Tartu Ülikooli teadlaste testid korduvkasutatavate maskidega näitavad, et tõhusat kaitset koroonaviiruse eest pakub vaid mask, millele on lisatud filtermaterjalist kiht.
Kodus leiduvad materjalid üldjuhul maskide valmistamiseks ei sobi. Siiski võib katteloorist või tihedalt kootud villasest kampsunist tehtud näokate üllatuslikult silmad ette teha nii mõnelegi turul müüdavale maskile.
Testi võitis T-Style
Kõige olulisem on otsida infot, kas maski valmistamisel on kasutatud eraldi kihina filtrit, mis on kõrgtehnoloogiline materjal ning seetõttu võimeline tõhusalt aerosooliosakesi filtreerima. „T-Style teeb siinsamas Tartus just selliseid õpetuste järgi töötavaid maske ja nende maskid on kirurgiliste maskidega täiesti võrdse efektiivsusega,” kiidab testimist juhtiv TÜ Füüsika instituudi keskkonnafüüsika labori juhataja professor Heikki Junninen T-Style maske. See näokate oli ühtlasi ka ainus testitutest, mis filtermaterjali sisaldas.
Ei saa öelda, et tavalised disainermaskid üldse viiruse osakesi ei filtreeri, kuid tõhusaks neid pidada ei saa. Nii näitavad ka testitulemused, et teisele kohale jäänud About You veebipoest ostetud mask on kaks korda vähemefektiivne kui T-Style'i mask.
„Välimuse järgi on väga raske öelda, kas see mask töötab,“ ütleb Junninen. Seejuures ei mängi üldjuhul rolli, kas kangast on maskile lisatud üks või mitu kihti. Samuti on väheoluline pöörata tähelepanu, kas mask on tehtud polüestrist, puuvillasest või linasest riidest.
Kodused materjalid üldjuhul ei sobi
Koduste materjalide hulgast osutus üllatuslikult sobivaimaks katteloor. Katteloorist maski valmistamiseks tuleks üksteise peale panna 6-8 kihti. See on testitutest ainus kodune materjal, mis annaks kirurgilise maskiga võrreldes peaaegu samaväärse kaitse.
Teisele kohale jäi vanaema kootud villane kampsun. TÜ füüsikud testisid umbes 10 aastat vana kampsunit, mida palju pestud ja mis natuke viltinud. Kuid sellegi tõhusus oli ainult 50% võrreldes kirurgilise maskiga ja paremate turul saadaolevate korduvkasutatavate maskidega.
Muud materjalid – voodilina, teksapüksid, T-särgid – andsid testimisel veelgi halvemad tulemused. Neist viimasele kohale jäid teksapüksid, mille puhul olid nii materjali filtreerimisvõime kui ka hingavus ühtmoodi madalad.
Eesmärgiks maskireostuse vähendamine
Junnineni sõnul on oluline propageerida maskide kasutamist üleüldiselt, kuid eriti just korduvkasutatavate maskide eelistamist. „Eesmärk on kaardistada Eestis müüdavate korduvkasutatavate maskide kvaliteeti, et vältida prügihunnikuid, mis tekivad ühekordsete maskide kasutamisel,“ põhjendab ta, miks on TÜ teadlased ette võtnud just nende maskide testimise, mis sobivad kandmiseks korduvalt.
Testimise võti seisneb viiruseosakese suuruses
Maskide testimine algab kaaliumkloriidi lahusest õige suurusega osakeste genereerimisega. Testitakse maskide võimet filtreerida viiruse seisukohast kõige ohtlikuma ehk umbes 300 nm suurusega osakeste kinni püüdmise võimet. Suuremad osakesed ei suuda õhukäärudega kaasa mängida. Samuti mõjutab neid gravitatsioon ning seetõttu põrkuvad suuremad osakesed kergemini takistustega. Väiksemad osakesed ei lähe õhuvooluga kaasa ning neid on lihtsam filtreerida. „Aga see 300 nm osake, tema kulgeb täpselt sinna, kuhu õhk läheb. Õhk näitab osakesele teed, kuidas labürindist läbi saada. Seetõttu on 300 nm osakest kõige keerulisem filtreerida ja lisaks läheb see kõige sügavamale meie kopsu alveoolideni välja,“ selgitas Junninen. Täiendavalt mõõdavad füüsikud ka maskide õhutakistust, et kirjeldada, kui lihtne on ühest või teisest maskist läbi hingata.
Augukeste suurus filtermaterjalis pole määrav
Maski kaitsevõime oleneb sellest, kui hästi suudab välja filtreerida haigust tekitavaid osakesi. „Filtermaterjalis olevate augukeste suurus ei ole üldse tähtis,“ avab Junninen. „Tähtis on,, kui palju õhuvool, mis läbi materjali läheb, suunda muudab ja kui kiiresti voolab. Mida kiiremini ta voolab ja mida rohkem materjalis laveerib ning sunnib osakesi mitte sirgjooneliselt liikuma, seda suurem on tõenäosus, et osakene põrkab takistusega ehk filtermaterjaliga ning jääb selle külge kinni,“ jätkab ta. Seepärast peab Junnineni selgitusel aerosooli filtril olema hästi palju pindala, mille vastu erineva suuruses osakesed põrkuda saaksid.
Idee tekkis atmosfääri aerosoolide uurimisest
„Meie fookus teadustegevuses on atmosfääri aerosoolide mõõtmine. Praeguses olukorras on aga võimalik teadmisi ära kasutada ühiskondlikult kasulikul eesmärgil,“ räägib Heikki Junninen maskide testimise tagamaast. Ta täiendab, et keskkonnafüüsika laboril on pikk ajalugu atmosfääri aerosoolide uurimises. Neid osatakse hästi mõõta ja genereerida ning kuna koroonaviirus levib aerosoolina, saigi võimalikuks TÜ teadlaste oskusteabe rakendamine maskide testimisel.
Katrin Volman
Raul Vinni
Gerda Kelly Pill
Kajar Kase
Jaanus Martin
Brit Mesipuu
Raul Vinni
Selles numbris veel
