Hiljaaegu lõi Eesti meedias laineid lugu kass Paksust, kes jäi maja räästasse kinni. Milliseid eriskummalisi ja meeldejäävaid loomapäästega seotud väljakutseid on Eestis veel juhtunud, rääkisid Peegli toimetusele päästeameti ja keskkonnaameti esindajad.

Päästeameti kommunikatsiooniosakonna nõuniku Silver Kuusiku sõnul on päästjate töö päästa elu, vara ja keskkonda ning hätta sattunud loomade ja lindude aitamine on üsna arvestatav osa kõikidest väljakutsetest. Näiteks, kui 2020. aastal oli päästeametil kokku 14 880 päästesündmust, siis neist 1116 korral käisid päästjad aitamas abituid loomi või linde. See tähendab, et 7,5% kõikidest 2020. aasta päästesündmustest olid seotud loomadega.

Rästik veekeskuses või kass kohtvalgusti augus

Loomadega seotud väljakutsed on väga erinevad. Näiteks 2020. aasta 15. juunil said päästjad väljakutse Harjumaale, kus ühte veekeskusesse oli eksikombel sattunud rästik. Roomaja tekitas nii veemõnusid nautijates kui ka teenindavas personalis omajagu hirmu. Selgus, et rästik ei läinud spaasse üldse mitte tahtlikult ning oli tegelikult ise üsna hädas. Päästjad püüdsid eksinud rästiku kinni ning viisid ta tagasi loodusesse.

Enamik loomapäästesündmusi on aga seotud lemmikloomadega. Näiteks kipuvad kassid enda ronimisoskusi üle hindama ning turnivad siis nii kõrgele puu otsa, et enam sealt omal jalul alla tulla ei julge. Teinekord unustavad aga meie lemmikud ära, et nende keha on jämedam kui pea ning jäävad kinni kitsastesse kohtadesse ja vajavad vabanemiseks abi.

Täpselt nii juhtus 23. märtsil Põltsamaal kass Paksuga, kes jäi kinni elumaja räästas olevasse kohtvalgusti auku. Päästjad võtsid kaks räästalauda lahti ja vabastasid Paksu lõksust. Neli päeva hiljem oli aga Kuressaares üks koer endale õnnetul kombel metallist lambikupli kaela tõmmanud ega saanud seda enam ise ära. Päästjad lõikasid kupli lõiketangidega katki ja vabastasid õnnetu looma lambi raudsest haardest.

Mõnikord nõuab loomapäästesündmus eraldi staapi

Kevaditi ja suviti tuleb päästjatel olla valmis ka sellisteks väljakutseteks, kus linna on sattunud mõni suur metsloom. Näiteks märgati möödunud aasta 14. mail Tallinnas Haabersti linnaosas vabaõhumuuseumi juures terviserajal karusid. Sündmusele reageerisid nii päästjad kui ka politseinikud, kes tagasid, et loomad inimestega ei kohtuks. Sündmuse lahenedes peeti nõu ka näiteks veterinaaride ja jahimeestega, et olla paremini kursis loomade käitumuslike eripäradega, mis võivad päästetöö kulgu mõjutada.

Et olukord oli tõsine, panid päästjad sündmuskoha lähedal püsti staabi, kus kogu päästetööd juhiti, et karud inimestest eemal hoida. Ka öötundideks jäid vähendatud koosseisus pääste ja politsei valvesse. Sündmus lahenes parimal võimalikul moel, sest noored karud lahkusid öö jooksul linnast ning keegi viga ei saanud.

Viis päeva hiljem, 19. mail said päästjad mitu väljakutset Piritale, sest seal tulid kergliiklusteele, suure sõidutee vahetusse kaugusesse uudistama noored põdrad. Päästjad füüsiliselt sekkuma ei pidanud – linna sattunud põdrad läksid ise metsa tagasi ning ennast ega inimesi ohtu ei seadnud.

Liigne abivalmidus võib teha kahju

Lisaks linnaruumi sattunud metsloomade loodusesse abistamisega tuleb aga kahjuks tegeleda jätkuvalt juhtumitega, mil inimesed toovad metslooma enda loomulikust elukeskkonnast hoopis ära. Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialisti Jan Siimsoni sõnul on hämmastav, kui palju viivad inimesed igal aastal koju näiteks kitsetallesid või pardi- ja jänesepoegasid. Piisab vaid mõnest metsast eemal oldud päevast ning head lahendused looma päästmiseks on juba otsas. „Inimese kasvatatud loomast ei saa enam iseseisvalt toimivat metslooma, sest ta on inimesega liialt harjunud,“ sõnas Siimson.

„Seda, kas ja millist abi loom vajab, peab otsustama alati spetsialist, mitte hästi abivalmis inimene,“ ütles Siimson.

Lähiminevikust leidub ka mitu juhtumit, kus inimene on otsustanud isepäiselt päästa karupoja ning viinud ta koju. „Teoreetiliselt saab inimene karupoega üles kasvatada küll, kuid sel juhul ei saa mesikäpast enam normaalselt toimivat karu,“ lisas Siimson. Inimestega tihedalt kokku puutunud karud kipuvad ka hiljem üsna eranditult käima inimasustatud piirkondades ning tegema seal kahjustusi ja pahandusi. „Seda, kas ja millist abi loom vajab, peab otsustama alati spetsialist, mitte hästi abivalmis inimene,“ ütles Siimson.

Ka päästeameti nõunik Silver Kuusik ütles, et vabas looduses ei tasu inimesel loomade ellu sekkuda, sest looduses on inimene külaline. Ta rõhutas, et kindlasti ei tohi omapäi puutuda või veelgi vähem kuskile viia metsas märgatud linnu- või loomapoegi, sest nii võib kasu asemel sündida kahju. „Enamasti on looma- või linnuema tegelikult läheduses ja loomalaps abi ei vaja,“ ütles Kuusik.

Seega – kui märkad looduses või linnaruumis hädas olevat looma või selgub, et hoopis sinu lemmikloom on jäänud kinni kohtvalgusti auku, siis helista abi või nõu saamiseks riigiinfo telefonile 1247.