse.
 
Siis avatakse kõrvalhoone, kuhu kodutud ka otsejoones hanerivis suunduvad, toidukompsud käes. Ka seal jätkatakse söömist, sest üks paljude eluheidikute tunnuseid on see, et kõht ei saa iialgi täis ning toit ei lõppe mitte kunagi   ̶ seda aina jagatakse poodide tagauste juures ning ka terve linna prügikonteinerid üha täituvad. Ainult ole mees ja mine lao kilekotid head ja paremat täis! Ühtlasi on paljudel kindel põhimõte   ̶ söögi eest raha ei maksa. Nagu ka riiete eest.
 
Pärnu varjupaiga kliendid käivad üldjuhul üsna korralikult riides. Selle asutuse rõivalattu on varutud aastate jooksul väga palju hilpe, mis head inimesed on annetanud neile, kelle elu pole just kõige paremini läinud. Vahel juhtub, et annetajateks on kröösused, kes on loobunud heategevuse nimel riietest, millest keskmine eestlane vaid und võib näha.
 
Seega pole sugugi tavapäratu, kui varjupaigast väljub selle sotsiaalabiasutuse klient, keda ekslikult seda väisavaks linnaametnikuks või poliitikuks peetakse. Kui see isik kõnnib Gucci kingade klõbinal tänaval, Armani pintsaku hõlmad elegantselt tuules lehvimas, ei oskaks ka kõige elavama kujutlusvõimega linnakodanik öelda, et tegemist on kodutuga. Nagu varjupaiga ees sigaretti pahviv eluheidik ei suuda ette kujutada, et tema ilus elu on võimalik tänu töötavatele inimestele. 

Märksõnad: 
Eesti

Lisa kommentaar