Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Kairi Kasearu mitu palet

Triin Kutberg | Fotod: Merle Rüütel

Leevaku hüdroelektrijaam

Leevaku hüdroelektrijaam

Kairi Kasearu rääkimas hüdroelektrijaama ajaloost

Kairi Kasearu rääkimas hüdroelektrijaama ajaloost

Infotahvlid Leevakust hüdroelektrijaama seinal

Infotahvlid Leevakust hüdroelektrijaama seinal

Infotahvlid Leevakust hüdroelektrijaama seinal

Infotahvlid Leevakust hüdroelektrijaama seinal

Kairi Kasearu

Kairi Kasearu

Leevaku paisjärv ja puhkeala

Leevaku paisjärv ja puhkeala

Jõe kõrged liivakivipaljanditega kaldad

Jõe kõrged liivakivipaljanditega kaldad

Paadisild

Paadisild

Paadisild

Paadisild

Kairi Kasearu poeg lustimas mänguväljakul

Kairi Kasearu poeg lustimas mänguväljakul

Kairi Kasearu poeg lustimas mänguväljakul

Kairi Kasearu poeg lustimas mänguväljakul

Leevaku raamatukogu

Leevaku raamatukogu

Leevaku raamatukogu

Leevaku raamatukogu

Raamatukoguhoidja

Raamatukoguhoidja

Raamatuid on rohkem kui riiulitele mahub

Raamatuid on rohkem kui riiulitele mahub

Raamatukogu ruumides paikneb käsitöötuba

Raamatukogu ruumides paikneb käsitöötuba

Saori kangastelgedega meisterdatud mustrid

Saori kangastelgedega meisterdatud mustrid

Saori kangasteljed

Saori kangasteljed

Saori kangasteljed

Saori kangasteljed

Raamatukogu soojamaterjal

Raamatukogu soojamaterjal

Kangaspuud

Kangaspuud

Fotod: Merle Rüütel

Kairi Kasearu nimetati hiljuti Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi empiirilise sotsioloogia professoriks. Minul on sama instituudi üliõpilasena käsil portreeloo kirjutamine ühest kogukonna eestvedajast Eesti kagupiiri ääres. Näe – nimekaim, mõtlesin Kairi Kasearu nime nähes. Aga ei, see on ikka sama Kairi, tema teine ja vähemtuntud pale.

„Ega sinna ise ei jõuagi. Teed, teed, teed, aga niisama jalutama ei jõua. Käime seal koristamas,“ naerab Kairi, kirjeldades Võhandu jõe pervele rajatud Leevaku puhke- ja matkaala.

Kairi on teadlane. Ka armastatud kodupaigast rääkides jääb ta pühendunud teaduseinimesena uurivaks ja analüütiliseks. Tõsi, tema jutukus ei ole ametile omane. Nii võinuksime Leevakust, Kairi pere pühendumisest kogukonnale ja põhjustest, miks näeb Kairi Leevakut mini-Eestina lobiseda tunni asemel terve päeva.

Olete kunagi Võhandu matkaalal käinud? Ei ole? Selgitan, mida Kairi pajatas. Matkaala on Taevaskoja sarnane, liivakivipaljanditega. Vanasti olid seal talude heinamaad. Tänaseks on jõeäärsed maalapid ühiskasutusse võetud. Korrastatud puhkealal saab telkida, ujuda ja lõket teha. Et jõgi oleks läbitav, paiknevad sellel purded ja sillad. Puudel on hulgaliselt lindude pesakaste. Need on laste valmistatud. Nii on puhkeala korrastamisse kaasatud erinevas vanuses kohalikud elanikud lastest vanuriteni.

„Meil on suur unistus,“ jutustab Kairi, pakatades raugematust teotahtest. Matkarada pole veel kaugeltki valmis. Sellest paari kilomeetri kaugusel asub RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus) puhkeala. Sinna aga mööda jõeäärt jalutades ei jõua, sest vahepeale jääb soine lõik. Matkarada võiks ühel päeval ületada tülikat vesist lõiku ning küündida RMK rajani. Selle laiendamine ei ole ainus sinilind. Võhandu jõge võiks ületada mitte rippsilla, vaid trossiga vinnatava parvega. Külal on potentsiaali turismisihtkohana, tõmbekeskuseks võiks kujuneda kohalik hüdroelektrijaam.

„Õige küla on see, kus on inimestest terve Eesti läbilõige.“

Leevaku puhul ei ole tegemist ääremaastunud külaga, kus elavad vaid üht tüüpi inimesed. Tegu ei ole ka Tallinna lähistel asuva kuldse ringi asulaga, kuhu on tee leidnud ainult noored, edukad ja peredega inimesed. Leevakul elab töötuid ja väga edukaid inimesi, eakaid ja lapsi. Selline kooslus rikastab külapilti. „Õige küla on see, kus on inimestest terve Eesti läbilõige,“ mõtiskleb Kairi.

Tuleval aastal täitub Kairil kogukonnaelu eestvedajana 20 aastat. Seda on sama palju kui tema isal külavanema ametis oldud aastaid. Tahe midagi ära teha sai alguse juba ülikooliajal. See võimaldas õpitud teadmisi ühes konkreetses kogukonnas rakendada. Tehti rahuloluküsitlusi, ilmus küla ajaleht. Nii tekkis eduelamus, mis põhjustas hasarti. Tekkis omamoodi sõltuvus, mis vallandas soovi teha veel ja veel.

Kogukonnaelus osalemine teeb Kairist ka parema sotsioloogi.”

Külaellu panustamine toimub aktiivse teadustegevuse kõrvalt. Eesti Teadusinfosüsteemist rullub lahti aukartust äratav pilt. Kairi juhendamisel valmib hetkel seitse väitekirja ja kaitstud on 21. Tema kaasautorluses on ilmunud 111 publikatsiooni, millest kuus on avaldatud sel aastal. Vestlusest ilmneb, et koduküla võib maagilist rolli mängida teadustööski: „Leevaku ühe tee peal asub kolm talu järjest, kust igast neist on kasvanud doktorikraadiga või kandidaadistaatusega inimene.“ Üks külaelanik olevat lausa välja pakkunud, et seda teelõiku võiks hakata nimetama professorite alleeks. Kas pole mitte teostust vääriv idee?

Kogukonnaelus osalemine teeb Kairist ka parema sotsioloogi. „Ma saan küla heaks tegutsedes kokku inimestega, kellega ma muidu võib-olla ei suhtleks. Minu maailm oleks Leevakuta palju piiratum.“ Teda huvitab, kuidas teise inimese vaates elu paistab. Et mitte anda ühiskonnale hinnangut pelgalt andmete pealt. Et aidata ühiskonda mõista avaramalt. Et olla päriselt elus sees.

Kord aastas paistab hästi silma, et ollakse läbilõige Eesti ühiskonnast. See on siis, kui küla läheb külale külla.”

Leevaku on ennekõike hea asukoha ja põneva ajalooga armas küla, mis asub paljude teede ristumiskohas. Lähimad tõmbekeskused nagu Tartu, Värska, Põlva, Kanepi ja muidugi Räpina on siit kiviga visata. Kunagi paiknes siin tööstus, millest sai kasu kogu ümbruskond. Elektrijaam on ka praegu, aga juba tsaariajal olid vesiveskid nagu ka oma kõrts, oma kool. Leevaku oli suur keskus. 1930ndatel laastas aga küla tulekahju ja palju hävis Teise maailmasõja ajal. „Selles külas peegeldub hästi kogu Eesti suur ajalugu,“ jutustab Kairi.

Kord aastas paistab silma, et ollakse läbilõige Eesti ühiskonnast. See on siis, kui küla läheb külale külla. Buss tuubitakse otsast otsani leevaklasi täis – rauk ja imik, äri- ja muidumees vaheldumisi. Algab järjekordne ühine õppereis. Kui välja jätta laste rõõmuks ette võetud sõit Lottemaale, ei otsita suuri vaatamisväärsusi. Avastatakse väiksemaid paiku ja nende lugusid. Korduvalt on ületatud ka riigipiiri, et kaeda lõunanaabrite toimetusi.

Kuigi Kairi sõnul saadab teda pidev ja totaalne ajapuudus, on kogukonnaelu edendamine siiski meeskonnatöö. Üks suur varjamatu jõud on tema ema, kes asjaajajana palju eeltööd ära teeb. Aastatega on ka teatav vilumus tekkinud. Nii on viimase paarikümne aasta jooksul kirjutatud 36 eriilmelist rahastust saanud projekti. Teiste hulgas on loodud küla bänd ning soetatud neile vajalikud instrumendid. Külal on kaks vesijalgratast, käsitöötuba Saori kangastelgedega ja laste mänguväljak.

Nii pärjati Leevaku hiljuti Põlvamaa aasta küla 2020 tiitliga.”

Aktiivset külaelu edendamist märgatakse maakonnaski. Nii pärjati Leevaku hiljuti Põlvamaa aasta küla 2020 tiitliga. Kairi usub, et üks võidu põhjuseid võib olla just ühistegevuse pikk ajalugu. Ikkagi kaks aastakümmet ühist pingutamist selles korstna ja jõe vahel asuvas külas. Mis korstnast on jutt? Eks ikka saunast, millel on Eesti kõrgeim korsten. See kõrgub lausa 50 meetrini. Esiti valmis korsten 1923. aastal tellisevabriku tarbeks, kuid täna saab korstna sees leili visata.

Sa ei pea füüsiliselt kohal olema selleks, et seal paigas elada ja sotsiaalselt kohal olla, sellest vaimustuda ja sellele kaasa aidata.“

Kuigi Kairi plaanib Leevakult Räpinasse kolida, lubab ta külaga alatiseks seotuks jääda. „Sa ei pea füüsiliselt kohal olema, et seal paigas elada ja sotsiaalselt kohal olla, sellest vaimustuda ja kaasa aidata.“ Mantlipärija on Kairile silma jäänud, kuid tema isiku suhtes jääb õhku salapära: „Võiks tulla järgmine kahekümneaastane tudeng.“

Vaata Alvar Kallaste videost linnulennult suvist Leevakut.