Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Tartu ülikooli pesamuna-professor: 800 aastat pärisorjust pole meie geene rikkunud

Raul Vinni | Fotod: Merle Rüütel

Tõnu Esko. Foto: Merle Rüütel
Tõnu Esko. Foto: Merle Rüütel

Punase kampsuni ja peaaegu rinnuni habemega meenutab Tõnu Esko (35) noort jõuluvana. Esko on maailmatasemel geeniteadlane. Uuest aastast on ta Tartu ülikooli noorim professor.

Kas habeme kasv sõltub geenidest?

Seda habemekasvu asja ma ei oska öelda, aga juuksekasv on küll tugevalt geneetikaga seotud. Väljalangemine, tihedus, kohevus, struktuur, värv ja kõik selline on geneetiliselt määratud. Arvatavasti habe ka, aga see pole selline asi, mida teadlased süstemaatiliselt uuriksid.

Ühed karvad ju kõik.

Ühed karvad kõik jah. Ameerikas on üks selline huvitav ettevõte, geenivaramu sarnane, kus inimesed saavad raha eest liituda ja siis veebilehelt vaadata, mida tema kohta teada on.

See on meelelahutuslik lähenemine, kus enne küsitakse inimeste käest erinevaid küsimusi: näiteks palju sul juukseid on, kas sul on kulmud kokku kasvanud, kas habe on ja kas sul on selg karvane? Kui on, kas siis ainult alaselg, ülaselg või kogu selg? Kas rind on karvane? Inimesed vastavad ja kõikidele nendele asjadele leitakse ka geneetiline põhjus.

Ma olen aru saanud, et väide „kõik on geenides” väga ei päde. Meie elu ja saatus ei sõltu nii väga meie geenidest.

See on selline muna ja kana värk. Öelda, et midagi ei sõltu geenidest või sõltub ainult geenidest, on pisut vale. Aga öelda, et kõik sõltub meie käitumisest, keskkonnast ja elustiilist, on ka nagu natukene vale. Mõlemat on vaja. Näiteks koolilapsi on kahte tüüpi: hullud tuupurid ja kolmepoisid. Kui õpid kõik faktid pähe, aga ei teki mingeid seoseid, siis kaugele ei jõua. Lõpuks sa ei jõua lihtsalt kõike pähe õppida.

Nii pole küll mõtet mõelda, et mul on kohutavalt halvad geenid, midagi ei saa teha, elada pole mõtet.

Kolmemeestele hakkab jällegi piisavalt palju külge, et koolis läbi saada, aga edukaks saamiseks peavad ka nemad mingi hetk rohkem õppima ja keskenduma. Eks peab mõlemat [geenid ja keskkond] olema. Nii pole küll mõtet mõelda, et mul on kohutavalt halvad geenid, midagi ei saa teha, elada pole mõtet. Genoomis võivad olla mõned väga halvad muutused, aga need üldjuhul esinevad väga harva ja tihti saab midagi teha.

Kas me sünnime lollidena ja hakkame oma keskkonnas alles arenema?

Me tegelikult sünnimegi selles mõttes lollina või rumalana, et meie organism ei oska keskkonnas käituda. Saame alles pikapeale aru, et mis on ohtlik ja mis pole, mis teeb haiget või mis on turvaline. Silmad näevad, aju töötab ja õpime uusi fakte, looma seoseid. Geenid tulevad mängu õppimise protsessis. Mõned inimesed on parema mäluga, teised oskavad paremini luua seoseid ja nähtu põhjal üldistada. Osad inimesed mõistavad väga hästi teiste inimeste emotsioone ja käitumist ning suudavad selle järgi asju suunata. Teised ei saa üldse aru, et kui keegi nutab, siis miks ta nutab. Huvitav on see, et ka isikuomadused, nagu avatus või üksi olemise tahe, on kuidagi geenides. Me ei saa geene muuta, vaid valime endale sellise keskkonna, mis nendega sobib.

Tõnu Esko. Foto: Merle Rüütel

Tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna ja teha seda, mis tundub hea.

Jah, ma arvan, et alateadlikult me seda ka teeme. Näiteks kui keegi on väga särav esineja või näitleja, ei tähenda, et talle meeldib olla teiste inimeste seltskonnas. Ka introvert võib olla särav esineja ja püstijalakoomik, aga kõik vabad õhtud istub kodus ja loeb raamatut. Meie isiksusetüüp avaneb pigem siis, kui on vaba aeg ja saame valida, mida selle ajaga teha. Kes tahab minna baari, kes rahvatantsu. Loeme hoopis kodus omaette raamatut või läheme üksi metsa jooksma.

Lihtne oleks võtta juba väikeselt lapselt geeniproov ja suunata inimest selle poole, milleks tal geneetilised eeldused on. Inimestel oleks elu poole lihtsam, valikuid poleks vaja teha. On selline asi reaalne?

Tegelikult ei ole. Pole olemas näiteks poliitilise eelistuse geeni või usklikkuse geeni.

Inimene on nagu erinevat tüüpi savi – mõni on plastilisem ja sellest saab vormida igasugu asju, teine on jällegi tihkem ja teralisem ning kõike temaga teha ei saa. Seda ei ole, et saad sündides justkui mälupulga kaasa, kus on kirjas, et sa peaksid hakkama kunstnikuks, luuletajaks, õppima kindlasti inseneriks või koristustehnikuks. Väga palju sõltub meie enda isiklikest ambitsioonidest.

Geneetika on puhas statistiline tõenäosus. Alati on võimalus, et läheb teisiti.

Geneetika on puhas statistiline tõenäosus. Alati on võimalus, et läheb teisiti. Tervise puhul on vahel mõned väga halvad mutatsioonid. Näiteks perekondlik rinnavähk. Kui on kaheksakümmend protsenti tõenäosus, et elu jooksul rinnavähk kujuneb, siis teisalt ikkagi iga viienda sellise mutatsiooni kandjal seda ei juhtu. Väga halb mutatsioon või muutus genoomis ei tähenda, et see sündmus tuleb. Alati on võimalus, et millegipärast läheb mööda. Ei oska öelda miks ja kas läheb, aga võib minna.

Kas teist täpselt samasugust inimest on võimalik kloonida?

Tehniliselt küll. Tegelikult me ju võtame ühe inimese genoomi, paneme teise inimese rakku ja siis kasvatame uue molekulaarselt sarnase organismi. Algab jah kõik samamoodi, aga see, kus keskkonnas inimene elab, on juba üks erinevus.

Keha saab kloonida, mõistust mitte.

Teine asi on see, mis ta peas on. Millised on tema kogemused ja emotsioonid. Keha saab kloonida, mõistust mitte. Aju on liiga keeruline, et mõtteid ja emotsioone välja võtta ja teise kohta panna. Ma ei näe, et keegi lähiajal midagi sellist tegema hakkaks. Seda ma jah ei karda, et tekib minu koopia, kes hakkab minu eest asju ära tegema. See ei ole võimalik.

Aga kas inimene võiks igavesti elada?

See on selline filosoofiline ja ulmeline küsimus. Kesta saab putitada, juba ju uuritakse, kuidas enda keharakkudest uusi organeid kasvatada. Suurem küsimus on pigem selles, kas meie aju ja meie ise suudaksime kohaneda nende muutustega, mis saja või kahesaja aasta jooksul juhtuvad. Kui mõelda, mis oli kakssada aastat tagasi Eestis, kas toona sündinud inimene tänapäeva maailmas suudaks hakkama saada? Igavest elu võibki takistada see, mitte niivõrd küsimus, kas suudame kesta nii kaua putitada.

Geeniteaduse suur töö on ennetamine?

Kordades lihtsam on ennetada, kui hakata kaugele kulgevat haigust ravima. Leida üles need inimesed, kellel on geneetiliselt suurem võimalus mõne tervisehäda tekkimiseks, ja siis rakendada erinevat abi. Mõndadel juhtudel ongi lahendus väga lihtne. Elustiili muutus, toitumise muutus. Mõni odav tablett või korrigeeriv operatsioon ja kõik on lahendatud. Ennetus on oluline ka siis, kui näiteks pere planeerimisel on vanematel halvad geenmutatsioonid ja sealt tuleb 25-protsendiline tõenäosus, et sünnib haige laps.

Tõnu Esko. Foto: Merle Rüütel

Kuidas sa sellesse suhtud, et lootele tehakse geeniproov ja kui avastatakse midagi väga halba, siis rasedus katkestatakse? Kohati peetakse seda ebaeetiliseks.

Selle üle on pikalt debateeritud. Testi tegemises ei ole midagi ebaeetilist. Küsimus on selles, millisest leiust katkestamisotsus tehakse. Kui lootel on ikkagi selline geneetiline variant, et laps ei sünni või on väga haige, siis on katkestamine õigustatud. Kõigi jaoks.

Kui nüüd hakata vaatama, et laps ei sobi, kuna ta ei ole geneetiliselt piisavalt pikk või taheti blondi, aga sünnib tumedapealine, siis seda kindlasti ei tohi teha.

Sa oled rääkinud meedias oma raskest kogemusest, mis on ka selle teemaga seotud (Tõnu Esko perre sündis poeg, kes suri kaks tundi hiljem. Hiljem leiti vanemate geenides mutatsioon, mis selle põhjustas. – R.V.). Saite geeniveast teada juba siis, kui oli hilja. Kas see, et sa vähemalt nüüd tead, miks selline asi juhtus, teeb olemise kergemaks?

Jah. Kõige hullem ongi ju tegelikult teadmatus tuleviku suhtes ja teadmatus, kas midagi saab muuta. Kui me nüüd teame neid asju või teame, mis saab tulevikus minna valesti, siis esiteks oleme teadlikud sellest, et saab minna valesti ja teiseks saame midagi ette võtta.

Kõige hullem on, kui oled pimedas tunnelis ja sa ei tea, mis nurga tagant tuleb

Kõige hullem on, kui oled pimedas tunnelis ja sa ei tea, mis nurga tagant tuleb. Teine võimalus on aga olla pimedas tunnelis, kus sa tead, mis nurga taga on, ja sul on ka taskulamp kaasas.

Seega te näitate valgust pimedas tunnelis?

Mingil määral jah. Minu arvates on oluline õigus või võimalus teada neid asju selles ulatuses, milles meie teame. Muidugi on väga keeruline ja eetiline küsimus anda inimestele teada tema riske. Ühtepidi on see alguses hirmutav, aga pärast mulle isiklikult tundub, et sellest on abi. Just see, et me teame, et elu on keeruline, täis ootamatusi ja tihti ebameeldivaid üllatusi. Kui mõned sellised riskid ja hirmud saame mingil määral maandada, siis ehk aitab see meid kõiki väga palju edasi.

Meditsiinist rääkides, siis kuidas geeniteadus võiks abiks olla praeguses koroonakriisis?

Ühelt poolt saab aidata luua täpsemaid teste, vaadatakse näiteks reoveest erinevaid viiruse tüvesid. Me ise teeme väga aktiivselt koostööd rahvusvaheliste partneritega, et aru saada, miks näiteks mõned inimesed põevad haiguse imelihtsalt läbi, teistel tekivad aga pikaajalised tüsistused. See haigus on selles mõttes nagu iga teine, mida on vaja erinevatest vaatenurkadest uurida ja selle tulemusena on ehk testid paremad, ravimine ja vaktsiinid tõhusamad. Näiteks saab inimestele, kellel on väga suur risk raskelt läbi põdeda, soovitada mitte käia rahvarohketes kohtades. Neid võimalusi on lõputult.

Koroonavaktsiini pelgavad paljud, kuna see olevat nii kiiresti tehtud ja kindlasti on sellega mingi jama.

See on selline pseudoteaduse valdkonda kalduv arvamine. Jah, tehti küll kiiresti. Uue ravimi arendamine võtab tõesti aastaid. Gripivaktsiini ehitatakse ka mitmeid aastaid, aga paljuski seepärast, et ei ole nii suurt tungi.

Uute vaktsiinide arendamine on võtnud ka peaaegu juba aasta. Mina seda küll ei karda, et neid asju oleks kiirustades tehtud.

Ei ole nii, et saab üks katse valmis ja siis homme hommikul läheb juba järgmine käima. Seal läheb jälle kuni pool aastat, et saada kõik load ja edasi minna. Uute vaktsiinide arendamine on võtnud ka peaaegu juba aasta. Mina seda küll ei karda, et neid asju oleks kiirustades tehtud. Tunnetuslikult ma ei soovita nii-öelda vene vaktsiini kasutada. Ameeriklaste, inglaste või sakslaste omas küll midagi karta ei ole.

Öeldakse, et ei või iial teada, mis kõrvalmõjud paari aasta pärast välja löövad.

Mis vaktsiin on üldse? Üldjuhul on see viiruse valk, mis süstitakse inimese sisse ja tekivad valgurakud ehk siis antikehad, mis on kaitsemehhanismiks. Ei saa mõelda, et vaktsiin on mingi nanorobot, mis hakkab viirust puruks tulistama või ta ei ole ka nõrgestatud viirus, mis meid nakatab. Arvatakse, et nõrgestatud viirus on nagu poksimees, kes on nõrgestatud, aga ikka poksib. Nõrgestatud viirus tähendab seda, et raku nakkamiseks oluline komponent on puudu ja see ei saa meile kuidagi ohtlik olla. Alati on võimalus, et kellelgi on geneetiliselt mingi eripära ja tekib kõrvalmõju. Arvamine, et vaktsiinid põhjustavad autismi, on küll selline pseudoteaduslik arvamine. Korduvalt ja korduvalt on näidatud, et see oli kõik mingi umbluu. Arst, kes seda esimest korda „tõestas”, pandi juba kümme aastat tagasi pikaks ajaks vangi.

Kuidagi levib selline [vaktsiini ohtlikkuse] müüt ja kuigi eestlased ei ole väga usklikud, siis otsitakse ikka abi sellistest mütoloogilistest asjadest. Kristallid ja puude embamised.

Palju inimesi geenivaramusse oma geene on andnud?

Umbes 200 000.

On seda palju või vähe?

Ühtepidi on seda vähe, sest maailmas on sellised geenivaramu tüüpi kogusid, kus on pool miljonit, miljon või lausa viis miljonit uuritavat.

Maailma mõttes on meie kogu ikka väga unikaalne ja me võiks rahvana selle üle uhkust tunda.

Teistpidi on jälle väga palju, sest suurusjärk on 20 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Protsentuaalselt on Islandi kogu Eesti omast vast suurem. Maailma mõttes on meie kogu ikka väga unikaalne ja me võiks rahvana selle üle uhkust tunda.

Milline on keskmise eestlase geenipilt?

Seda ei saa päris nii öelda, sest kuidas me teame, kes on keskmine eestlane. Mõned uuringud näitavad siiski, et keskmine eestlane on geneetiliselt natuke pikem ja geneetiliselt natuke nupukam kui meie naabrid. Eestlastel ei ole ühtegi sellist spetsiifilist haigust nagu näiteks Soomes, kus on 30 vaid seal levivat haigust.

Ajaloolises mõttes oleme me kõige ürgsemad eurooplased, kõige originaalsemad.

Võiks arvata, et 800 aastase pärisorjusega on teatud kohtades mõned halvad mutatsioonid akumuleerunud, aga tuleb välja, et ei ole.
Väga huvitav on see, et Euroopa rahvastest on eestlastes kõige rohkem säilinud seda nii-öelda korilase genoomi. Ajaloolises mõttes oleme me kõige ürgsemad eurooplased, kõige originaalsemad. Võib-olla sellest tuleb ka see, et miks on vaja eestlasel nii palju minna seenele, marju korjama, kedagi metsa laskma või lombi peale õngitsema.

Tõnu Esko. Foto: Merle Rüütel

Kui palju erinevad saarlase ja mulgi geenid?

Nii päris ei ole, et mulkidel on mõni eriline geen ja saarlastel ö-tähe rääkimise geen, aga natuke saab maakonna tasandil lahku lüüa küll. Oleme täheldanud, et kui vaadata DNA-d tervikuna, siis eristub selgelt, kui kõik neli esivanemat on ühest piirkonnast ja võib-olla ka nende esivanemad on pärit samast piirkonnast. Matemaatilises analüüsis paiknevad nad sarnaselt. Ehk siis kui vanemad ja vanavanemad on pärit Saaremaalt, siis nende genoom on natuke teistmoodi kui nendel, kelle kõik esivanemad on näiteks Põlvast, Ida-Virust või Järvamaalt. Samas jälle, kui sul on üks vanavanem idavirulane, teine Saaremaalt, kolmas Pärnust ja neljas Põlvast ja ise paikned matemaatiliselt Järvamaale, siis ei saa mingit erilist informatsiooni. Meile endile tundub, et erinevates piirkondades elavad inimesed on väga palju erinevad, aga kui võtta globaalses skaalas, siis eestlased on kõik ühte nägu ja ühte tegu.

Suures plaanis vaadates on meil siin paras küla.

Ei ole mingit erinevust, kui vaadata, milline erinevuste müriaad on Indias või kogu Venemaa ulatuses. Eestis peab olema väga suure resolutsiooniga suurendusklaas või mikroskoop, et sa näeks neid mikroerisusi. Suures plaanis vaadates on meil siin paras küla.

Kas on mõni inimene, kelle pole ühtegi geeniviga?

Ma arvan, et on küll mõned sellised inimesed, kellel ei ole mitte ühtegi halba varianti. Rusikareeglina on meil kõigil midagi, mis on natuke selline viletsam. Näiteks mõne ravimi puhul võivad tekkida ebasoovitavad kõrvalmõjud. Kas meil see haigus tuleb ja ravim määratakse? Ei pruugi juhtuda.

Meie ajakirja nimi on Peegel ja inimese genoom on ka justkui peegel. Mida sina näed, kui sa sellesse peeglisse vaatad? Tead sa, mis on peidus sinu kahe ja poole meetri pikkuses ja 3,3 miljardi punktiga molekulis?

Mul on oma genoomist pilt olemas. Teadlase eetikast lähtudes ei ole jällegi väga korrektne iseennast uurida. Ma tean, et mul praeguses ajahetkes teadaolevalt halbu, mind otseselt ohustavaid mutatsioone ei ole.

Peegli analoog on tegelikult väga hea. Meie geenid ju tõesti peegelduvad meis endis.

Kui tuleb uusi uuringuid, uusi avastusi, siis võib selguda, et see, mis on praegu väga hea, on hoopis väga halb. Peegli analoog on tegelikult väga hea. Meie geenid ju tõesti peegelduvad meis endis. Miks on näiteks õed-vennad või lapsed ja vanemad teatud mõttes ühte nägu. Eks ikka sellepärast, et nad jagavad geene. Geenid on meie sisemine peegel, mitte pinnavirvendus.

Miks sinust sai geeniteadlane, mitte mingi muu ametimees? Tean, et sa oled teinud ka sepatööd.

Olen Saaremaal kolm suve sepatööd teinud küll. Sepaks hakkamine on selline plaan C või D. Kui teadust enam ei viitsi või ei oska teha, siis lähen sepaks. Teadus on mind alati huvitanud, aga geeniteadus oli juhuste kokkulangemine. Sain aru geeniteaduse võimalusest, et kui kõik hästi läheb, saad sa aidata väga paljusid inimesi ühe ropsuga. Bakalureuseõpingute ajal sattusin kokku professor Andres Metspaluga, kes kutsus mind geeniteadust tegema ja sinna ma jäingi.

Seega sul on olemas geen, mis on teadlaseks saamise eelduseks?

Jällegi, kes teab, mis see teadlase geen on, aga midagi peab siin olema õigesti, kui suudad viisteist aastat üksipulgi uurida, olla piisavalt motiveeritud ja saada valitud ülikooli noorimaks professoriks. Võib-olla on see lihtsalt väga hea keskkond, mis mind on vorminud.

Kas professoriks saamine on olnud eesmärk?

See ei ole olnud kinnisidee, aga samas on see selline tore trofee, mida seina peal omada. Järelikult on midagi tehtud ja kui vaja, siis saab rahulikuma südamega sepaks ära minna. Ei ole tunnet, et midagi jäi saavutamata.

Eesti geeniteadus on maailmas vist tipptasemel?

Ma julgen väita küll, sest Eesti geeniteadlased on teada-tuntud kogu maailmas ja samamoodi on teada-tuntud Eesti geenivaramu. Võib väita, et Eesti on üks viiest maailma juhtivast personaalmeditsiini lipulaevast. Me mõtleme, kuidas kasutada geeniandmeid tervishoius ja see on meil maailmatasemel.

Võib väita, et Eesti on üks viiest maailma juhtivast personaalmeditsiini lipulaevast.

Meil ei ole kellegi pealt õppida, sest meie loomegi reaalsust, peame ise kõik välja mõtlema.

Sina oma teadmiste ja tuntusega võiksid töötada maailmas ükskõik millises instituudis, ka number ühes. Mis sind siin Eestis hoiab?

Ma tegelikult olen väikese osakoormusega USA-s, Harvardi ülikooli juures teadurina tööl.

Eestis hoiab mind võimalus asju ära teha. Me oleme avatud kõigele uuele ja põnevale.

Eesti väiksuses on ka oma võlu – kõik inimesed on kahe kõne kaugusel. Oma kodumaal tunnetad asju paremini ja omas kodus on parem elada kui külas olla. Ma olen viimase kümne aasta jooksul elanud Ameerikas, Saksamaal, Hispaanias ja igal pool mujal ning Eestis on ikkagi kõige parem. Aeg-ajalt on lihtsalt tore ära käia. Tegelikult pole digitaliseeritud maailmas vahet, kas teeme intervjuud nii, et sina oled teisel pool ekraani Saaremaal ja mina Tartus, New Yorgis või Singapuris. Teaduse tegemisega samamoodi, asukoht ei pärsi seda.

Eestis pole ju raha.

Kõik on suhteline. Võib-olla palganumbrid on Eesti ülikoolides mitte küll kümme, aga viis korda väiksemad kui mujal, aga kulud on ka Eestis väiksemad. Kulu elamispinnale on Eestis näiteks palju väiksem.

Eestis saad sa metsa seenele ka minna, seda mujal kindlasti ei saa.

Bostonis elades on su üürikulu juba kahekordne Eesti keskmine palk. Ja see ei ole superpeen pilvelõhkuja katusekorter, vaid mingi suvaline kapp kuskil äärelinnas. Eestis saad sa metsa seenele ka minna, seda mujal kindlasti ei saa.

Räägime teaduse rahastamisest üldiselt, mitte ainult palgast. Kas need tulud ja kulud on ka väiksemad?

Eestis on teadusraha võib-olla vähem, aga ega seda mujal ka palju pole. Harvardis on konkurents ka kordades tihedam ja seal läbi lüüa on oluliselt keerulisem. Isegi kui raha on oluliselt rohkem, siis supikausi ääres on segajaid ka rohkem.

Lihtsalt tulebki uurida ka neid teemasid, mis on prioriteetsed ja üritada olla avatud meelega.

Kokkuvõttes ikka kõigile ei jätku. Eestis tehakse ikkagi väga tipptasemel asju. Ja ma ei ütleks, et siin see teadusrahastus on nii problemaatiline. Lihtsalt tulebki uurida ka neid teemasid, mis on prioriteetsed ja üritada olla avatud meelega.

Geeniteadus on väga paljude inimeste jaoks enamasti täielik kosmos. Väga palju ei hooma. Kas geeniteadlaste jaoks tuleb seal kosmoses mingi aeg piir ette, et nüüd on kõik uuritud?

See on selline kosmos, mis paisub nii, et mida rohkem sa tead, seda selgemaks saab, kuidas sa ei tea mitte midagi. Inimene on tohutult keeruline masin ja seda üdini mõista ei olegi võimalik. Inimese uurimine on natuke nagu lampidega raadio uurimine, et ahah, siin on mingi roheline vidin ja siin punane vidin. Teevad vist sama asja.

Inimese genoomi uurimine ning mõistmine on pikk ja lõputu töö.

Võtame siit pirni ära ja vaatame, mis juhtub. Ei tööta enam, aga ei tea, miks? Näed, isegi inseneride poolt konstrueeritud raadiot valest otsast uurides ei saa aru, mis värk on. Inimese genoomi uurimine ning mõistmine on pikk ja lõputu töö.