Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Suur-Tartu elab verevahetusest

Vahur Afanasjev | Fotod: Erika Renel

Käisin Eesti Rahva Muuseumis vabariigi aastapäeva üritusel. Hümni lauldi kenasti kaasa, peaministrit kuulati huviga ja linnapead poolehoiuga. Peaminister rääkis kliimakriisist, mõneti vastuolus oma erakonna poliitikaga. Linnapea kõnest jäi meelde rattaringlus. Järgnes kontsert. Kui Maria Listra, Marko Matvere ja Vanemuise sümfoonikud esitasid “Tartu marssi”, tõusis rahvas spontaanselt püsti ja plaksutas rütmi kaasa. Tunne meenutas mu lapsepõlves kogetud Laulvat revolutsiooni. Tartu-tunne. Patriotism sõna heas mõttes.

Juku-Kalle Raidil on kuri nali: “Miks Pärnu merre ei vaju? Sest Tartu imeb.” Paljud inimesed vihastavad selle peale, aga tõetera on siingi. Ülikoolita poleks imemissuutlikkus ilmselt piisav ja Pärnu vajukski merre.

Kust see patriotism tuleb? Arvan, et laias laastus Tartu ja Tartu Ülikool lahutamatud. Eesti Maaülikool, Kaitseväe Akadeemia ja muud õppeasutused on abiks, aga Tartu ilma ülikoolita oleks… Ma ei taha ühegi teise linna nime siia panna, aga nähtavasti oskab igaüks näidet tuua küll. Juku-Kalle Raidil on kuri nali: “Miks Pärnu merre ei vaju? Sest Tartu imeb.” Paljud inimesed vihastavad selle peale, aga tõetera on siingi. Ülikoolita poleks imemissuutlikkus ilmselt piisav ja Pärnu vajukski merre.

Teisalt on Tartu linnavalitsused Andrus Ansipi aegadest saati suutnud ajada arusaadavat joont. Eesmärk on kasvatada Tartut, säilitades soovijaile väikese puust linna. Jõesadama piirkonda ja Ülejõele – ei, Ülejõe pole Annelinn – on kerkimas modernne äri- ja eluala. Kümme aastat tagasi ei rääkinud keegi Tartu vanalinnast. Minagi oleksin selle mõiste peale muianud. Nüüd on vanalinn - see Rüütli tänavaga ala - selgelt eristunud. Väike puust linn on samuti alles. Kesklinna lähedal on miljööväärtuslikke alasid minu arust liigagi palju. Karlova, Toometagune, Supilinn. Inimesed, kes ülikoolis õpivad, võivad vabalt Tartu-aja veeta nii, et käivad ainult jala või rattaga. Välja arvatud juhtumid, mil sõbrad peavad kõrtsituuril langenule takso tellima. Ometi on Tartu palju suurem. Tänu mõistlikele üüridele teavad tudengid nähtavasti ka Annelinna, kuid see pole sugugi kõik.

Olen põlistartlane. Mööndustega, sest mu ema on sügavalt lõunast ja isa oli pärit Kohilast. Seega polnud mulgi lapsepõlves Tartus suuremat pilti kui vanemate harjunud trajektoorid. Keskkooli ajal võtsin ette, sõitsin linna bussiga läbi ja jalutasin ka. Praegu on Tartu palju suurem. Ülenurme, Tõrvandi, Tartu vald. Uuselamurajoonides elab imetabaselt palju inimesi, eriti neid tegusamaid, kes jaksavad maja ehitada. Kuid Tartu ei piirdu eeslinnadega. Kesklinnast väljuvad suvel reisilaevad.

Peipsi järve niisket värsket õhku aimub aeg-ajalt Tartuski. Maakonnaliinide bussidega saab tasuta sõita, nii et soovitan üle vaadata Varnjast Kolkjani ulatuva ridaküla. Tekib hoopis teine Tartu-tunne.

Imestan nooremate semudega vesteldes, et suurem osa neist pole iialgi Emajõel sõitnud, ehkki päevareisina saaks käia näiteks Piirissaarel. Peipsi järve niisket värsket õhku aimub aeg-ajalt Tartuski. Maakonnaliinide bussidega saab tasuta sõita, nii et soovitan üle vaadata Varnjast Kolkjani ulatuva ridaküla. Tekib hoopis teine Tartu-tunne. Ka Valdur Mikita reklaamitud Välgi metsadesse saab bussiga ligi. Kultuuripealinna ajaks ehk 2024. aastaks on mul semudega plaanis luua Peipsi kunstitee, aga järve avastama võiks varem tulla. Vihje: Kasepääle, kus ma osaliselt elan, rajati just uhke supelrand.

Loomulikult on Tartu Lõuna-Eesti tõmbekeskus, ehk isegi pealinn. Riiklik alkoholipoliitika lähendas eesti rahvast lätlastele. Meelelaadilt oleme sarnased. Paljud Läti kultuuri suurkujud õppisid Tartus. Nii et mingit pidi ulatuvad Tartu kombitsad Riiani välja. Arvan, et needki mõjud on Tartu olemuses adutavad. Rääkimata Poolast. Kui mitte muud, siis Tartu lipp ja vapp kannavad selge põhjusega Poola rahvusvärve. Muuseas, Nobeli laureaadist Poola kirjanik Czesław Miłosz elas lapsepõlves lühikest aega Dorpatis. Nähtavasti ei mõjuta see suurt midagi, aga mulle kui tartlasele on siiski tähtis. Nagu ka lood Mülleri Sassist, igiliikur Erkki Hüva ning tõik, et Külma sõja ajal startisid ja maandusid sõjaväelennuväljalt kaugpommitajad, tuumalaengud kõhus. Tartu olevat toona olnud NATO riikide tuuma vasturünnaku esimese ringi sihtmärk. Väike puust linn elava Juri Lotmani ja juba toona skulptuurina eksisteerinud Pirogoviga.

Tartu on kindlasti rahvusvaheline linn. Selles veendumiseks võib istuda päevasel ajal ja kainelt, milline pühaduseteotus küll, Metros ning jälgida tänaval liikuvaid inimesi. Teine võimalus on jalutada Peetri kiriku juurde ning uurida kalmistu vanema osa hauakive. Seltskond on olnud kirju ning nüüd on seda taas. Väga piinlik on Tartu kui natsilinna maine. Ma ei ole siin isiklikult pealt näinud, et kedagi keele või nahavärvi pärast mõnitataks, ent eitada seda ei saa.

Tartu on ühtaegu kompaktne ja suur. See, kui suurelt linna võetakse, sõltub võtjast. Taristu linna ümber on päris uhke - linna ringteel on tunne nagu välismaal. Kindlasti mahuks Tartusse palju rohkem elanikke. Ammu, vist 1980ndate alguses püstitati saja tuhande elaniku puhul lapsekesega kuju, mida võib Atlantise juures imetleda. Eeslinna elanike hulka lugedes on siin vist rohkem rahvast, aga linn ei jääks kitsaks ka kaks korda suuremale inimhulgale.

Peamine, mille abil võib uusi tegusaid elanikke saada, on ülikool, aga sellegipoolest on suurem osa üliõpilastest siin ajutiselt. Ehk ongi pidev verevahetus see, mis Tartule õige hingamise annab? Siiski võiks rohkem rahvast pidama jääda ja “Tartu marssi” kaasa plaksutada.

Mul on mure ka. Tartus on väikese puust linna kõrval aktiivne uue tehnoloogia, häkatonide ja idufirmade maailm. Aga kirjanduse ja kultuuri ots ei saa tehnoloogiaga hästi kokku. Kuna tegutsen mõlemas, olen püüdnud neid väikestviisi ühendada. Ühest inimesest jääb vajaka. Ja ma ei taha eriti mõtelda Tartu suurest murest. Peamine, mille abil võib uusi tegusaid elanikke saada, on ülikool, aga sellegipoolest on suurem osa üliõpilastest siin ajutiselt. Ehk ongi pidev verevahetus see, mis Tartule õige hingamise annab? Siiski võiks rohkem rahvast pidama jääda ja “Tartu marssi” kaasa plaksutada.

Fotod: Erika Renel