Sündinud: 24. jaanuar 1969
Seos sünnitusmajaga hiljem: külalisõppejõud
Milline oli Teie sünnilugu?
Oma sünnist mäletan ma väga vähe, väidetavalt oli 1969. aasta jaanuar väga külm ja lumine. Esimene selgem mälestus pärineb mul mitu aastat hiljem augustist, kui mu vend sündis. Siis me käisime vennal ja emal naabrite "Pobedaga" sünnitusmajas järel ning minule osteti kingituseks, või kompensatsiooniks pedaalidega auto. See sai mulle parajaks alles aasta-kaks hiljem.
Teate, millises toas / palatis / klassiruumis Te sündisite? On see ruum täna veel alles? Olete sinna sattunud?
Mul puudub täpne aim, kus ma sündisin, aga ilmselt on tegu sellesama ruumiga Skytte instituudis kolmandal korrusel, kus on kõik oma lapsed sünnitanud ka instituudi hea haldjas, õppekorraldaja Katrin Lendok. Vähemalt kui instituudi hoone pidulikult avati ja ta meile uues majas tutvustusringkäiku tegi, siis mäletan, et lükkas hooga ühe klassiruumi ukse lahti ja kuulutas pidulikult, et see ongi seesama ruum. Võime vaid ette kujutada, milline see sünnitusmaja pool sajandit tagasi tegelikult välja nägi. Naljalt külastajaid sinna sisse ei lastud, isad passisid närviliselt akende all ja emad kõõlusid siis teise korruse palatite akendel. Isegi möödunud sajandi üheksakümnendatel veel said isad oma kaasa ja värske pereliikme kätte kusagilt katlamaja tagant pimedast nurgatagusest. Ikka pisut räsitud nelgikimbu vastu. Esimesel aastal ülikoolis käisime kogu kursusega meie kursuse juhendajale Aune Undile seal akende all samamoodi laulmas: "Ema, sinust ongi see laul...". See stseen tuleb tihti silme ette, kui satun instituudi maja lähedusse.
Täpselt samal päeval kui Teie, sündis ka Lossi 36 sünnitusmajas Nele Nemvalts, kuidas Te sellest teada saite?
No seda nalja olen ma päris mitu aastat teinud, et räägin, kuidas Nele on olnud minu esimene voodikaaslane - küllap me seal kusagil mingil riiulil kõrvuti lebasime. Tegelikult ei oska ma sedagi öelda, mitmekesi me seal riiuli peal lebasime.
No seda nalja olen ma päris mitu aastat teinud, et räägin, kuidas Nele on olnud minu esimene voodikaaslane - küllap me seal kusagil mingil riiulil kõrvuti lebasime.
Aga nüüd on lihtne - Facebookis näed kohe ära, kes on sinuga samal päeval sündinud. Rohkem hakkasime sellest rääkima siis, kui mõlemad oma esimese juubeli künnisele olime jõudnud.
Kuigi te Lossi 36 majas ei õppinud, kuidas siia majja tööle oli tulla?
Ma pole Lossi 36 majas tõesti õppinud - paratamatult seostub ajakirjandusõpe, ajakirjandusosakond, ühiskonnateaduste instituut mulle ennekõike ülikooli peahoonega, paremas tiivas teisel korrusel pikkade pimedate koridoride lõpus olnud paari toa ja kahe kitsukese auditooriumi - 235 ja 238 vist - ning seal askeldanud inimestega. Kuid mäletan, kui esimest korda Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsis Peegli auditooriumis pidin üles astuma - siis tekkis kerge värin sisse küll.
Külalislektoril on küllalt raske mingit hoonet koduseks pidama hakata. Eks ma olin enne oma esimest akadeemilist loengut siin ikka varem heal mitmel-setmel korral käinud, nii et päris ära poleks eksinud, aga eks ma esimesel paaril aastal tundsin ennast ikka nagu kodukäija.
Külalislektoril on küllalt raske mingit hoonet koduseks pidama hakata. Eks ma olin enne oma esimest akadeemilist loengut siin ikka varem heal mitmel-setmel korral käinud, nii et päris ära poleks eksinud, aga eks ma esimesel paaril aastal tundsin ennast ikka nagu kodukäija. Praeguseks olen sellest võõristusest üle saanud, oskan ise kohvimasinat käima panna ja tean, kus külmkapis piima hoitakse. Ning leian raamatukogu ja Maio ilma juhendamata üles.
Mis Teid oma elus ja töös inspireerib või inspireerinud on?
See võib tunduda banaalne, naiivne, klišeelik, kuid sõna vägi. See, kuidas sõna loob maailma. Mäletan end pisikese poisina Jules Verne´i “Saladuslikku saart” lugemas ja terveid maailmu ette kujutamas. Toonased mängukaaslased siiamaani narrivad mind ja mu pakse raamatuid. Aga vähemalt veerand sajandit mäletan ennast vaimustuvat heast kujundist, soravast lausest, täpsest sõnastusest.
Eks need, kes ise hästi kirjutada ei oska, rõõmustavad sellegi üle, kui on saanud kellegi teise kirjutatu paremaks muuta. Toimetaja peab ka millestki leidma jõudu, et edasi elada!
Alltekstist ja ridade vahele kirjutamisest. Mõttest, mis avaneb lause edenedes. Inimesest, kes ennast sõna abil avab, paljastab, haavatavaks muudab. Siiras ja meisterlik tekst innustab siiani ja eriliselt innustab võimalus aidata kaasa, et autor oma mõtted ja tunded võimalikult hästi lugejani saaks tuua. Eks need, kes ise hästi kirjutada ei oska, rõõmustavad sellegi üle, kui on saanud kellegi teise kirjutatu paremaks muuta. Toimetaja peab ka millestki leidma jõudu, et edasi elada!
Millisena näete ajakirjandust Eestis kümne aasta pärast?
Ma arvan ja loodan, et hea ajakirjandus ei kao, ei sure. Keset kaost ja uputust vajame me meremärki, vajame julgeid mehi ja naisi, kes viitsivad tõde taga ajada, kes ei pelga esitada ebamugavaid küsimusi ning kes oma mõtteid kirja pannes ei piirdu onomatopoeetiliste üminatega.
Millisena näete ajakirjanduse instituuti kümne aasta pärast?
Millisena näen ajakirjanduse instituuti? Raske küsimus, käsil on murranguline aeg - ajakirjandus peab madalseisust üle saama ja muutuma oluliseks, kõnetavaks, vajalikuks. Mehed ja naised, kes seda tööd teevad, peavad tundma end vajalikuna, oodatuna.
Ma siiski loodan, et meil läheb paremini: vähemalt esialgu saame küll roboteid õpetada tuba koristama ja autot juhtima, isegi kergemat sorti uudist kirjutama, kuid tõde otsima ja tõe eest võitlema, kaaskodanikke innustama ja vaimustama jäävad ikka lihast ja luust inimesed.
Just sel nädalavahetusel pidasime rahvusvahelise sõpruskonnaga Zoomi vahendusel jõulukohtumise ja meie seltsis mitu ajakirjandusõppejõudu märkisid murega, et viimase paari aastaga on see eriala nende ülikoolides populaarsust ja mainet kaotamas, nagu on lugejaid ja mainet kaotamas ka ajakirjandus nende maades. Ma siiski loodan, et meil läheb paremini: vähemalt esialgu saame küll roboteid õpetada tuba koristama ja autot juhtima, isegi kergemat sorti uudist kirjutama, kuid tõde otsima ja tõe eest võitlema, kaaskodanikke innustama ja vaimustama jäävad ikka lihast ja luust inimesed.
Lõpetuseks - üks hea kingisoovitus, mida jõuludel lähedastele kinkida?
Ma olen väga halb kingisoovitaja. Aega. Tähelepanu. Armastust.