Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Viipekeele tõlkide etteaste vabariigi aastapäeva kontserdil sai mitmesugust tagasisidet

Sandra Saar | Fotod: kuvatõmmis / ERR, erakogu

Vabariigi aastapäev. Foto: kuvatõmmis / ERR
Vabariigi aastapäev. Foto: kuvatõmmis / ERR

Märtsikuu esimesel päeval tähistati eesti viipekeele päeva. Tänavusel vabariigi aastapäeva kontserdil sai ka viiplemine palju tähelepanu, sest 5Miinuse lugu „Paaristõuked“ tõlgiti eesti viipekeelde. Kuidas aga eesti viipekeelel läheb ja mida arvasid valdkonnaga seotud inimesed noorte tõlkide etteastest aastapäeva kontserdil?

Eesti viipekeeletõlkide kutseühingu pikaaegne juhatuse esimees Regina Paabo rääkis, et esimene emotsioon noori viipekeeletõlke vabariigi aastapäeva kontserdil viiplemas näha oli väga positiivne ja neiud tegid tema sõnul head tööd ning nägid etteastega palju vaeva. Ta sõnas, et kindlasti populariseeris etteaste eesti viipekeelt.

„Samas kummutas ka ühiskonnas leviva väärarusaama, et viipekeel on primitiivne ja selles keeles ei ole võimalik kõike tõlkida või väljendada. Selle üle on mul ääretult hea meel,“ lausus Paabo.

Küll aga mõtles ta hiljem, miks ei tõlgitud kogu kontserti. „Praegu sai kurt osa ühest laulust, aga ülejäänud programm jäi saamata,“ ütles Paabo. Samuti tõi ta välja, et kurtide seas on ka väga palju häid räppareid. Ehk oleks võinud 5Miinuse asemel hoopis neid kasutada?

Viipekeelne kurt ja eesti viipekeele õpetaja Jari Pärgma tunnistas, et vaatas kontserti vastuoluliste tunnetega. Ühelt poolt oli tore, sest viipekeelt on harva nii suurelt näha. Teisalt aga tekkis temalgi küsimus, miks ei tagatud kogu kontserdile viipekeelset tõlget ja miks ei kasutatud lauljat, kelle emakeel olekski juba eesti viipekeel.

„Laval valitsesid viipekeeletõlgid, aga mitte kurdid. Tõlgid ei tohiks tegelikult laval ega ka mujal olukordades domineerida,“ sõnas ta ja seletas, et see võib kurtide jaoks tunduda kultuurilise omastamisena.

Regina Paabo seletas et tõlkidel on väga suur võim kurtide eestkostjana rääkida ja see on varasematel aegadel ka nii olnud, aga ta ei tahaks, et see uuesti juhtuks. „Kurtide keel on ikkagi kurtide oma, seda tuleb väärtustada,“ lausus ta.

Rahvamuusik ja kultuurikorraldaja Piret Aus, kes tegeleb aktiivselt sellega, et kultuur oleks kõigile ligipääsetav, vaatas kontserdil noorte tõlkide etteastet väga sooja tundega. Ta tunnistas, et ka tema on kuulnud arutelusid teemal, miks ei oleks võinud kurdid ise viibelda.

„Tõlgid ei pane kirevaid riideid selga, nad on neutraalselt nurgas. Seega olid neiud artistid, kes laulsid viipekeeles.“

Aus seletas, et tõlgid ei olnud ju tegelikult esinemise ajal tõlgid, vaid nad olid eesti viipekeeles lauljad. „Tõlgid ei pane kirevaid riideid selga, nad on neutraalselt nurgas. Seega olid neiud artistid, kes laulsid viipekeeles.“

Piret Aus. Foto: erakogu

Keel areneb kiiresti

Eesti viipekeelest rääkides sõnas Regina Paabo, et keel elab oma elu ka pärast kontserti ikka edasi ja kuna eesti viipekeelt ka üha enam kasutatakse, sest kurdid on erinevates valdkondades väga aktiivsed, siis areneb keel kiiresti. Seetõttu on vaja pidevalt uusi mõisteid juurde luua.

Murekohana toob Paabo välja, et eesti viipekeele tõlke oleks juurde vaja ja ühel hetkel võib tekkida kriitiline seis, kus tõlke lihtsalt ei jätku. Eelmise aasta lõpus sulges Tartu Ülikool täielikult viipekeele õppekava. Paabo rääkis, et põhjuseid selleks oli mitmeid, näiteks ei olnud piisavalt huvilisi, aga kuna õppejõud olid üle Eesti laiali, siis läks õppekava ka üsna kulukaks. Tema meelest oli õppekava sulgemine loomulik jätk. „Ma arvan, et viipekeele tõlkide koolituse käivitamine või jätkamine on lähiajal ääretult oluline. Kas see peab just Tartu Ülikoolis olema, on iseküsimus.“

Üldiselt tuleb mõni viipekeele tõlk juurde kolme kuni viie aasta tagant ja see on Paabo sõnul murekoht. Praegu saadakse enam-vähem hakkama, aga kui aastate jooksul midagi ei muutu, siis ühel hetkel tekib kriitiline seis. „Mitte isegi niivõrd see, et tõlke ei ole, aga ligipääs haridusele, infole, osalusele ühiskonnas saab kurtidel olema väga pärsitud. See on väga terav küsimus ja sellega tuleb tegeleda,“ sõnas ta.

Kultuur ja haridus kättesaadavaks kõigile

Rahvamuusiku ja kultuurikorraldaja Piret Ausi vanemad olid kurdid ja kuna erivajaduste temaatika on teda terve elu saatnud, ongi see teema talle südamelähedane. Viimasel kümnel aastal on ta rohkem püüdnud tegutseda selle nimel, et kultuur ja haridus oleksid kättesaadavad nii kuulmis-, nägemis- kui ka liikumispuudega inimestele.

Lapsena läks Aus iseseisvalt muusikakooli ja kuigi tema vanemad käisid ta esinemisi vaatamas, siis alles hiljem mõistis rahvamuusik, et tegelikult ei kuulnud vanemad kunagi tema pillimängu. „Lapsena ma ei saanud aru, et vanemad aru ei saanud, aga nüüd täiskasvanuna mõtlen, kui kurb see oli, kui paljust nad ilma jäid, sest mitte keegi ei tõlkinud neile, mis kontsertidel toimus,“ sõnas ta.

Kaks aastat tagasi tegeles Aus koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga sellega, et laulu- ja tantsupidu oleks ligipääsetav ka kurtidele ja nägemispuudega inimestele.

„Laulu- ja tantsupidu on osa rahvuslikust identiteedist, aga suur osa inimestest jääb sellest kõrvale, sest tantsudele ei tehta kirjeldustõlget ja muusikal ei ole subtiitreid või viipekeelde tõlkimist,“ lausus Aus. Nende meeskond võttis selle ette ja esimest korda sai juubeli laulu- ja tantsupeost osa ka need, kes varem ei ole saanud.

Aus rääkis, et kui oleks tahetud kogu vabariigi aastapäeva kontsert viipekeelde tõlkida, siis peaks kava varakult väga täpselt paigas olema, sest viipekeelne lauseehitus on teistsugune kui eestikeelne: tõlgid peavad looma kujundeid ja süvenema, et mõte selgeks saaks. Ta meenutas, et viimasel laulupeol oli repertuaaris mitu instrumentaalpala, aga kuidas sa tõlgid, kui ei ole teksti. Tõlkimata need lood siiski ei jäänud ja emotsioon ja mõte anti kurtidele edasi.

„Oleme rõõmsad selle üle, et iga korraga kasvõi midagi läheb ligipääsetavuse vallas paremaks,“ sõnas ta.

Ausi meelest ei olegi võimalik kõike korraga muuta. „Oleme rõõmsad selle üle, et iga korraga kasvõi midagi läheb ligipääsetavuse vallas paremaks,“ sõnas ta.

Regina Paabo sai tänavu ka presidendit Punase risti IV klassi aumärgi. See tunnustus tuli talle väga suure üllatusena. „Esialgu oli raske uskuda, aga kui hakkasin aduma, mis see tähendab, siis muidugi meenusid kõik need aastad, mil seda valdkonda eest veetud on. Kõik need raskused ja rõõmud. See liigutas väga,“ sõnas ta.