Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Haridusministeerium suurendab kaheksa aastat langustrendis olnud teadlaste järelkasvu

Lisanna Männilaan | Fotod: CanStockPhoto

Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna peaekspert Allan Padar tõdeb, et kohalike teadustöötajate järelkasvu pärast on vaja muret tunda. Siiski on tema sõnul lahendused juba ministeeriumis töös.

Doktorandid on alustavad teadlased, kes teevad teadurite, dotsentide ja professorite käe all akadeemilise teadlaskarjääri esimesi samme. Eesti konkurentsivõime on tagatud ainult siis, kui meil on piisav doktorantide järelkasv. Doktorantidest sõltub, kas meil on tulevikus piisavalt akadeemilisi töötajaid, ettevõtlussektoris teadus- ja arendustegevusse panustavaid teadlasi ja insenere ning avaliku sektori spetsialiste teadmuspõhise poliitika kujundamiseks, selgitab Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) avaliku poliitika nõunik Karl-Hendrik Pallo. “Doktorantide roll Eesti konkurentsivõime säilitamises on suur ning oluliselt laiem kui ainult dotsentidele, teaduritele ja professoritele assisteerivaks tööjõuks olemine,” kinnitab Pallo.

Samal arvamusel on ka teadlased Andi Hektor ja Mait Müntel, kes tõdesid ERR-i teadusportaalis Novaator, et teadlased ja doktorandid ise on küll väike huvirühm, aga teadus mõjutab pea kõiki Eesti inimesi. “Ilma heal tasemel teaduseta hakkaks pea viivitamatult langema meie meditsiinisüsteemi kvaliteet. Põllumajanduses, keskkonnahoius, energeetikas ja mäetööstuses tekiksid kiiresti probleemid. Ja seda rida võiks jätkata pea lõputult,” leidsid Hektor ja Müntel ühisartiklis.

Doktoriõpe on 65 kraadi eesmärgist maas

Ometi on alates 2012. aastast doktoriõpet läbivate tudengite arv pidevalt langenud. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014-2020 on eesmärgiks seatud jõuda 2020. aastaks 300 doktorikraadi kaitsmiseni.

Kui aga reaalseid tulemusi vaadata, vajame eesmärgini jõudmiseks kiireid muudatusi. Eelmise aasta seisuga jäi eesmärgist puudu 65 kraadi ehk mullu kaitses doktorikraadi vaid 235 inimest.

Probleemi tunnistab ka haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse peaspetsialist Allan Padar. “Praegusest lõpetajate arvust ei piisa, et tagada doktorikraadiga tippspetsialistide järelkasv nii akadeemilises sektoris kui ka mujal,” räägib Padar.

Probleemid taanduvad rahale

Üks põhjustest on rahastuse puudujääk ja väike toetusstipendium, ent reformiga proovitakse seda vajakajäämist parandada. Padar selgitas, et uue rahastusplaani kõrval on muudatuste eesmärk suurendada doktoriõppe efektiivsust ning tõsta lõpetajate arvu.

„Järgmise aasta lisanduva teadusrahastusega seoses ei saa hetkel kindel olla, kuhu see täpselt läheb,” tuletab Pallo meelde, et doktoriõppe reform on alles pooleli, mistõttu pole kindel, et reform seotakse järgmise aasta riigieelarvele lisanduva teadusrahastusega.

Praegu võib doktorantide sissetulekud jagada kaheks. Doktorandile makstakse 660 eurot kuus riiklikku stipendiumit, mille annab riik ülikoolile sihtotsarbeliseks kasutuseks. Teiseks rahastusallikaks on ülikoolide, teaduskondade ja doktorantide enda poolt välja otsitud täiendavad stipendiumid ja uurimisgrandid. Seega peab iga doktorant praeguse rahastusskeemi juures hea seisma oma sissetuleku suuruse eest.

Reformiga plaanitakse haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse peaspetsialist Allan Padari sõnul doktorantidele tagada Eesti keskmise palga suurust töötasu ja seda riigi poolt kõrghariduse- ja teadusrahastuse eelarvest. Täpsemalt lisanduks doktorantide igakuisele sissetulekule ligikaudu 740 eurot. Seega, arvestades ka mullust keskmist palka, peaksid doktorandid reformi järel teenima pisut enam kui 1400 eurot.

Padar usub, et suurem doktoranditoetus aitaks kaasa õppurite arvukusele. Samuti aitab Padari kinnitusel sissetuleku kasv doktorantidel keskenduda senisest rohkem teadustööle. Nimelt on Padari sõnul doktorandid olnud rahapuuduse tõttu liigselt hõivatud ka muu tööga. See ei võimalda täies mahus teadustööle keskenduda. Seega hoiaks plaanitav reform ära situatsiooni, kus doktorant töötab suure ülekoormuse all.

Õla võiks alla panna ka erasektor

Reformiga näeb haridus- ja teadusministeerium ette ka doktoriõppe suuremat seotust nii era- kui avaliku sektoriga. “Üks võimalus on tõesti, et mõni ettevõte paneb õla alla ning sel juhul oleks doktorant ettevõtte palgal,” räägib Padar. Doktoritöö valmiks asutuse hüvanguks ning arvestaks asutuse vajadusi.

Haridus- ja teadusministeerium soovib tihendada ettevõtete ja ülikoolide vahelist koostööd. See peaks suurendama doktorikraadiga inimeste väärtustamist ja nende rakendamist väljaspool akadeemilist sektorit.

Üliõpilaskondade Liit ei välista koosloome võimalust avaliku ja erasektori vahel, kuid näeb baasrahastusallikana siiski pigem riiki. “Eelduslikult peaks see raha tulema senise doktoranditoetuse fondi arvelt, kõrghariduse tegevustoetuse ja teaduse baasrahastuse kasvust ning muude teadusgrantide arvelt,” selgitab Pallo.

“Muidugi on koostöö erasektoriga ääretult oluline ning see saab toimida lisaks stipendiumifondide pakkumisele ka läbi tööstus-, või ettevõtlusdoktorantuuri, mis pakub raamistikku ülikoolile ja ettevõttele teaduse koosloomeks,” lisab EÜLi avaliku poliitika nõunik Pallo.

Eeskuju otsime Põhjamaadest

Allan Padari sõnul on Eesti doktoriõppe reformi eelnõu väljatöötamisel kõige enam eeskuju võtnud Põhjamaade mudelitest. Head lahendust on otsitud Norrast, Rootsist ja Taanist, aga ka Hollandist ja Šveitsist.

Näiteks Rootsis sõlmitakse doktorantidega töölepingud, mille alusel keskenduvad doktorandid peamiselt doktoriõpingutele ning seatakse sisse ka ülempiir, millest rohkem ei tohi doktorant tegeleda enda teadustööga mitteseotud tegevustega.