Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Midagi hingele… päriselt

Kaari Perm | Fotod: erakogu

21. märts on kuulutatud UNESCO poolt ülemaailmseks luulepäevaks ning alates 2018. aastast tähistab seda Hispaania linna Granada algatusel ühiselt kogu kirjanduslinnade võrgustik, sealhulgas ka Tartu.

Luulepäeva tähistatakse igas linnas erinevalt ning see on alati lähtunud ka kohaliku publiku ja kirjanduselu eripärast. Tavapäraselt on Taaralinnas luulepäeva hoitud au sees kohvikutuuriga – kirjanike esinemised, luule lugemised ning poeesiat ja muusikat kombineerivad etteasted. Nii möödunud aastal kui ka tänavu tähistati aga luulepäeva virtuaalselt.

Otsustasime üheskoos Peegli toimetusega, et tahame isegi luulepäevast pisut omamoodi osa saada ning jagame teiega kuue eesti autori luuletust, mis meid ühel või teisel moel on kõnetanud.

Head lugemist leiab lisaks ilusale poeesiale käesolevast numbrist veelgi! Nii saad lugeda sellest, kas koroonapandeemia keskel tasub töökohta vahetada, kuidas hoida oma vaimset tervist, kust leida head lugemist, mille põnevaga tegeleb meie vilistlane Heleri All ning miks on vahel hea, kui miski on etteaimatav.

Vikerkaar

Palun, ole mu vikerkaar.
Üle lootuse laane, üle igatsusjõe.
Palun, ole mu vikerkaar.
Üle päikse ja vihma, üle vale ja tõe.

Saagu minust ja vikerkaarest
koit ja eha kui pilvedepaar,
kelle jaoks igast kaugest saarest
on kaugemal veel üks saar.

Palun, ole mu Linnutee.
Üle ääretu mere kumab unistussild.
Palun, ole mu Linnutee.
Luba olla mul temast kasvõi üksainus kild.

Saagu minust ses laotuses suures
üks täht sellel lõputul teel.
Olla osake sinust, su juures -
nii maailm on heledam veel.

Palun, ole mu suvetuul,
mis sära toob silmi kui nõiduse väel.
Palun, ole mu suvetuul,
tema paitus mu juustes, tema hellitus käel.

Jäägu minust ja suvetuulest
järel suudluse jälg minu suul,
millest südamel soe on kui luulest
kord ka hallasel sügiskuul.

Palun, ole mu vikerkaar.

Autor: Kulno Süvalep
Valis: Eva Nõmme

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Autor: Karl Ristikivi
Valis: Kaari Perm

Ah olgu hetked helged, hallid

Ma pole ideaalne
aga olen ehtne
vahel keeruline
enamasti lihtne

ma pole ilusaga
olen aus
ma pole vaikus
olen väike paus

mul on vead
ei neid ma peida
ma vahel nukker
kuid meelt ei heida

ah, olgu hetked
helged, hallid
on kõik nad
ühtmoodi kallid

Autor: Lauri Räpp
Valis: Kiiri Toomberg

Mina tahan

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!

Ei taha mina tagasi noid kaugeid kuldseid aegu,
ma tahan olla ise just siin samas ja just praegu,
just praegu siin just õnnelik just mina tahan olla,
just mina siin, just praegu siin, jah armastada, olla!

Autor: Hando Runnel
Valis: Sandra Saar

Kes läheb vette…

Kes läheb vette
saab märjaks.

Mõni kivi on terav.
Mõni laine lööb jalust.

Kui sa ei hooli valust,
kui sa ei muutu kurjaks,
õpid ehk ujuma.

Säält ta tulebki, särav.

Ainus laine, mis kannab
igasuguse ilma,
tuule ja tujuga.

Autor: Doris Kareva
Valis: Heini Heinlaid

Jänese jõulud

Tuli tali, tulid tuisud.
Jänes ostis uued uisud.
Sõitis päeva, sõitis kaks.
Vaatas peeglist – ikka paks.

Autor: teadmata
Valis:
Rein Olesk