Suvel Tartu Ülikoolis füüsika, keemia ja materjaliteaduse bakalaureuseõppe lõpetanud Tuule Müürsepp (22) pakkis möödunud aasta augustis kokku oma kõige olulisemad asjad ja põrutas pea ees tundmatusse - Zürichi ülikooli, et tegeleda seal sellega, mis teda tõeliselt huvitab.

Mida ja kus sa praegu õpid?

Tuule: Õpin ETH-s, see on kooli lühend, Zürichis, Šveitsis. Ma täna just Postimehest vaatasin, et kooli nimi oli tõlgitud eesti keeles kui Šveitsi Föderaalne Tehnikainstituut (ETH). Õpin atmosfääri ja kliimateaduseid.

Kui kaua sa oled nüüd Šveitsis õppinud?

Tuule: Möödunud aasta augusti lõpus läksin ehk siis üks semester on kohe-kohe läbi saamas. Sess ja eksamid on nüüd ees.

Kust sul tuli üldse idee välismaale magistrantuuri õppima minna?

Tuule: Ma arvan, et eks see oli midagi sellist, mis on juba väga pikalt mõttes olnud, et võiks selle välismaaringi ära teha. Mulle tundus, et üheks semestriks vahetusüliõpilaseks minek ei ole minu jaoks see. Ma tahtsin midagi enamat. Tahtsin natuke pikemalt kuskil olla ja rohkem sisse elada ning rohkem maailma näha.

Kui kandideerima hakkasid, siis kas sul oli peale Šveitsi mingeid teisi valikuid?

Tuule: Ma valisin oma bakalaureusetööks atmosfääriteaduste teema ja kuna see mulle meeldis, siis hakkasin otsima ülikoole, kus selle õpetamine on tasemel. ETH on sellel erialal maailma tipus. Vaatasin ka teisi ülikoole, aga Šveitsi kooli kandideerimise tähtaeg oli nii vara. Märtsi lõpus oli juba viimane tähtaeg ja teistel koolidel oli oluliselt hiljem. Sain Šveitsist jaatava vastuse kätte enne, kui ma kuhugi mujale üldse lõpuks paberid saatsin. Mul küll olid paberid Utrechti Hollandisse ette valmistatud, aga siis sain ETH-st vastuse ning ülejäänud kandideerimine jäi katki.

Sa õppisid Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppes. Kui sa võrdled nüüd Tartu Ülikooli ja Zürichit, siis kuidas nad üksteisest erinevad?

Tuule: Mis siin öelda. Puhtalt suuruse vahe. Eks see ole natuke muna ja kana olukord, et kumb siis enne on, et kas kool on hea, siis tuleb rohkem õpilasi või kui õpilasi on rohkem, siis on rohkem ressursse, et õppekavasid välja töötada. ETH on kõvasti suurem ülikool kui Tartu Ülikool (üle 22 000 õpilase 2017. aastal - toim.). Kui Tartus tegeleb minu erialaga käputäis inimesi ehk üks kuni kaks laborit, siis siin tegeleb sellega ikkagi terve instituut. Teemade valik eriala sees on palju laiem ja suurem.

Kirjelda natuke oma eriala. Mida see endast üldse kujutab?

Tuule: Eriala on atmosfääri ja kliimateadused. Põhimõtteliselt kõik, mis on vähegi seotud atmosfääri ja kliimaga. Kõik alates kliima ajaloost ja sellest, kuidas seda uurida, tõlgendada ja tänapäeval ära kasutada kuni mudeliteni, mis edaspidi juhtub. Lisaks ennustamise osa, kuidas näiteks homset ilma ennustada. Võib-olla võtan ka mingeid kursuseid kliimapoliitikast.

Kust su huvi üldse atmosfääri vastu alguse sai? Kuidas leidsid tee sinnani?

Tuule: Puhtalt bakalaureusetöö tõttu, sest Tartu Ülikoolis oli meil kursus, kus hakati tutvustama võimalikke lõputöid ja need teemad tundusid põnevad. Kuna ma õppisin füüsikat, siis tundsin, et tahan midagi, mis oleks silmaga tajutav ja nähtav, mitte ei oleks kuskil laboris mõne pisikese asjaga tegelemine. See eriala tundub ka piisavalt keeruline, kus lõpuni kõiki asju ei tea. See, et väike teadmatus käib alati asjaga kaasas on minu meelest alati põnev.

Mida sinu arvates Zürichis õppimine sulle edasises elus annab?

Tuule: Selles mõttes on see ikkagi turvatsoonist välja kolimine. Üks asi on Eestist välja kolimine ja teine on juba Euroopa Liidust välja kolimine. See protseduur ei ole nii lihtne. Lisaks kuna Šveitsis on ikka maailma tipptegijad koos, siis arvan, et iga tutvus, mis siin eriala siseselt tekib, on tulevikus ühel või teisel moel kasuks.

Mis on sinu arvates peamised välismaal õppimise eelised?

Tuule: Üks on kindlasti mugavustsoonist väljumine. Eesti on selles mõttes ikkagi võrdlemisi väike ehk kõigil on kuskil tutvused sees ja keegi ikka teab kedagi. Mõnes mõttes ma siin ikkagi sukeldun pea ees tundmatusse. Täiesti uus olukord ja kõik on võõras. Nagu juba ütlesin, siis siin tegeletakse rohkemate asjadega ja välismaal on reeglina ka valikuid rohkem, ning see ongi eelis.

Mida soovitaksid inimestele, kes mõtlevad ka välismaale ülikooli minemisest? Millega tuleks arvestada?

Tuule: Julge pealehakkamine ja tahe peavad olema. Siis ei ole ühtegi takistust ja kõik on võimalik.

Kuidas on lood Šveitsis hetkel koroonaga?

Tuule: Eelmise aasta novembris-detsembris oli kõige hullem, aga tänaseks on nad juba numbrid nii alla saanud, et olukord on parem kui Eestis. Ja siinkohal räägime nakatumise suhtarvust, sest tegelikult nakatumisi on ikka ulmeliselt rohkem.

Kuidas üldse koroona olukord praegu välismaal ülikoolis õppimist mõjutab?

Tuule: Mõjutab ikka päris korralikult. Mul algas semester septembri keskel ja olime juba novembri alguseks online-õppel. Poolteist kuud anti meile valida, kus paremini sobib ja õpe toimus paralleelselt. Kes tahtis, sai kohale minna ja kes ei julgenud või tundis ennast tihedas klassiruumis ebamugavalt, võis vaadata videoloenguid.

Kas sul toimuvad mingid praktikumid veel kontaktõppes? Kas sa üldse pead praegu ülikoolis kohal käima?

Tuule: Praegu mitte. Mul sellel semestril praktikume ei olnud, olid ainult teoreetilised ained, seega ma täpselt ei tea, kuidas see protsess välja nägi ja ma ei ole ka kellegi käest täpselt uurinud ka veel. Arvan, et nad leidsid mingi tee, sest koolimaja uks suletud ei ole. Õppekohad on avatud ja raamatukokku saab ka minna. Olukord on küll hajutatud ja maski kandmise reegel kehtib, kuid kohale on võimalik minna.

Kui sa reaalselt koha peal olema ei pea, siis miks sa ikkagi praegu Šveitsi tagasi läksid? Kas Eestis ei saaks teha?

Tuule: Saaks, (naerdes) aga mul on motivatsiooniga väga palju probleeme, kui kohapeal ei ole. Kodus on nii palju kõrvalisi asju, mis endale tähelepanu võtaksid. See oli mul juba Tartu aegadest nii, et ma ei suutnud kodus õppida.

Mida saab õppimise kõrvalt Zürichis veel põnevat teha ?

Tuule: Kurb on selles mõttes, et koolireklaam ütles, et Zürichis on väga võimas kultuuri- ja ööelu. Samuti korraldavad ka tudengiorganisatsioonid igasugu asju. Samas ei toimu hetkel konkreetselt mitte midagi. Seetõttu ei ole mul otsest kogemust. Samas olen saanud Šveitsis ikka natuke ringi käia. Looduses ja mägedes.

Üldist piirangut siis ei ole?

Tuule: Ja, seda ei ole. Kui oled ühistranspordis maskiga, siis sõida kuhu tahad. Ja ühistransport on piisavalt hea, et saadki sõita, kuhu vaid soov on.

Kus sa näiteks käinud oled?

Tuule: Veidi alla 2000 meetri mägi sai vallutatud. Päris Alpidesse vist ei ole jõudnud. Alpide definitsioon on siin väga keeruline. On olemas Alpid, eel-Alpid ja siis veel eel-eel-Alpid. Siin peab olema väga ettevaatlik, kui sel teemal rääkida. Selliseid kergemaid matkasid olen teinud. Päris alpinistiks ei ole hakanud veel.

...veel, aga kas sul on on plaanis õpingute jooksul jõuda Alpidesse?

Tuule: Eks ikka, aga ega ma midagi ulmelist ei hakka tegema. Ma pigem olen see, kes naudib pildistamise poolt rohkem kui seda matkamise aspekti. See on alati nii olnud.

Mis oli esimene asi, mida sa Šveitsis pildistasid?

Tuule: Vot see on hea küsimus. Arvan, et läksin ikkagi metsa, kuna elasin kõige alguses poolteist kuud linnast väljas, enne kui otsisin Zürichisse püsielukoha. Sealkandis liikusin ringi ja ilmselt tegin seal ka esimese pildi väikesest mäest ja vaatetornist.

Mis sulle Šveitsi riigi puhul meeldib?

Tuule: Esimesena ikkagi loodus. See on siin päris vinge. Ja ma ei tea, kui väga see meeldib, aga kohati on hea, kuid kohati tekitab ka frustratsiooni see, kui reguleeritud siin kõik on. Mida vähegi on võimalik reguleerida, siis siin on iga asja jaoks kuskil kirjas, et kuidas seda teha tuleb või kuidas seda teha ei tule. See on kohati väga hea, sest asjad sujuvad, kuid samas kohati jälle mõtlen, et kas on vaja asja nii keeruliseks ajada. Tunnen, et Eesti on selline fine line, täpselt õige koha peal. Ei ole liiga keeruliseks aetud ja saab rahulikult elada.

Kui me nüüd jätame looduse kõrvale, siis kuidas Šveits Eestist erineb?

Tuule: Siin on kõik kõvasti kallim. Mul tegelikult on selle poole aastaga siin arvuti taga istudes ikkagi üsna vähe kontakte tekkinud. Võib-olla sellepärast, ma ei oskagi sellele täpselt vastata. Ja teine asi on see, et ma ei pääse keelebarjääri tõttu inimestele ligi, sest ma ei räägi saksa keelt. Kõik siin räägivad küll inglise keelt, aga rahvuse tuumani jõudmiseks oleks vaja ikkagi kohalikku keelt rääkida, et nüanssidest aru saada.

Kus sa end näiteks viie aasta pärast näed, kas Eestis või kuskil mujal? Millised on edasised plaanid?

Tuule: Üsna lahtised plaanid on praegu. Plaan on siin magister rahulikult ära teha ja siis edasi vaadata, mis saama hakkab. Ütleme nii, et pool aastat on möödas ja ega ma väga palju kindlam ei ole, mis edasi teha tahan. Kindlasti kaalun doktorantuuri. Ja seda samuti mitte Eestis. Sarnaselt magistriga teeksin seda siin või kuskil mujal, kus tegeletakse minu teemaga. Aga see sõltub jälle sellest, kui spetsialiseerunud ma selleks hetkeks olen. Valikuid ikkagi jääb. Kindlasti olen mingi hetk Eestis tagasi, aga võib-olla alles viie aasta pärast.