Kuigi kogu Euroopat kimbutab koroona, otsustasid Sander ja Riin, et täidavad oma suure unistuse – nad pakkisid 6-aastase poja Jakobi ja vaid paarikuuse tütre Lola autosse ja läksid haigusest räsitud Euroopat avastama. Uurisin, kuidas on koroona Euroopat ja reisimist lastega muutnud ja kuidas kadestusväärne reis teoks sai.

Kes te olete?

Oleme neljaliikmeline pere Tallinna külje alt, kes on alati pidanud lugu ringi rändamisest. Aja jooksul on lisandunud kaks nooremat liiget, viimane alles hiljuti. 29-aastane riigiametnikust Riin ja 30-aastane sommeljee Sander, kohe-kohe 7-aastaseks saav lõputult uudishimulik Jakob ja pea kolmekuune vapper reisisell Lola.

Kohtusime Sandriga juba ca 12 aastat tagasi tema bändi kontserdil. Nad tegid sõpradega küll jube kurja muusikat, aga nagu selgus, siis ise nii kurjad polegi. :)

“Grand plan” oli juba mõnda aega, et pärast väiksema lapse sündi ja enne suurema lapse kooliminekut veidi pikemalt koos ringi reisida.

Rääkige oma reisiplaanist? Trajektoor? Millega reisite?

Aus vastus on see, et tegelikult plaani tänaseks enam pole. Muutuvas maailmas tuleb plaanid teha üsna käigupealt.

Umbkaudseid trajektoore oleme paika pannud kümneid, plaaninud ja unistanud, aga vastu näppe saanud - vastavalt nakkuskordajate pidevale muutumisele ja kehtestatud piirangutele oleme olnud sunnitud plaane muudkui muutma ja marsruuti kohendama. Seega mõistlik on olla paindlik.

Hetkel oleme autoga ringi vuranud umbes kaks kuud ja enne, kui talv päris peale tuleb, tahaksime kuhugi kaugemale ja soojemasse kliimasse lennata.

Kuidas sellisele ideele tulite?

Tegelikult oli juba mõnda aega peas tiksunud mõte, et enne Jakobi kooli minekut võiks veidi pikemalt koos ringi reisida. Talle nii-öelda elukooli pakkuda - laiendada silmaringi ja vaadata, kuidas mujal maailmas elatakse. Oleme teda küll sünnist saati mööda maailma ringi vedanud, aga pikemalt seiklemine on ikka teistmoodi kui mõnenädalane turismireis.

Lolat ootama jäädes mõistsime, et kogu see ajastus on nii ideaalne, et see suur unistus ongi hea planeerimise ja tubli rahakogumise korral võimalik päriselt teoks teha.

Kuidas on teil töö kohustustega?Nagu eespool mainitud, planeerisime seda juba päris pikalt ette ning suutsime mõlemad teha endal terve aasta vabaks ja koguda piisavalt vahendeid, et veeta see aeg ringi rännates. Vanemapuhkus on siinkohal muidugi väga suur abikäsi.

Kas koroona on ka mingeid plaane takistanud ?
Oi, meil olid algselt väga suured plaanid… Mõtlesime alustada paarist kuust Austraalias, siis edasi teha väike Aasia ring, seejärel mõneks kuuks Ameerikasse minna… Kahjuks ei ole ühtegi neist hetkel käiku saanud lasta. Aga peabki kohanema, mitte alla andma.

Loomulikult ei saa praegu reisida nii vabalt nagu varem. Oleme alati olnud väga suured planeerijad. Uurime iga sihtkoha kohta palju, teeme eeltööd, broneerime aegsasti majutused jne. Tänases muutuvas olukorras on ehk suurim õppetund olnud, kuidas sellest lahti lasta. Kahe kuu praktika järel pole õhtul ilma järgmise päeva plaani ega majutuseta olemine enam midagi erilist, varem poleks sellist asja kunagi ette kujutanud. Aga päris lõbus on.

Oleme õppinud, et kui mitte teha liiga suuri plaane, siis ei saa ka mingi viirus neid plaane rikkuda. Väike improvisatsioon ja spontaansus on meie jaoks hetkel kõige parem lähenemine.

Kas koroona tõttu „võõraviha“ tunda saanud?

Ei, reisides ei ole täheldanud. Pigem oodatakse meid avasüli, sest turismist sõltuvad piirkonnad on sel aastal nutuses seisus, rahvast lihtsalt pole. Seega ükskõik kuhu me läheme, tervitatakse rõõmsalt ja antakse endast parim, et me kõigega rahule jääks. Mis nii viga.

Kui üldse mingit kommenteerimist või negatiivset suhtumist kogenud oleme, siis seda ainult Eestis. Muidugi on inimesi, kes pööritavad silmi ja ei suuda uskuda, et sellisel ajal ja veel lastega on vaja kuskile ronida… Meie kogemus on see, et kui ise olla hoolas ja end hoida, ei ole mingit põhjust kodus nelja seina vahel istuda. Maailm ei ole seisma jäänud ja inimesed paratamatult peavad õppima selle võitudega koos elama. Meie püüame sellest ajast hetkel maksimumi võtta ja nautida inimtühjasid kohti, kuhu tavapäraselt ligi ei saa. Ja usume siiralt , et puutume reisides igapäevaselt vähemate inimestega kokku, kui Eestis olles.

Kas te kardate koroonat? Oma laste tervise pärast? Kinnijäämist?

Me jälgime reegleid ja piiranguid väga täpselt ja ajame pidevalt näpuga järge, et midagi muutunud poleks. Kogu marsruudi planeerime hetkel nii, et isolatsioonikohustust ei tekiks. Hoiame oma tervist hoolega ja oma pere ohtu seada ei taha, seega puhastame hoolsalt käsi, kanname maske ja hoiame võõrastest eemale.

Kartmine on mõttetu. Arvame, et kui käituda vastutustundlikult ja targalt, ja kui olla kursis maailmas toimuvaga ning sihtpunktide hetkeolukorraga, siis oleme teinud kõik, mis võimalik, et vältida oma pere tervise ohtu seadmist.

Kuidas on nii pikal reisil pisikese beebi ja suurema lapsega? Mis on kõige toredam?

Tore on näha kuidas noored kohanevad. Eriti vanema lapse puhul on näha, kuidas silmaring avardub ning inglise keel ei arene mitte kuude või nädalate vaid päevadega.

Noorema puhul on kõik läinud nii nagu me ise lootsime ja arvasime, st et väikesel beebil ei ole vahet, kus ta asub. Ta ei pea veetma 6 esimest elukuud oma tuttavate seinte vahel vms. Beebil on vaja süüa, magada ja oma lähedaste olemasolu ning seda me saame talle pakkuda igas maailma otsas. Ta on väga hästi kohanenud ja saab selle liikuva eluviisiga suurepäraselt hakkama.

Miks just praegu selle reisi ette võtsite?

Reis oli tegelikult plaanis ammu enne kui viirus üldse päevakajaline oli. Põhiline ajend oli just see, et vanem laps peaks hiljemalt 2021. aasta sügisel kooli minema. Kooliajal nii pikki reise lastega korraldada oleks keeruline. Mitte võimatu, sest ka koduõpe on tehtav, aga siiski keerulisem. Tahtsime kasutada viimase vaba aasta võimalikult hästi ära.

Mis on kõige kummalisem või toredam lugu, mis teiega seni juhtunud on?

Kui reisida vaieldamatult lemmikseltskonnas, on muidugi igas päevas omajagu nalja ja naeru. Vahel ka mossitamist, solvumist või pisaraid, aga see on elu. Suures osas on tegemist situatsioonihuumoriga, mida on keeruline edasi anda.

Püüdsime meenutada, mis võiks olla mõni meeldejäävam lugu meie senisest reisist ja ilmselt üks õpetlikumaid juhtumeid leidis aset Tšehhis. Sel päeval polnud üldse naljakas, aga tänaseks on tagasi vaadates juba päris lõbus.

Olime vast 2-3 nädalat reisinud ja musti riideid oli omajagu kogunenud. Mitte küll nii palju, et kõik oleks otsa saanud ja hästi kiiresti oleks vaja lahendust leida, aga siiski arvestatav kogus. Jõudsime Karlovy Vary linna ja meie majutuskohas selgus, et pesumasinat majutuskohas pole. Mõtlesime, et oleme mitu päeva paiksed, leiame mõne pesumaja ja mis see üks masinatäis siis pesta ikka on. Mõeldud-tehtud, viisime oma kotitäie ära. Kohapealsed tädid küll inglise keelt ei mõistnud, aga kehakeele ja Google tõlke abil sai selgeks, et järgmisel hommikul võib järele minna ja kõik on ligikaudu 15 euro eest kenasti tehtav. Läksime siis hommikul oma asjadele rõõmsalt järgi ja selgus, et tõlkes oli siiski midagi kaduma läinud, sest meie pesunatukese eest soovisid kohalikud 85 eurot saada. See oli suhteliselt šokeeriv, arvestades üldist hinnataset. Ja tegelikult igal pool on see masinatäie riiete eest ikka üsna krõbe hind. Sander püüdis ühte- ja teistpidi selgitada, et see päris meie ettekujutusega ei klapi ja samal ajal mõtles, et küsitava summa saaks mitu ööd mõnes pesumasinaga korteris veeta vabalt… Lõpptulemusena pani Sander 40 eurot lauale, võttis meie pesu ja jalutas pikkade sammudega minema. Tädike küll sajatas kurja häälega järele ja Sandrill oli pisut mõru maik suus, aga mis sa teed. Sõitsime siis veidi lüüasaanutena oma järgmisesse korterisse Prahas. Muidugi oli meil seal läikiv pesumasin kenasti vastu vaatamas.

Ei tasu suure hurraaga teenuseid tellida, kui kindlat summat kokku ei lepi ja ühist keelt ei valda. Ja ei tasu rapsida, kui tegelikult kiire ei ole.

Kas selline reisimine on perele kallis?

Kolm suurimat kuluallikat on majutus, transport ja toit. Kõigepealt ongi oluline endale selgeks teha, millised on võimalused, mida teha või näha tahaks ja kui kauaks.

Kõige kallim viis reisida on kogu aeg olla liikumises, paari öö kaupa majutudes ja edasi liikudes. Pikemalt ühes kohas viibides on võimalus leida väga mõistliku hinnaga ööbimiskohti, transpordikulud jäävad suures plaanis olemata ning end püsivamalt sisse seades on võimalik toidukuludelt oluliselt säästa ja palju rohkem ise kokata.

Meil on hetkel käsil meie reisi nii öelda kallis osa. Ehk siis me teemegi täpselt seda “paar ööd ühes kohas ja siis edasi” varianti. Teadsime, et Euroopas saab nii olema, sest siin on nii palju riike koos ja palju kohti, mida avastada. Aega ei ole lõputult, sest külma kätte me jääda ei tahtnud. Vaatasime oma võimalusi ja otsustasime, et umbes kaks kuud niimoodi reisida on okei. Tegime eelarve kolme suurema kuluallika osas ja oleme püüdnud nendes püsida. Oleme õppinud, et majutusi otsides tuleb võrrelda erinevaid lehti. Näiteks erinevates portaalides on tihti täpselt samad kohad erinevate hindadega üleval. Kui soovida püsida eelarves, kuid mingis linnas sobiva hinnaga majutust ei ole, tasub uurida kaarti ja vaadata ka lähedal asuvaid kohti.

Miks otsustasite hakata Instagramis oma reisi kajastama? Kas see on pigem lõbu või nüüdseks pisut ka kohustus? Või on see hoopis äri?

Mõte tekkis esialgu soovist kogu reis enda jaoks salvestada, et hiljem oleks mõnus vaadata. Teades enda laiskust fotode ilmutamisel ja vähest järjepidevust blogi pidamisel, langesid need võimalused ära. Lisaks teadsime, et pere ja sõbrad ootavad aeg-ajalt uudiseid ja kokkuvõtteid, igaühele eraldi neid kirjutades ja saates muutuks ehk tüütuks… Seega sündis see praktilisel kaalutlusel.

Olime üsna kindlad, et peale vanemate ja mõne lähedasema sõbra ei viitsi niimoodi igapäevaselt sellel ehk keegi rohkem silma peal hoida. Võib ju juhtuda, et vahel on vaja palju pilte järjest postitada ja mingist “läbimõeldud ajastamisest” ei ole siin juttugi. Ikka nii, kuidas jõuab.

Tuleb välja, et huvilisi on tegelikult tänaseks päris palju kogunenud. See ei ole olnud eesmärgiks, aga oleme saanud kümneid kirju, kuidas meie reis innustab sama ette võtma või kuidas tulevasteks seiklusteks meie mõtteid salvestatakse… See on nii tore, ausalt!

Lisaks saame me suuremast jälgijaskonnast ise kasu. Oleme küsinud enne igasse riiki reisimist soovitusi sealsete tegevuste, kohtade või toitude kohta. Me oleme palju ägedaid asju tänu saadud vastustele avastanud. Salvestame kõik soovitused ja jagame edasi, et see omaks ka teistele praktilist väärtust.

Aga vastuseks küsimusele. See on 100% lõbu ja kohustuseks pole me endale midagi teinud. Vahel ununeb mitu päeva tegemisi sotsiaalmeedias jagada. Pole hullu, siis anname tagantjärgi teada. Mingit survet peale ei pane, sest esimene kohustus on ikkagi ise reisi nautida.