Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Mis, miks ja kuidas — puitu tassivatest inimestest

Jari Pärgma | Pildid: Angelina Petrova

Kas sa tead, kuidas öelda inimeste kohta, kes kannavad igal pool puid kaasas? Nad on puudega. Täna ei räägi ma siiski halgudest, vaid inimestest, kellel on ühiskonna mõistes justkui midagi puudu.

Julgen väita, et esimesel loengul sain juba endale nime — puue, invaliid, kuulmispuue, erivajadus, kurttumm — kuid mitte mu pärisnimi.

Mõnele inimesele meeldib mind erivajaduse järgi kutsuda, aga mu nimi on Jari, mitte Kurt. Mäletan oma esimest loengut ülikoolis. Tundsin end justkui kaelkirjak — mind märgati, aga ma ei teadnud, kes need uudistajad on. Julgen väita, et peale esimesest loengut sain juba endale mitu nime — puue, invaliid, kuulmispuue, erivajadus, kurttumm — kuid meelde ei jäänud mu pärisnimi. Tegelikult saan neist aru, sest ka minul on keeruline teha vahet tomatiliikidel. Ma pean neid kõiki lihtsalt tomatiteks, mitte kobar- või kirsstomatiteks. Eks tomatid otsustavad, kas andestavad mulle.

Ülikooli minnes ei osanud ma oodata, et pean olema lisaks kohusetundlikule tudengile ka raamatupidaja, assistent ja projektijuht. Viipekeeletõlgi tellimiseks on nimelt tarvis koostada tabel, et tõlk teaks, kuhu tulla, kas on tal sel teemal piisavalt eelteadmisi, et seda tõlkida ning et rahaga oleks kõik korras, et tõlk tasuta tööd ei teeks. Tihti arvatakse, et ülikooli poolt antud 510 eurot kuus tõlketeenuse kulude katmiseks on täiesti piisav, kuid kahjuks ei ole. Võtame näiteks ühe 4 EAP-lise aine, kus on 48 tundi auditoorset õppetööd. Viipekeeletõlgid pakuvad õpingutõlget 46 €/h. See on kokku 2208 €. Semestris on aga vaja üldjuhul 30 EAP-d läbida. Muidugi saab ju alati odavamalt — sundida kõiki inimesi eesti viipekeelt õppima! Kuid kas see siis on mõistlik?

Me elame maailmas, kus inimestel on paratamatult väga erinevad soovid ja tingimused. Siin tuleb mängu eetika — kas inimesed on egoistid või altruistid. Selle teooria juures on loomulik, et erinevad ka arusaamad teistega arvestamisest. Kujutan ette, et ühiskond on orienteeritud pigem sellele, mida sul ei ole, mitte mis sul on. Vihjasin meelega, et meie oleme inimesed, kellel on puitu kaasas, sest see puu annab sageli palju juurde. Ärge mõelge, kuidas keegi peab minu erivajadusega arvestama. Mõelge hoopis sellele, kuidas sina saad sellest kasu. Kaldtee ei ole mõeldud ju ainult ratastoolis inimestele. Eesti viipekeelt õppimine ei ole samamoodi mõeldud ainult kurtidega suhtlemiseks, vaid laseb läbi akna suhelda ja õpetab mitteverbaalset kommunikatsiooni.

Ehk kõlab klišeena, aga minu puhul peab paika, et inimene, kes n-ö kaotas midagi, oskab rohkem väärtustada seda, mis tal on.

Ehk kõlab klišeena, aga minu puhul peab paika, et inimene, kes n-ö kaotas midagi, oskab rohkem väärtustada seda, mis tal on. Pean ikka tänama inimesi, kes võitlevad liftide paigaldamise eest. Meie ju elame nii, nagu oleme harjunud, ja ei oska mõelda, et meie jaoks mugavuslahendused nagu lift või heliga valgusfoor on teiste jaoks esmavajadused. Mõnele meeldib öelda, et erivajadustega inimeste lahendused ei ole laiemale avalikkusele vajalikud. Mina võin siis sama hästi öelda, et mul ei ole eesti keelt vaja ja mina suhtlen ainult eesti viipekeeles. Leidub ju inimesi, kes on aastaid Eestis elanud, aga ei valda ikka keelt. Siiski pole asi alati vajaduses, vaid kasulikkuses.

Nüüd mõtlete ilmselt, mis on siis minu lahendused. Ausalt öeldes ei ole mul ühte head lahendust, mis kehtiks kõigile. Seda sellepärast, et kuigi me oleme justkui üks grupp erivajadusega inimesi, oleme kõik erinevad. Meie soovid, mõtted ja toiduvalikud ei ole täpselt samad. Kujutage ette, et ma küsin bussipeatuses mehelt, et mida inimene tema kõrval hommikusöögiks sõi. Vastus oleks ju, et kust ma tean. Kuid alati saab ise tunda huvi ja minna rääkida kuulmispuudega tudengitega, et selgitada välja nende vajadused ja ootused.

Lõppude lõpuks tahan ma öelda, et ärge lahterdage inimesi tomatiliikide järgi. On normaalne mitte teada. Samas on meil siis ka kohustus ennast kurssi viia, et sobiv lahendus leida. Erivajadus ei tähenda seda, et iga lahendus peaks kulukas olema. Kui miski on väga kulukas, siis tähendab see seda, et loodud tingimused ei sobinud konteksti. Tuleb uuesti proovida oma parimate soovide ja teadmiste põhjal. Kui see ei tööta, siis tuleb uuesti alustada. See pole maailma lõpp. Samamoodi nagu antakse arvutimängudes lõputu arv uusi võimalusi. Kuigi me elame ainult ühe korra, siis on selle eluaja jooksul võimalik korduvalt uuesti proovida. Näiteks ei tasu karta, kui näeme esimest korda elus inimest, kes tassib puitu.