Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

‚‚Kullake, vaata ringi! Seda, mida sa otsid, pole siin!‘‘

Kert Kask | Fotod: erakogu

9. november võis olla tavaline päev kalendris. Oligi. Aga enam mitte.

Igatahes mitte pärast seda, kui olin ära näinud selle aasta filmiparemikku kuuluva filmi “Palm Springs”. Novembrikuu üheksandasse päeva ajas lõksu jäänud Nyles ja Sarah panevad vaataja unustama, et aeg üldse eksisteerib.

Ja seda on pimedal sügiskuul väga vaja! Niisiis tõttan Elektriteatrisse, mis näitab tähtpäeva puhul filmi lausa viis korda ühterodu. Esimesele kahele ei jõudnud, aga kolm on ikka parem kui üks!

Filmimees, kes täidab enne linastust ka piletimüüja kohustusi, ei võta mu soovi kolm korda poolteist tundi saalis veeta ülemäärase imestusega ja annab kolm piletit ühe hinnaga. See-eest toetan kino tegemisi puhvetis. Võtan ühe Flying Dragoni nimelise rohelise tee, lisan kolm tükki suhkrut ja istun esiritta.

Esimene

Tõtt-öelda olen ma seda filmi juba kuu aja eest korra näinud. Ja ka uuesti nähes ei pea ma pettuma! Film on sama huvitav ja igav ei hakka.

“Palm Springs” on mõnus komöödia. Seda on palju võrreldud “Lõputu küünlapäevaga”, aga see selleks, mõtlen. Palju huvitavam on vähem mõelda ja rohkem tegevusega kaasa minna. Nimelt elavad peategelased sõprade pulmapäeva, 9. novembrit, läbi kordi ja kordi ja kordi. Teised teevad alati samu asju, nemad saavad aga teha mida tahes. Päev algab alati algusest uuesti.

Esimese ja teise seansi vahe on 45 minutit. Otsustan jalutada poodi ja midagi söödavat leida. Lõbusas meeleolus haaran kaks pitsaviilu, maksan ja söön kohe ära. Lõputu 9. novembri puhul ei pea kartma paksemaks minekut. Lihtsalt ei saa!

Teine

On taas 9. november. Olen kinos. Piletimüüja kassas on vahetunud ja vaatab mind selgituse peale – mul on kolme korra pilet – imelikult. Võiks isegi öelda, et võhiklikult. Üritan seletada, et see läheb filmi olemusega kokku, oleksin siin isegi viis korda, aga kahjuks ei saanud. Kordused ja uuesti algamine ja lõpmatus ja nii edasi. Kinotöötaja kissitab kahtlevalt silmi ja ma kõnnin eemale.

Trepist üles ja puhvetisse. Võtan ühe Flying Dragoni nimelise rohelise tee, lisan kolm tükki suhkrut ja istun esiritta.

Aeg lendab linnutiivul. Esimese kahe kolmandiku juures ei tule meeldegi, et vaatan täna juba teist korda järjest sama filmi. Uusi detaile on nii palju! Pealegi on süžee huvitav ja haarab taaskord kaasa.

Mõtlen korra, et peaks kokku lugema, mitu 9. novembrit on filmi sisse mahutatud. Loobun sellest mõttest, kui ühe minuti jooksul lipsab eest läbi kümmekond 9. novembrit.

Pausi ajal jalutan kaubamajja. Kõnnin nagu poleks homset. Rõõmsalt ja aeg-ajalt veidi jalgu lohistades.

Kolmas

On taas 9. november. Olen kinos. Trepist üles ja puhvetisse. Võtan ühe Flying Dragoni nimelise rohelise tee, lisan kolm tükki suhkrut ja istun esiritta.

Aeg möödub veelgi kiiremini. Ja siin on väga mugav – iste on jätkuvalt sama (pehme), vaade on hea ja film on sama. Mõnes kohas pobisen isegi dialoogi omaette kaasa. Olen juba kogenud vaataja.

Jätkuvalt pole igav ja kolmanda korra järel lahkun rõõmsal meelel kinost.

Jõuan koju, langen voodisse ja pea tagaosa haarab ühtaegu kõiksuse ja unustamatuse tunne. Meenub, kui peategelasele kord (halvas mõttes) maahõngulises baaris öeldi: “Kullake, vaata ringi! Seda, mida sa otsid, pole siin!”

Oleksin võinud ju selle ajaga midagi targemat teha, kahetsen hetkeks. Aga mõtlen siis… 9. november pole enam mitte kunagi samasugune, nagu see oli aasta eest. Mitte kunagi.

Fotod: