Kellele, millal ja kuidas peaks infot andma, et see jõuaks kohale soovitult ja tooks planeeritud tulemuse? Teadlik kommunikatsioonijuhtimine peaks siin igati arvestama sihtgrupiga. Kriisiolukorrad lisavad aga kommunikatsioonile oma tingimused ja muutuste juhtimise kommunikatsioon on efektiivne selle eripärasid arvestades.

Praeguses reaalsuses pole ma aga päris kindel, milliste teooriatega igapäevaelu kõrvutada. Meil on pidevaid muutuseid sisaldav kestev kriis, mille käigus peame jätkama võimalikult tavapärast elu. Pole sihtrühmi ega valdkondi, mida praegune olukord üldse ei mõjutaks ning keeruline on isegi kommenteerida vaid üht osakest, kui tegelikkuses on näha süsteemseid probleeme ja väljakutseid. Võimalik, et oma erialasest taustast lähtuvalt, kuid võimalik ka, et isiklikule igapäeva reaalsusele tuginedes püüan oma kirjutisega hoida fookust siiski lastel ja nende praegusel õpikeskkonnal.

Kogu elu ei saagi mugavalt mahtuda kitsastesse oludesse

Seina ääres on üks üpris mahukas raamatukapp. Omanik oli selle päris hästi süstematiseerinud: üks riiul sisaldas teadmisi täis teoseid, teine ilukirjandust, kolmas hobidega seotud raamatuid ja nii oli oma teema igal riiulil. Kui midagi vaja, siis teadis ta täpselt, kus see asub, ja raamatute vahel oli mugavalt ruumi ka tolmu pühkimiseks.

Praegu on aga olukord, kus sellesse kappi püüab ära mahtuda kogu maailma kirjandus teatmeteostest infovoldikuteni. Vajaliku leidmine on aina keerulisem, uue lisandumine tähendab suurenevat koormat ja kapiuste sulgemine pole seetõttu mõnda aega enam võimalik olnud. Kui mõni raamat välja kukub, pole ehk nii suur õnnetus. Kui ka tolm jääb kuskilt pühkimata, saab ehk hakkama. Olulisem on küsida, kuidas tagada see, et riiulid pinge all ei murduks.

Ühelt poolt näib, et piirangutega jääb ka laste maailm kitsamaks.

Toodud metafoor ilmselt pikemat selgitust ei vaja. Ühelt poolt näib, et piirangutega jääb ka laste maailm kitsamaks. Koolitundi kohale minema ei pea ja tunniplaan on reeglina lühem. Trenne ja huviringe pole. Kodust väljas palju ei käida.

Teisalt püüab aga kogu vajalik ära mahtuda liialt kitsastesse oludesse ning on pigem loomulik, et mingi koha pealt peab siis järgi andma. Nagu ka varem mainitud, hulk probleeme on omavahel seotud ja jäädes riiulite juurde, siis tegelikult pole enam arugi saada, kus on laste enda ja kus vanemate lektüürid, kus õppetöö ja kus meelelahutus. Kõik on segamini. Abinõu peavadki leidma last ümbritsevad täiskasvanud ehk õpetajad ja lapsevanemad.

Kui kõike ei jõua, tee pool, ja hommik on õhtust targem

Mulle näib üha enam, et suure uudsuse ja pideva arengu vaimustuse asemel võime praegu astuda sammu tagasi ja olla uhkusega etteaimatavad.

Distantsilt koolipäev on niigi piisavalt nüüdisaegne fenomen ning üldise kaose taustal on täiesti põhjendatud muude uuenduste tulva taltsutamine.

Ehk isegi vanamoodsad, ennast kordavad või lausa klišeelikud. Distantsilt koolipäev on niigi piisavalt nüüdisaegne fenomen ning üldise kaose taustal on täiesti põhjendatud muude uuenduste tulva taltsutamine. Ei ole vaja pidevalt katsetada uute keskkondade ja interaktiivsemate vahenditega. Pole vaja mõelda stimuleerivamaid metoodikaid või ergutavat vaheldust. Nii pole ka vajadust koormata uute juhendite ja selgitustega, mis riiulitel taas ruumi nõuavad. Üks käsiraamat aidaku lahendada mitmeid olukordi. Kolme erineva keskkonna asemel õpid paremini tundma üht.

Tundes hästi harjumuspäraseid raame ja struktuure, saab paremini keskenduda uuele sisule. Hoiame proportsioone – kümneminutiline tegevus ei tohiks vajada tunniajast ettevalmistust, infokirjade koostamist, nende läbitöötamist ja hiljem juhendites näpuga järje ajamist. Isegi juhul, kui uus plaan näib parem ja huvitavam, tasub põhjalikult mõelda, kas seda on kindlasti vaja, kui alles jõuti ühe süsteemiga harjuda.

Täiskasvanud, püüame suhelda omavahel, et aidata lastel iseseisvalt riiulitel korda hoida. Samas peame meeles ka seda, et meie endi tähtsate ja tähtsamate elukorraldus ”asjade” vahele on ilmunud laste pildiraamatud või matemaatikaõpikud. Seega on sõnumite lihtsus ja kompaktsus ka meie omavahelises suhtluses oluline.

Mida rohkem liigub detailset infot, seda suurem on ka tõenäosus, et midagi jääb kahe silma vahele, et eksitakse saatmisel või vastuvõtmisel, et aru saadakse erinevalt. Ehk siis – pakendagem hetkel info pigem kompaktselt, lihtsalt ja võimalikult universaalselt, sest nii on ehk lootust luua mingigi toimiv süsteem ümbritseva kaose taustal.