Käisin mõned nädalad tagasi elus teist korda uisutamas. Uisutamiseks on seda küll liiga palju nimetatud. See oli pigem meeleheitlik püüe jää peal püsti püsida. Vaevaliselt ning suuremas osas sõprade ja uisuraami abiga tegin Tartu Raekoja platsil mõned tiirud. Vaatamata sellele, et suutsin mitmel korral põlvili käia ja tunnike uiskudel möödus minu jaoks peamiselt väljaku raamist tuge otsides, oli mul lõbus. Tahan veel uisutama minna. Küsid nüüd, et miks ma sellest kirjutan?

Justnimelt sellepärast, et uisutamine on tegevus, mida ma kogu oma teadliku elu vältinud olen. Minu mälestuste kohaselt olen varem nelja- või viieaastaselt korra kodutiigil uisud jalga saanud, aga sedagi ei või uisutamiseks nimetada. Kogu ülejäänud aja olen alati leidnud kõiksugu vabandusi, miks mitte uiske jalga panna. Kuni selle paari nädala taguse ajani, mil ma uisutamisele “jah” ütlesin.

Uisutamise päeval suutsin peas mõelda sadu vabandusi, miks mitte minna, sest sisimas teadsin, et sellest tuleb üks ebameeldiv ja ebaõnnestumiste rohke õhtu. Ja kellele meeldiks ebaõnnestuda. Mulle igatahes mitte. Ebaõnnestumine tekitab tunde, et me pole piisavalt head ja me ei saagi millegagi hakkama. Suuremate ebaõnnestumiste puhul kaob motivatsioon, väiksemad rikuvad tuju ära. Sama kartsin ka mina. Kõhus keeras ja halb oli olla. Kuid ma ei saanud ära öelda, sest ma ometi olin ju minna lubanud.

Ja teate mis? Polnud üldse nii hull. Kogu eelnev hirm ebaõnnestumise osas haihtus naeru ja lõbu sisse, kui ma jääl ilusaid uisusamme teha üritasin. Rõhk sõnal üritasin, sest ma ei oska siiani uisutada. Tegelikult pole üldse hullu ka. Olulisem on õppetund, mille ma uisuväljakult sain. Sel päeval ei ebaõnnestunud ma kordagi. Jah, ma kukkusin ja sammud läksid sassi, kuid see polnud ebaõnnestumine. Ma õnnestusin, sest seisin lõpuks vastu ebameeldivale tundele proovida midagi uut. Ma proovisin tegevust, mida ma nii kaua edasi lükanud olin ja mille vältimiseks ma iga kord aina suuremaid vabandusi otsisin.

Julgustan teid, armsad lugejad, tegema endale üks jõulukink. Võtke jõulude ajal ette midagi, mida te hirmust ebaõnnestuda olete aastaid edasi lükanud. Võin teile kinnitada, et juba ainuüksi oma hirme ületades ei ole võimalik ebaõnnestuda. Ainuke ebaõnnestumine saab olla üldse mitte proovimine. Ja kui juhtub, et asjad ei lähe nii, nagu ette kujutasite, leidke sellest üks õppetund ja tehke järgmine kord paremini. Muutke oma ebaõnnestumised õnnestumisteks!