Sa oled siin

Esimest ööbikut igatsedes

So riik on lõpnud, ränge talve!
oh tere, tere, kevade!
Puuoksake taa paisub mahlast
ja laulud täitvad südame!
Nüüd rohelises riides kõnnib
noor lootus õits'ja vainu peal
ja jälle heliseb mo kõrvu
ta imelik, ta magus heal!
 
Oh hing, sest heida, mis sind koormab,
nüüd kindlal meelel hauda sa!
Kui linnuk'seks veel pead end muutma,
kes taevast mõedab tiivaga!
See, kes võis kibuvitsa põõsalt
neid punaõisi meelita',
see s i n d ka raske valu koormalt
saab noore jõule aitama!
 
Ja olgu tee sull' ka veel pime
ja olgu raske sinu süüd,
oh usu: suurem on ta heldus,
veel suurem tema armuhüüd!
Oh lase, lase südamesse
suurt suistepüha koitu sa
ja looda! Tuleleegist pead
ja Vaimust uuelt sündima!
 
Lydia Koidula “Kevade tulik” 1867. aastal Tartus ilmunud luulekogust “Emajõe ööbik”.