Olen värske Peegli numbri peatoimetaja. Miks? Sest kui üleskutse tuli, oli toimetuse koosolekul vaikusest tingitud paus minu jaoks ebameeldivalt pikk ja võtsin selle kohustuse endale. Samas – panna Peegli numbrit kokku täiesti geniaalsete, tublide ja andekate koolikaaslastega ei ole ka mingi ebameeldiv kohustus. Kuid kas ma oskan vajadusel kannatada ära ebameeldivad pausid või öelda vajalikul hetkel ei?

Olen sündinud ajal, kus lapsi sündis väga palju. Meid oli lasteaias palju, klassid olid koolis suured ning tänaseks tunnen ka tööturul, kuidas konkurents surub õlgadele. Mind ümbritsevad ülikoolis äärmiselt andekad ja edukad kursusekaaslased ning kõik see paneb veel rohkem mind pingutama. Võib-olla isegi arulagedalt palju.

Bakalaureusekraadi omandades mõtlesin, et mis see siis ära ei ole teha kaks kõrgharidust korraga, töötades samal ajal kahes kohas, kahes linnas. Kui televisioonist tuli pakkumisi, võtsin need ka alati vastu. Soovisin paaniliselt kogemusi ja CV-sse lisaridu koguda. Kahekümnendate alguses ei olnud ka magamata ööd eriline eneseületus ning paari tunni unega sai maailma vallutatud küll.

Tänaseks ma enam kahekümnendate alguses ei ole, kuid oskus öelda „EI!“ mul endiselt puudub. Sel sügisel tunnen eriti tugevalt, kuidas kohustused kasvavad üle pea nii koolis kui ka tööl. Sügise alguses kahele lisaprojektile alla kirjutades mõtlesin, et kõik on tehtav, kuid mõni kuu hiljem selgus, et siiski mitte ja pidin ütlema neile selge ja konkreetse „EI!“.

Ja mis selles siis nii erilist on ja miks ma sellest kirjutan? Sest ma soovin panna kõigile südamele, kes hetkel tunnevad, et pimeduse kaamos ja tööde üleküllus käib üle jõu – öelge mõnele asjale „EI“. See on okei! Niimoodi pead sina ja sinu vaimne ning füüsiline tervis rasketele aegadele vastu. Öelge ei projektidele, mis ei ole tegelikult teie kohustused, kuid keegi mõtles teid kaasata. Pole midagi halvasti, kui ütled „ei“ sõprade reedese veinijoomise kutse peale, sest sa oled väsinud ja pead nädalavahetusel olema asjalik. Või ei pea olema asjalik ja lihtsalt võtad endale puhkepäeva. Ära tunne end halvasti, kui ütled oma peas sellele käsutavale-minale laupäeval kõva ja selge häälega „EI! Täna me ei tee midagi ja puhkame“. Võtame endale puhkuseks aega ja ütleme asjadele „EI!“, sest keegi teine seda meie eest ei tee.