Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Tartu ülikooli vilistlane viis esimese Uus-Meremaa naise olümpiakullani Kuula

Ahto Jakson | Fotod: Getty Images, erakogu

Tartu ülikooli kehakultuuri haridusega Emilie Tõkke tegi spordis ajalugu, kui tema juhendamisel harjutanud kaugushüppajast Yvette Corlettist sai 1952. aastal esimene naine Uus-Meremaal, kes võitis olümpiamängudel kuldmedali.

Lugu Williamsi kaugushüppe olümpiaalasest edust sai alguse 1944. aastal Läänemerel ülerahvastatud laeval. Üks paljudest laevale läinud meeleheitel sõjapõgenikest oli 28-aastane väikest kasvu blond naine nimega Emilie Tõkke või Emmy, nagu teda kutsuti. Emmy kasvas üles Eestis - riigis, mille geograafiline ebaõnn asetas teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele.

Noore naisena avanesid Emmyl paremad võimalused enne, kui järjestikused okupatsioonid vallutasid Eesti. Emmy lõpetas ülikooli kehakultuuri erialal - see oli Uus-Meremaal tol ajal haruldane. Kui Nõukogude tankid veeresid sõja ajal teist korda Eestisse, põgenesid paljud eestlased. „Veetsime kolm ja pool päeva laeva trümmis pakitult nagu sardiinid,“ meenutas Emmy. „See tundus väga hirmutav, kuna kõikjal oli vene ja saksa allveelaevu,“ lisas ta.

Rootsis asüüli saanud Emmy töötas seal kehalise kasvatuse õpetajana. Koolis õpetades sattus ta kokku uusmeremaalase Jim Bellwoodiga. Bellwood võitles Uus-Meremaa armee koosseisus ja sattus Kreekas vangi. Pärast sõda õppis ta kehakultuuri Inglismaal Loughborough kolledžis. Sõjavangina lubas Bellwood „aidata noorte liigset energiat suunata tervislikumatesse tegevustesse“. Tema ideaalne partner selles väljakutses ja nagu hiljem selgus, kogu eluks oli Emmy Tõkke. Pärast nende abielu 1947. aastal Loughborough's sõitsid Bellwoodsid Uus-Meremaale ja asusid elama Dunedini.

Kuna Eesti oli Nõukogude Liidu koosseisu arvatud, ei saanud Eesti sportlased enam oma riiki esindada. Vaatamata märkimisväärsetele pingutustele ei suutnud Eesti pagulased veenda Rahvusvahelist Olümpiakomiteed, et neil oleks võimalik olümpial võistelda. Otago ülikooli kehakultuurikooli asutajaõppejõuna avaldas Emmy märkimisväärset mõju Uus-Meremaa spordile. Kõige tähelepanuväärsemat rolli etendas Emmy puhul Yvette Williamsi juhendamine.

Välismaal omandatud teadmisi loovalt rakendades mõtlesid Emmy ja tema abikaasa välja Williamsile uuenduslikud treeningmeetodid, sealhulgas sõjaväesaabastes jooksmise, jalgade külge kinnitatud betoonklotside kasutamise ja liivakottide tõstmise. Treeningud toimusid liivaluidetes, kus Williams õppis jäljendama neljakordse olümpiavõitja Jesse Owensi tehnikat.

Williamsi andekus ja visadus koos Bellwoodsi tehnilise võimekusega osutusid võiduvalemiks ning Williamsist sai maailma parim kaugushüppaja. Paraku vähem kui aasta enne Helsingi olümpiamänge haigestus Emmy hingamisteede haigusesse. Arst soovitas tal lahkuda Dunedini külmast ja niiskest kliimast ning kolida soojemasse kohta. Bellwoodid kolisid Aucklandi. Williams, teades, kui vajalikud olid Bellwoodid tema kergejõustikukarjäärile, järgnes ta neile 1952. aasta algul. See osutus oluliseks sammuks, sest samal aastal hüppas ta Helsingis 6,24 meetrit, millega krooniti olümpiavõitjaks.

Kui Jim Bellwoodi rolli Williamsi edus on alati tunnustatud, jäeti Emmy mõnikord tähelepanuta. Williams ei unustanud teda kindlasti, krediteerides nii Jimi kui ka Emmy Bellwoodi mõtlemist tema ande rakendamise eest ning märkides, et nende juhendamismeetodid olid ajast kaugel ees. Küsimusele, kes teda inspireeris, vastas Williams: „Jesse Owens ning härra ja proua Bellwood”. (Ta ei viidanud neile kunagi nende eesnimedega).

Williams jättis kergejõustikuga hüvasti, olles 1954. aastal Vancouveris Rahvaste Ühenduse mängudel võitnud kolm kuldmedalit. Ta abiellus samal aastal Buddy Corlettiga ja ütles, et kui tal saab olema kunagi tütar, soovib ta, et Emmy Bellwood teda koolitaks.

Corlettidel oli kolm poega ja tütar Karen. Neist viimane kuulus Emmy võimlemisklubisse. Selleks ajaks naasis Emmy oma esimese armastuse - võimlemise juurde ja temast sai Uus-Meremaa juhtiv treener. Ema geenidega õnnistatud ja pärandist inspireeritud Karen Corlett „puhkes õitsele“ Emmy käe all, esindades Uus-Meremaad rütmivõimlemises.

Emmy Bellwood juhendas lugematuid võimlemise meistreid ning Uus-Meremaa esindajaid, sealhulgas 1964. ja 1984. aasta olümpiamängudel võistelnud võimlejaid. „Ka minul oli suur privileeg olla tema juhendatav kuni tema siit ilmast lahkumiseni 1987. aastal,“ kirjutas Angela Walker, kes on Uus-Meremaa olümpiamängude ja Rahvaste Ühenduse mängude kuld- ja kolmekordne pronksmedali omanik. Ta leiab, et kui Läänemere vetel seilanud purjelaev poleks jõudnud 1944. aastal ohutult Rootsi, ei oleks Uus-Meremaa naiste olümpiavõitjate ajalugu saanud 1952. aastal alata.

Allikas: Uus-Meremaa portaal newsroom.co.nz

Fotod: