Kristjan Luhamets (40) on Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Kui ta 26-aastasena õpetajaks ordineeriti, oli ta üks nooremaid vaimulikke. Tööd alustas Kambja koguduse õpetajana, Tartu Pauluse kirikuga on ta seotud alates 2009. aastast ning 2017. aasta märtsist on seal koguduse õpetaja.

Nii sinu isa, vanaisa kui vaarisa on kõik olnud kirikuõpetajad. Kas see oli asjade loomulik käik, et sinust sai kirikuõpetaja?

Tagantjärgi vaadates on kõik loomulik. Aga päris alguses ei olnud. Eks leidus inimesi, kes justkui eeldasid, et kui isa on kirikuõpetaja, siis saab minustki. See paneb noore inimese tõsise küsimuse ette, kas see on minu otsus ja minu valik või ainult kujutlusvõime piiratus. Vaimuliku perest päritolu sundis mind valikut põhjalikumalt läbi mõtlema, kui ma muidu oleksin seda teinud.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Esimene lapsepõlveunistus oli saada arhitektiks. Olen unistanud paljudest muudest ametitest. Kui keskkooli lõpetasin, olin üsna kindel, et minust saab ajaloolane, aga ajaloo eksam läks aia taha. Kõik, mis tuli teha usuteaduskonda astumiseks, läks paremini, kui oleksin oodanud. Kuna minu südames oli tahtmine teha midagi, mis on alati vajalik iga riigikorra ajal, siis otsisin klassikalisi variante. Millegipärast jätsin arstiteaduse kõrvale, kuigi mul on sugulaste seas palju arste. Arstikutsumust minus ei olnud. Kui ma olin usuteaduskonda astunud, tuletasin endale meelde, et see ei tähenda automaatselt kirikuõpetaja ametit. Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetajatest tuleb väike osa tänapäeval kirikusse tööle. Seal on palju inimesi, kes ei ole ise ristitud ega ole seotud ühegi usuga. Mulle meeldib olla seal, kus mind vajatakse, kus on hädasti tarvis ja nii tundus, et oli vaja seda tööd teha. Ma ei ole pidanud kordagi kahetsema.

Mul on nii targad vanemad, et nad on osanud vältida seadmast kodus eeldusi, kes lapsest saama peab.

Kas isa tahtis, et pojast saaks kirikuõpetaja?

Isa rõõmustas, aga hoidis eemale, et ta mind ei hakkaks mõjutama. Inimene peab ise oma valiku tegema. Mul on nii targad vanemad, et nad on osanud vältida seadmast kodus eeldusi, kes lapsest saama peab.

Kuidas on lood sinu enda lastega?

Püüan oma vanemate eeskuju järgida, et jätta otsustamise võimalus lastele endile. Arvan, et see on vajalik töö, muidu ei teeks seda ka ise. Julgen soovitada. Kui südamega teha, siis on see kindlasti hea amet. Kui teha sunnitult või kohustusest, siis ei tule midagi välja. Rõõmuga ja südamega tehes ma ei oska paremat ametit nimetadagi.

Kas kirikuõpetajaks olemise juures on oluline mingi kindel maailmavaade?

Loomulikult, sest ma ei tegutse iseenda nimel. See ei ole minu eraettevõtlus, vaid olen Issanda teenistuses. Kui olen ära tundnud, mis on õige ja hea, siis rõõmuga kuulutan sõna, mida olen pühakirjast lugenud. Olen kristlane.

Kas kristlane on konservatiiv või liberaal?

Need on nii laiad mõisted. Usun, et kristlased mahuvad nii ühe kui teise alla. Liberaalsus ja konservatiivsus avalduvad eri valdkondades erineval moel. Kord on nad head, kord halvad, kuidas kuskil. Liberaalsus majanduses on üks asi, liberaalsus moraaliküsimustes hoopis teine asi. On aegu, kus on vaja olla konservatiiv ja aegu, kus vaja olla liberaal. See on muutuv osa elust, aga kristlik alus on see, millel ma püsin.

Milleks on meile vaja kirikut, kogudusi?

Selleks, et õndsaks saada.

Mida see tähendab?

See tähendab, et meie elu ei ole ainult need 70 aastat siin, mis kusagil haiglapalatis lõpevad, vaid vaatame kaugemale. Võime saada osa ka kadumatusest, aga mitte omast tarkusest või omast jõust. Selleks inimene ise ei ole suuteline, selleks on tal vaja abi. Jumala abiga võime ka surmast läbi minna. Need on väga suured asjad. Üks anekdoot räägib kahest lootest ema kõhus, kes arutlevad, et ei tea, kas väljaspool elu on ja jõuavad üsna loogilisele järeldusele - ilmselt mitte, sest seni ei ole keegi veel tagasi tulnud. Mulle tundub, et vahel me inimestena arutleme sarnaselt, märkamata, et tõeline elu võib olla alles ees. Kusjuures ma ei alahinda sugugi tänast ja käesolevat hetke, ka prenataalsel perioodil on oluline tähendus meie jaoks. See oli küll anekdoot, aga võib-olla kirjeldab seda mastaapi, millega kirik tegeleb.

Milline on kiriku roll igapäevases maises elus?

See on pealekauba. Selleks, et õndsaks saada, ei ole vaja teha häid tegusid, vaid otsida Jumalat ennast ja tema elumuutvat väge.. Kui Jumal meid uuendab ja minu südant muudab, siis need head teod tulevad nõnda, et ma ise ei pane tähelegi. Siis naabrid ütlevad, et näe, seal on üks hea inimene. Ma ise mõtlen, et ma ikka ei ole suutnud olla niisugune nagu peaks, nagu ma ise tahaks. Õunapuu ei pea muretsema, kas ta ikka õunu kasvatab. Kui ta on õunapuu, küll need õunad tulevad. Ei tule pirnid, kui ta on õunapuu, tulevad õunad. Kas ma olen õunapuu, kas minu südames on Jumala armastus – see on meie probleem. Kirik tegeleb nende igavikuliste asjadega, sest maailma, päris lihtsa ja materiaalse maailma muutmine algab inimese südamest. Kui südames muutus toimub, siis selgub, et palju seadusi on täidetud iseenesest, ilma, et keegi peaks sundima. Siis me ei pea käskima. Nii nagu noored armunud, keda ei pea sundima värava peal seisma, nad teevad seda iseenesest. Kes ise tundnud pole, see vaatab küll, et vaat’ kus on kannatlikud, niimoodi tundide viisi seal värava peal muudkui vestlevad, küll nad teevad rasket tööd. Niimoodi vaadatakse vahel kirikut ka, et kõik see sotsiaaltöö on ikka raske. Aga tegelikult on see rõõm.

Millised on väärtused, mis sunnivad neid heategusid tegema, mida kogudus teeb?

Kui mulle on antud, siis ma jagan edasi. Kui kasvame suureks ja ema on meie eest palju hoolitsenud, siis on üsna loomulik, et me hoolitseme omakorda oma laste eest. Näiteks, põhiline osa sotsiaaltööst kirikus toimub koguduse liikmete vahel. Kogudus ei ole asutus, mis jagab klientidele midagi, vaid pigem võrgustik, nagu perekond, kus perekonnaliikmed üksteise eest hoolitsevad, üksteist märkavad. On neid ka, kes ei soovi, ei taha olla pere liikmed. Me siiski toetame neid, kui on võimalik.

Kogudus ei ole asutus, mis jagab klientidele midagi, vaid pigem võrgustik, nagu perekond, kus perekonnaliikmed üksteise eest hoolitsevad, üksteist märkavad.

Selline armastuse tegu võib aidata inimesel märgata ka Jumala armastust, kellelt tulevad suuremad lahendused ja suurem abi, kui see, mida mina täna saan anda. Kui mina annan natuke, siis võib see aidata inimesel võtta vastu Jumala abi, mis on palju suurem abi.

Mis sulle on antud, mida sa tahad edasi anda?

Palju on antud. Jumal on andnud iseennast, on andnud oma sõna, rõõmusõnumi, see tähendab lootust. Olen tunda saanud armastust, mida jagada. Arvan, et suurem osa, mis mul on, on kõik mulle antud. Palju ma olen jõudnud teha? Kaks kätt, see on mulle antud. Et ma täna rääkida saan, on mulle antud. Ma ei ole ise endale võtnud mõistust ega häälepaelu, need kõik on antud. Ma ei saa kõike otse edasi anda, aga ma saan neid kasutada ligimese teenimiseks.

On inimesi, kes tunnevad end puudutatuna, et kõikvõimalikud kooskäimiskohad, koolid ja huviringid peavad oma uksed praegu sulgema, aga kirikutele piiranguid ei seata?

On ikka seatud piiranguid. Pühapäevakool, on täpselt nagu huviringidki, praegu kinni. Ükski laulukoor ei saa koos käia nagu varem. Kui me nüüd homme (vestlesime 14. detsembril – toim.) ja veel paari päeva pärast Tartu linna puudustkannatavatele inimestele jõululõunat jagame, siis täna ostsin pappkarpe, et saaks neid vajadusel kaasa anda, kaitsmaks inimesi, et nad ei peaks kõik koos sööma. Piiranguid, millest osa saame, on palju. Me kanname samamoodi maske, desinfitseerime käsi. Ainus lubatud asi on pidada avalikku jumalateenistust tingimustel, et inimesed hoiavad distantsi, on vagusi paigal, ei hingelda, puhastavad pindasid ja käsi jne. Ei saa sugugi öelda, et me päris piirangutevabad kuidagi oleksime või erandlikud. See, et meil on võimalus mingil moel Jumala sõnast osa saada, on oluline just kriisi ajal. Inimene hakkab mõtlema, mis on elus oluline.

Kuidas on kriis kirikus näha? Kuidas on see inimestele mõjunud?

Kokkuvõtete tegemiseks on veel natuke vara. Oleme praegu sündmuste keskel. Kevad ja sügis on olnud erinevad. Kevadel oli Eesti rohkem kinni. Praegu on nakatunuid rohkem, aga riik nii kinni ei ole nagu kevadel. Millised otsused on õiged, millised valed, saab öelda tagantjärgi. Kui inimesed viibisid kevadel kodudes, ei olnud midagi näha. Nägin tühja kirikut, uksed olid lukus. Pidasime jumalateenistusi nii nagu meiegi praegu vestleme – ekraani vahendusel. Osa inimesi püsisid igaks juhuks kodus ka suvel. Võib-olla aasta pärast, kui nendega on jälle rohkem kokkupuudet, paistab, mis on tulemus. On neid, kes rõõmu tundnud, on neid, kes suures mures ja stressis, neid, kes elus muudatusi teinud.

Mida kirik praeguses kriisiolukorras teha saab?

Saame kutsuda inimesi üles järgima piiranguid selleks, et võiksime elada võimalikult normaalset elu. Piirangute eesmärk ei ole meie kiusamine, vaid viirusest jagu saamine. Selle koha peal olen ma rõõmus, sest kirikurahvas on hästi nendest piirangutest kinni pidanud. Eilsel (vestlesime 14. detsembril – toim.) jumalateenistusel kandsid kõik maske. Nii head reeglite järgimist igal pool ei kohtagi.

Kuni meil on lootust, elame edasi. Kui näeme selle ajastu kaduvust ja puudulikkust, siis tuleb igavikuline perspektiiv mängu. Kui loodan, et võib-olla kevadeks saab haigus mööda, siis on see väike lootus. Kui ma usun, olgu elades või surres olen ma Jumala käes ja tema peale võin loota nii siin ajas kui igavikus, siis on see palju suurem lootus. Seda on läbi proovitud Siberi vangilaagrites, kus oli olukord oluliselt raskem kui meil koroonapiirangute keskel. Maist lootust võis seal vähevõitu olla, aga kellel oli lootus igavikule, see läks julgemalt rasketest olukordadest läbi. Need on väikesed näited, millest saame aru, et kui vaadata maailma laiemalt, nii-öelda Jumala silme läbi, siis jaksame ka ajalikke raskusi kanda.

Koguduse kohta öeldakse, et see on Kristuse ihu, justkui Jeesuse võrdpilt. Kas kogudus peaks olema nagu Jeesus, kes ajas pühakojast välja kõik, kes müüsid ja ostsid ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad või nagu Jeesus, kes istus ühises lauas tölnerite ja patustega?

See on täpselt seesama Jeesus. Minu meelest on ohtlik hakata Jeesust valima, et see osa Jeesusest mulle meeldib, selle võtame, aga see teine pool, selle peidame ära, see meile ei meeldi. Siis me ei saa Jeesust, vaid iseenda peegelpildi. Rahavahetajad templis tegutsesid õilsal eesmärgil. Ka kõige õilsamate sõnade taga võib peituda röövlikoobas ja selle Jeesus paljastas. Kõik, kellega Jeesus koos käis, olid patused. Lihtsalt mõned ei pidanud iseennast patuseks. Kes oma patu ära tunneb, see saab aru, et tal on abi vaja. Kes ei tunne abi vajadust, see ei saa üldse aru, miks Jeesus tuli.

Kui ma tunnen ära, et minu rikutus ei ole mitte selles, et natuke tegin midagi halvasti ja homme püüan paremini, vaid probleem on põhimõtteline, et minu valikute hulgas ei olegi seda õiget, siis olen lootusetus olukorras, olen oma patu ära tundnud.

Kunagi korraldasime Tartus tudengite üritust „Jeesus on vastus, aga mis on küsimus?“ Arvan, et paljudel pole seda küsimust ja seetõttu ei oska nad vastusest lugu pidada. Kui ma tunnen ära, et minu rikutus ei ole mitte selles, et natuke tegin midagi halvasti ja homme püüan paremini, vaid probleem on põhimõtteline, et minu valikute hulgas ei olegi seda õiget, siis olen lootusetus olukorras, olen oma patu ära tundnud.

Nagu karjased väljal, jõulud lähenevad, on paras aeg selle peale mõtelda, miks ingel ilmus karjastele. Karjased pidid töötama iga päev. Mida ütleb kümme käsku? Pead hingamispäeva pidama. Karjased ei saanud seda teha, nad ei saanud öelda lammastele, et olgu peale, me tuleme esmaspäeval tagasi, seni vaadake ise, kuidas saate. Seda tööd ei olnud võimalik teisiti teha, järelikult neil ei olnud teoreetilist võimalust olla Jumala ees õige. Isegi kui nad on valinud kahest halvast parema, siis parem ei ole muutunud heaks, see on ikka halb. Nad on aru saanud, et ilma Jumala abita ei ole neil mingit lootust hukkaminekust pääseda. Kui ingel ilmus, siis karjased läksid rutates, läksid tõtates, rõõmuga. Kui sama ingel oleks ilmunud Herodese palees, oleks Herodes võib-olla võtnud veel mõne viinamarja ja öelnud, et väga huvitav, räägi veel.

Kuidas me reageerime kiriku sõnumile või täpsemalt öeldes rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, sõltub otseselt sellest, milline on meie küsimus, meie probleem. Vahel pole me lihtsalt oma probleemi ära tundnud. Minu vanaema rääkis, kuidas ta lapsena koolis käis ja õpetaja nõudis, et laste käed oleksid puhtad. Ta rivistas lapsed üles ja näitas oma käsi, et vat sellised peavad käed olema. Lapsed tegid nalja, määrisid ukselingi tahmaga kokku ja kui õpetaja tuli klassi, tõstis peopesad laste poole ja ütles, et sellised peavad käed olema, siis ta võis küll endast väga heal arvamusel olla, aga ta ei teadnud, milline on tema olukord. Kui vaatame peeglisse, vaatame, kes me oleme, Jumala sõna valgel ennast jälgime, siis võime öelda tölneri kombel, et ole mulle patusele armuline. Mõni inimene ei tunnegi oma pattu ära, aga võimalus on kõigil olemas.

Mis peab inimese elus juhtuma, et ta oma patu ära tunneks? Kas peab juhtuma midagi rasket? Kas peab sattuma lootusetusesse olukorda?

See on üks variantidest. Võib ka teisiti. Neid lootusetuid olukordi on küll, mil inimene jõuab kriisi, kus ta küsib endalt, et milleks see kõik ja hakkab mõtlema igaviku peale. Vahel inimene puutub surmaga kokku, siis ta paratamatult mõtleb ka enda surma peale ja sellele, mis temast saab. Mõni ütleb, et pärast surma ei juhtu midagi. Kui tal on õigus, siis pole hullu. Kui on taevas ja põrgu, siis hakkab inimene mõtlema. Võib ka teisiti. Näiteks üks noormees ütles, et tal on elus läinud kõik nii uskumatult hästi, et see ei ole võimalik, kusagil peab olema keegi kõrgem jõuda. Jumala juurde võib inimene tulla erineval moel. Vahel on üleloomulikke juhtumeid, nagu apostel Paulusel, kes nägi valgust. Mõnel on südames kutse. Mõni tuleb lihtsalt leeritundi ja ma küsin, miks sa siia tulid? Ta ütleb: „Ma ei tea.“ Mulle see vastus kõige rohkem meeldib. Mõni ikka püüab arukas välja näha ja toob ettekäände, et kellelgi on ristiema vaja või ristiisa või soovib kiriklikku laulatust. See kõik võib olla õige, aga lõpuks on ikka Jumala vaim see, kes kutsub. Meil on võimalus kutse vastu võtta. Kutse võib tagasihoidlik olla, ega Jumal ei suru ennast peale.

Viimasel ajal on päevakorrale kerkinud teemad, milles ilmselt sul on üsna kindlad seisukohad. Räägime nendest teemadest natuke ka. Mida peaks tegema naine, kes ei ole valmis emaks saama, ometi on ta jäänud lapseootele?

See on juba tagajärg. Kui tahame elada kristlikku elu, siis algusest peale seda elada on oluliselt lihtsam. Paljud inimesed jõuavad kiriku juurde poolel teel või alles hiljem oma elus, kus on suur osa vigu juba tehtud. Siis ei ole midagi parata, siis tuleb nende tagajärgedega elada. Kes on niimoodi üksinda lapseootele jäänud, abieluks valmis ei ole, tuleb tal lapsega üksi hakkama saada. See on raske ja inimesed ta ümber, ma loodan, on talle toeks ja abiks. Kui meil on perekond, kes meid toetab, siis on kergem. Paljude vigadega on elus nii, et nende tagajärgi tuleb kaua maitsta. Jumal võib need ebaõnnestumised heaks pöörata. Ma andsin gümnaasiumis tunde. Seal oli üks tubli ja tore õpilane. Mäletan aega, kui sama õpilane sündis. Ema oli lapseootele jäänud, ta otsustas raseduse katkestada. Napilt läks, et ta seda ei teinud. Praegu on tal lapsest palju rõõmu. Ka elu raskused võivad tagantjärgi osutuda positiivseks.

Aga kui naine on rasedaks jäänud vägistamise tõttu?

Kas ta peaks oma lapsega käituma samamoodi nagu temaga käituti või kuidagi paremini? Ma arvan, et mida rohkem suudame armastust jagada, seda õnnelikumad oleme. Kui sulle on kurja tehtud, siis on muidugi kiusatus olla kogu maailma peale kuri ja kõigile virutada. Väike laps ei ole süüdi, et ta peaks kannatama.

Ma arvan, et mida rohkem suudame armastust jagada, seda õnnelikumad oleme.

Mida arvata sellest, et paljud mehed võtavad aktiivselt abordi teemal sõna?

Minu meelest võtavad ka naised sõna. See on ühine teema, sest ükski rasedus ei teki ühest inimesest, kui nüüd jõululaps Jeesus välja arvata. On kaks osapoolt ja laps on isa laps täpselt sama palju kui ta on ema laps, seetõttu ma ei vastandaks sugusid. See on mehe ja naise ühine rõõm, ühine mure ja ühine vastutus.

Läheme edasi teise palju kirgi kütva teemaga. Kui kaks inimest üksteist armastavad ja tahavad oma elu koos elada, aga nad juhtuvad olema samast soost, kas nad ei või siis üksteist armastada?

Seda ei ole ju keelatud. Praegu samast soost inimesed võivad koos elada, ilma et keegi seda neile keelaks Eesti riigi seaduste poolest.

Mida kirik sellest arvab?

Koos elavad inimesed armastuses ka kloostrites ja seda on õilsaks peetud. Sa jätsid mainimata seksuaalvahekorra? Kui räägime armastusest, siis on kõik korras, armastuses võib elada ikka, see ei ole üldse probleem. Aga seksuaalvahekord ja armastus ei ole täielikult kattuvad mõisted.

Kas peaksime hukka mõistma neid samasoolisi inimesi, kes on seksuaalvahekorras?

Ei, me ei pea neid hukka mõistma. Peame neile näitama, mis on hea ja kust tuleb Jumala õnnistus. Ülejäänu juba nende enda valik. Jumal on seadnud abielu, see on Jumala looming ning selleks on ta andnud õnnistuse. On ka muid variante, kuidas elada. Seksuaalvahekordasid võib olla kahe inimese vahel, võib olla rohkemate vahel ja erinevaid koos elamise viise on palju. Neid on alati olnud, aga Jumal on vaid ühte varianti õnnistanud. Selleks, et meid hoida, et me ei eksiks teelt, on Jumala sõna andnud palju hoiatusi. Näiteks öeldakse, kes vaatab naise peale teda himustades, on südames temaga juba abielu rikkunud. Võiks ju öelda, et me ei ole midagi paha teinud. Ei ole isegi tere öelnud, rääkimata seksuaalvahekorrast, aga juba on ohutuli põlema läinud. Miks pühakiri abielu hoidmisel nii ettevaatlik on? Ju siis on põhjust. Kui praegu vaatame mis Eesti ühiskonnas on abieluga toimunud, kui palju on selles muret, valu, lahkuminekuid, truudusetust, isegi vägivalda, siis parem oleks, kui need ohutuled õigel ajal põlema läheksid, et me ei satuks nendesse rasketesse olukordadesse.

Kuidas neid ohutulesid märgata?

Nii nagu seda teemat alustasime, on kõige kindlam viis algusest peale tähelepanelikult kuulata, mida Jumala sõnal on meile öelda, selle järgi ka elada.

Ka heteroseksuaalsel mehel võib olla sugutung paljude naiste vastu, aga Jumala sõna ütleb ei. Abielu ei ole ühe mehe ja rohkemate naiste vahel ja heteroseksuaalne mees peab ennast ja oma himusid talitsema. Sama puudutab ka homoseksuaalse sättumusega inimesi. Kui inimesel on mingi himu või tung, siis selle rahuldamine ei ole automaatselt tema õigus, kui ta tahab elada Jumala sõna järgi. Kui ei taha, siis on variante rohkem.

Saksamaal on praegu probleem, kui tuleb mõnelt islamimaalt edukas ärimees nelja naisega, aga ametlikult saab ta seal arvele võtta ainult ühe, siis millise neist? Palju praktilisi probleeme on olemas, mida võib-olla kuidagi lahendatakse. Aga see ei ole midagi, mida Jumala sõna meile soovitaks, et tehke nii ja siis olete õnnelikud. Keerulistes olukordades on tähtis tähele panna, mida on Jumala sõnal öelda, siis löövad need ohutuled õigel ajal põlema. Ja elu Jumala sõna järgi on võimalik, seda ma võin isiklikult kinnitada.

Kas abiellumine on teema, mille üle peab rahvahääletusel otsustama?

Kui ühiskond ei ole teisiti võimeline kokkuleppele saama, siis tuleb hääletada. Abielu puhul on tegemist keelelise kokkuleppega, mida abieluks nimetame. Rahvahääletus käib ühe mõiste tähenduse üle. Mida abieluks nimetame? Kas nimetame abieluks mehe ja naise liitu või avame selle mõiste ka muudele tähendustele, laiendame tähendusvälja. On kitsam ja laiem tähendusväli. Kumma neist valime? Hääletame ära, olgu üks või teine. Need, kes jäävad oma tähendusväljast ilma, peavad uue sõna välja mõtlema.

Abielu puhul on tegemist keelelise kokkuleppega, mida abieluks nimetame.

Näiteks, kui rahvahääletus lõpeb “ei” vastusega, et see ei ole ainult mehe ja naise liit. Kui tahan rääkida ainult mehe ja naise liidust, pean leidma sellele uue sõna. Arvan, et see ei ole kuigi keeruline, sest sõnad ei ole maailmas otsa lõppenud. Kui näiteks rahvahääletusel tuleb “jah” vastus, et abielu tähendab ainult mehe ja naise liitu, siis peavad uue sõna leidma need, kes tahavad rääkida kooselust rohkemates variatsioonides.

Nii et abielu küsimuse seadmine rahvahääletusele ei kujuta mingit ohtu kirikule?

Ma arvan, et see on ikkagi ühiskonna lepitamise jaoks vajalik samm. Kui 2014. aastal suruti läbi seadus, mis nime poolest justkui võeti vastu, aga sisuliselt jäi kõik vastu võtmata, siis sellega tehti samasooliste elu väga ebamugavaks. Nad tõmmati tähelepanu alla, kus nad ei soovi olla. Neile sõnadega lubati midagi, tegelikkuses aga mitte midagi ja see jama tuleks kuidagi ära lõpetada. Ka lõhestati ühiskonda. Kui nüüd suudaks leppida kokku abielu terminis, saaks minna edasi muude probleemide lahendamisega. Vajalik on probleeme lahendada, mitte neid edasi lükata või kuidagi juurde tekitada.

Abielu mõistet on ühe korra laiendatud 1926. aastal, kui võeti vastu perekonnaseadus, mida tänases mõistes võiks juba nimetada kooseluseaduseks. Sinnamaani tähendas abielu mehe ja naise laulatatud liitu. Alates 1926. aastast sai kooselu mehe ja naise vahel registreerida. Kui laulatatud abielu oli eluaegne, siis registreeritud abielu enam ei olnud eluaegne, oli ette nähtud ka lahutamise kord. Abiellud, lahutad, abiellud uuesti. Ehk on erinevus praeguse ja eelmise abielu mõiste vahel. Tänapäevas tekitab see samamoodi palju segadust, kui sama sõnaga kirjeldatakse erinevaid asju. Nii me ei saagi üksteisest aru, meil ei ole ühist keelt, ütleme küll sama sõna, aga mõtleme erinevaid asju. Mõistlikum oleks igale tähendusväljale jätta oma sõna, muidu ei ole meil ühist keelt. Üksteise mõistmiseks on keel väga oluline.

Teema kokkuvõtteks küsin, mis on armastus?

Sellest võib eraldi loo teha. Kuidas valida see üks fraas, et öelda, mis on armastus. Armastus on otsus. Ma valin selle sõna välja just sellepärast, et tänapäeval kiputakse armastust samastama tunnetega või siis seksuaalsusega.

Kui noorpaar tuleb altari ette, ma ei küsi, mis tunne teil on? Ma küsin, kas sa tahad teda armastada?

Armastus on otsus, millega kaasnevad tunded, otsus, mille juurde jääda. Kui noorpaar tuleb altari ette, ma ei küsi, mis tunne teil on? Ma küsin, kas sa tahad teda armastada? Kui ta otsustab, nii heal päeval kui ka raskuses, nii nooruses kui vanaduses, nii tervises kui haiguses, olla tema kõrval talle toeks, avalikult kinnitab seda otsust, tõotab tema juurde jääda, alles siis on võimalik alustada inimese armastamist, selle otsuse täitmist.

Aasta lõpp on peaaegu käes ja kohe on tulemas jõulupühad. Miks me jõule tähistame?

Kuidas keegi. Mina tähistan selleks, et kõnelda, mida Jumal on meile teinud, millise suure kingituse on ta meile on teinud, päästja, oma poja, andnud kõik, tulnud ise meie juurde, alandanud ennast, ta ei ole pidanud paljuks. Jeesus ei läinud ristile vabatahtlikult mõttega, et mul ei olnud muud targemat teha, kui lasta ennast risti lüüa. Sellist asja ei tehta niisama. Probleem peab olema nii tõsine, et ristile minek on juba parem variant, kui sinna mitte minemine. Ristile minemine saab alguse sellest, et kõigepealt Jumal alandab ennast inimeseks, kannab kõiki hädasid. Ta on juba sünni juures hüljatud. See, et ta sõime pandi, tähendas, et nende jaoks ei olnud majas kohta. Seal majas võis ruumi olla palju, kuid nende jaoks ei olnud kohta. Ta oli hüljatud, põlatud, jumal tuleb meiesuguseks. Kõige selle taga on suur armastus, palju kaunist, mida ühe jõuluga ei jõuagi ära rääkida, sellepärast tasub neid pidada igal aastal.

Kas eestlane käib kirikus ainult jõulude ajal?

Ei käi, 90% eestlastest ei käi isegi mitte jõulude ajal. Aga ülejäänud käivad ka muul ajal.

Kas pole siis nii, et jõululaupäeval on kirik paksult rahvast täis, nii et ei mahu uksestki sisse, aga mõnel tavalise pühapäeval on pooled pingid tühjad?

Tartu Pauluse kirikus on tavalisel pühapäeval, ja ma ei räägi koroona ajast, umbes 200 inimest ja jõuluõhtul umbes 1300. Koroona ajal on sellest ustavast kogudusest, kes raudselt kohale tuleb, umbes pooled koju jäänud. Julgen arvata, et jõuluõhtul ei tule sel aastal nii palju inimesi kirikusse. Tartu Pauluse kirikus on küllaltki hõredalt pandud umbes tuhat istekohta. Kui panna üle rea kinni, meil on ühemeetriste vahedega read, on kohe kahemeetrised vahed, siis jääks järele 500 istekohta, aga ma arvan, et nii palju ei tule.

Meil on suures ruumis kümme meetrit õhku pea kohal, meeletu ventilatsioon, mille kohta paigaldajad ütlesid, et eluilmaski te seda kasutama ei hakka. Nad ei teadnud, et kunagi tuleb koroonakriis. Täna on see meie eelis. Eestis ei ole palju nii suuri ruume, kui on kirikud. Olukorras, kus lahutatus juba iseenesest tekitab stressi, tahaks kasvõi natukenegi teist inimest näha, üle rõdu vaadata eemalt, siis jõulude ajal on see meil võimalik. Kes tahab veel ohutumal moel osa saada, siis jõulu ajal on meil jumalateenistusi palju rohkem kui tavaliselt. Ei pea tulema 24. detsembri õhtul võib tulla ka 25. detsembri hommikul või 26. detsembri hommikul, kus on vahed veel suuremad. Rõõmustan iga inimese üle, kes kirikusse tuleb. Ka selle üle, kes üks kord elus kirikusse tuleb. Mida Jumal teeb, jäägu inimese ja Jumala vaheliseks asjaks.

Kuidas oleks kõige õigem jõule tähistada?

Kui saame osa jõuluevangeeliumist, siis oleme jõule tähistanud, kõik muu on pealekauba. Selle pealekauba asjaga nõnda nagu on nullide reaga, neid nulle võib palju olla, ikka on summa null. Kui rea ette kirjutada number üks, siis muutub kõik väärtuslikuks.

Kui saame osa jõuluevangeeliumist, siis oleme jõule tähistanud, kõik muu on pealekauba.

Kui meil on olemas jõuluevangeelium, kui on sõnum Jeesusest Kristusest, siis kõik päkapikud ja lumememmed ja kõik asjad muutuvad meile väärtuslikuks ning heaks ja kasulikuks.

Tänavu anti parima intervjueerija tiitel (Marko Reikop, aastalõpuintervjuu president Kersti Kaljulaidiga – toim.) intervjuu eest, kus muuhulgas küsiti küsimus, mille nüüd sullegi esitan: Kas Jeesus on ennast ilmutanud sulle?

Mina ei ole teda näinud ihulikult, aga oma sõnas, sakramendis, koguduse osaduses on palju selliseid viise, kus ta on seda teinud. Selliseid suuri sündmusi ei ole olnud, aga on olnud palju väikeseid. Näiteks ma läksin esimesse klassi 1986. aastal. Direktor ütles klassijuhatajale, et klassis on kaks last probleemsetest peredest. Ühe vanemad olid alkohoolikud, teine olin mina, sest minu vanemad olid usklikud. Kui tuli oktoobrilapseks nimetamise aeg, siis enne seda tehti lastele vihik, kuhu kirjutasime, joonistasime pilte Leninist ja räägiti, et ainult oktoobrilaps on hea laps. Kodus räägiti teistmoodi, et asjad päris nii ikka ei olnud. Isa näitas fotosid inimestest, kes elasid sellel “hirmsal” kodanlikul ajal, sellel “koledal” Eesti Vabariigi ajal, näitas pilte, rääkis lugusid ja rääkis ka minu vanavanemate lugusid, Siberi lugusid jmt. Ma olin valiku ees. Ma olin ainus lastest, kes oktoobrilapseks jäi nimetamata. Kõik istusid pingil reas, tõusid püsti, kui neile märk rinda pandi. Mina üksinda istusin. Tol hetkel olin rõõmus ja isegi uhke selle üle, et vaadake kui äge - ma olen kuidagi teistmoodi. Järgmisel aastal nimetati veel oktoobrilasteks, aga ülejärgmisel enam mitte. Ma seda teistele ei öelnud, aga endal oli tunne, et näete, ma uskusin ja sain näha. See oli väikeseks vihjeks, et Jumal ei jäta mind häbisse, ma võin julgelt kindel olla ja olen kinnitust saanud ka hiljem. Nendest lugudest räägin natukese aja pärast, mitte veel täna.

Üks Soome noormees rääkis, kuidas ta käis reisil ja sattus kurjategijate kätte. Nad peksid ta läbi, võtsid raha ja dokumendid. Ta oli löödud, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka hingeliselt ja otsis öömaja. Ühes vaeses kohas lubati ta nii öömajale, et kui pärast raha saad, siis tagantjärgi maksad. See oli väga inetu koht, seinad täis soditud ja ta tundis ennast seal halvasti. Kui ta voodisse heitis ja palvetas, nägi ta oma voodi kohal säravat kuldset risti. Ta jäi magama, puhkas välja, läks hommikul saatkonda ja kõik laabus. Ta tundis, et Jumal aitab teda ka sellest olukorrast välja ja tõesti aitas. Tõsi, hommikul ta nägi, et voodi kohale oli riputatud Rootsi lipp. Räägi nüüd kellelegi oma ilmutusest. Kõik ütlevad, et mis Jumal, mingit ilmutust ei olnud. Aga tollele inimesele, sellel hetkel, õigel ajal, oli seal küllalt et aru saada, et Jumal ei ole teda maha jätnud. Jumal tegutseb sageli niimoodi varjatult, et meil on seda raske isegi edasi rääkida. Kui ma räägin oma suure kogemuse, siis sõnadega edasi andes jääb sellest nii vähe järele. Hoidku veel selle eest, et keegi naerma hakkab selle üle, mis mulle on suur ja püha olnud. Ilusaid asju on väga raske ümber jutustada. Neid juhtumeid on, aga nad on kuidagi nii pühad ja kaunid, et ei taha seda nagu millegagi väiksemaks teha.

Mida ootad 2021. aastalt?

Inimlikult oleks mul väga hea meel, kui koroonakriis läbi saaks, sest meeldiv on elada harjumuspärastes tingimustes. Kas see mulle hea on, ma ei tea. Võib-olla on vaja veel kannatada ja rohkemgi kannatada, sest ma ootan, et inimeste südames võiks olla rahu ja lepitus Jumalaga. Võib-olla on mõni raskus vajalik, et selleni jõuda. Nii, et ma võin küll oodata häid asju, ise teadmata, kas need mulle kahjuks või kasuks tulevad. Loodan, et sünnib Jumala tahe, see on see, mida ma kindlasti loodan. Tore, kui see tuleks ka meile meeldival moel.