Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Oleks me kogu aeg sama kriitilised, kui esimesel aprillil…

Signe Ivask | Fotod: Sandra Saar

Kindlasti teavad paljud väljendeid nagu „valeuudised“ või „võltsuudised“, kuna aga inimesed hakkasid neid sõnu kasutama kirjeldamaks neile ebameeldivat uudist, leidsid uurijad, et midagi tuleb ette võtta. Uudise ebameeldivus ei tähenda automaatselt, et tegu on valeinformatsiooni sisaldava uudisega. Sõna fake ehk võlts jätab aga sellise mulje. Meeldivus on seotud meie tõekspidamiste-väärtuste suhtega kajastatavasse teemasse-isikusse-öeldusse. Iva seisneb selles, et tuleb analüüsida, mis põhjendusel uudist või informatsiooni „valeks“ nimetatakse: kas seetõttu, et see ei meeldi kellelegi või tuuakse välja muid argumente, põhjendusi, tõendusmaterjali?

Uurijate eestvedamisel kasutatakse seetõttu valeinformatsiooni kohta hoopis infokorratuse terminit, mis kätkeb endas kolme alaliiki - misinformation, desinformation ja malinformation (eestikeelseid selgitusi saate lugeda siit). Need terminid annavad märku, et esitatud informatsioonis on midagi faktiliselt või kontekstuaalselt valesti, seda kas teadlikult-tahtlikult või kogemata. Neid sõnu ei kasutata väljendamaks seda, kas mulle uudis või väljaanne meeldib. Oluline on seegi, et infokorratuse katusteema all ei räägi me enam ainult uudistest, vaid üleüldiselt informatsioonist, mis muuhulgas internetis ringi liigub.

Taustakontroll – ajamahukas töö

Infokorratuse taga on mitmeid põhjuseid. Üks neist on see, et internetis saab avaldada kõikvõimalikku informatsiooni, ka sellist, mis puudutab otseselt meie tervist ja elu, aga ei ole teaduslikult tõestatud või toestatud. Mõni säärane levima läinud infokild ei ole niivõrd ohtlik kui teine, aga korratust tekitavad nad sellegipoolest.

Osa seesuguse väära või tõestamata informatsiooni levitajaid võivad endale ja teistele soovida head, teised aga tahtlikult ja teadlikult rikkuda inimeste tervist. On väär väita, et kõik valeinformatsiooni levitajad soovivad halba; osa võib teadmatusest valeinformatsiooni levitada, just sellesama soovi tõttu teistele head teha. Üks on aga selge: nad ei vastuta selle eest, kui teiste tervisega midagi juhtub. Enda eest vastutab ja otsustab ikka iga inimene ise. Seega, valeinfo laastamistöö saab esimese hooga ära hoida informatsiooni tarbija.

Mida siis teha? Analüüsi ja hinda informatsiooni, mis sinuni jõuab. On see loogiline? On seal selgelt näha, kes informatsiooni levitab, kes on selle autor? On seal näha, kellele või millele tuginetakse? Lapsepõlvest tuleb meelde olukord, kui sõber ütles esimesel aprillil, et lasteaed pannakse kuuks ajaks kinni. Terve seltskond küsis umbusklikult vastu: „Kes ütles?“

Loomulikult võinuks esimene küsimus olla „miks?“, aga ju hüppasime sellest esimesest osast üle, sest kõik lootsid, et saavad kohustuslikest lõunauinakutest puhata. Kui ütleja on autoriteet, siis on sõbra väitel kohe tugevam mekk küljes. Nime ei tulnud, mistõttu teadsime kohe, et sõber luiskas. Ta karjus „Aprill!“ ja meie pidime tunnistama, et kuigi kohe me tema väidet valeks ei tunnistanud, kahtlesime selles algusest peale. Selline umbusk on tänapäevases info ülekülluses tervislik.

Nimed ja viited on vajalikud selleks, et asuda tausta kontrollima. Kas see institutsioon, kust informatsioon pärineb, on tegelikult olemas? Kas inimene, kes on informatsiooni algallikas, on olemas? Kas institutsioon või inimene, kellele infos viidatakse, on tegelikult ka informatsiooni välja saatnud? Näiteks võivad pahatahtlikud valeinformatsiooni levitajaid kasutada tuntud teadlaste nimesid või organisatsioone lihtsalt suusoojaks, neil pole teadlaste ega asutustega tegelikult mingit kontakti. Miks aga valetatakse? Nagu ennegi mainitud: kui infol on juures allikas - olgu selleks teadlane või teadusasutust, isegi kui neid kumbagi ei eksisteeri -, tundub jutt tõsiseltvõetav. Kui teadlane nii ütleb, siis sedasi ju ongi! Tegelikult ei pruugi teadlane või teadusasutus olla teadlik sellest, et nende nimesid kuskil kasutatakse.

Olukord läheb keerukamaks, sest üha rohkem torkab silma, et spetsialisti või teadlasena esitletakse inimesi, kes seda tegelikult ei ole. Nimede guugeldamisest enam pelgalt ei piisa, sest inimesed loovad endale võltsinfot sisaldavaid elulookirjeldusi, mille internetti üles panevad. Seal võivad nad luisata selle kohta, kus nad õppisid ja teadustööd tegid. Selleks, et aga eluloos peituva info tõesust uurida, tuleb tihtilugu pöörduda ülikoolide poole ja paluda vastust: kas inimene on seal õppinud või teinud seda, mida väidab olevat teinud. Nooremate inimeste puhul saab ametlikke kodulehti sirvides ja avalikes andmebaasides otsides ise vastused kätte, vanemate puhul aga mitte, sest nende õppeperiood jääb aega, mil internet võis küll olemas olla, aga kõiksugu informatsiooni sinna üles ei riputatud. Niisiis olen mitmel juhul kirjutanud ülikoolidesse ja palunud avalikku informatsiooni, näiteks ligipääsu ühe või teise inimese lõputööle.

Äkki keegi on juba uurinud?

Spetsialistide teaduslikku panust saab uurida andmebaasides seigeldes. Inimestel väljaspool teadusmaailma on ligipääs Google Scholarile, mille ülesehitus meenutab tavapärast Google’it. Otsingulahtrisse saab spetsialisti nime sisse toksida ja siis näeb, mida inimene on uurinud, mis teemal kirjutanud. Mida tuleks vastuse hulgast vaadata? Esiteks, kas tema (täpse!) nimega tuleb üldse artikleid välja. Kui jah, siis millal ja mis ajakirjas on artiklid avaldatud? Seejärel uurige mõne ajakirja tausta – kas see on päriselt eksisteeriv, on see eelretsenseerimise süsteemiga ehk esitatud tööd ei pääse niisama avaldamisele, vaid käivad läbi ekspertide kriitilise pilgu alt ja saavad tagasiside? Google Scholari miinus on see, et ta näitab kõike, mida inimene on avaldanud, ka töid, mis ei vasta teaduslikele nõuetele. Teadlased ise kasutavad tihtilugu andmebaase, mis selle sortimistöö ära teevad, aga nende tarvis tuleb omada kontot, mis võimaldab ligipääsu. Lisaks tuleb õppida neis orienteeruma. Seega leian, et kuigi Google Scholaril on mõningad nõrkused, on ta väga hea abivahend.

Google Scholaris edasi liikudes vaadake, kui palju inimene on teaduslikke töid avaldanud ja mis ajal. Viimasel ajal avaldatud teadustööd annavad kindlust selle kohta, et ta on aktiivne teadlane, kel on tõenäoliselt värskeim informatsioon oma alal toimuvast.

Võib ka juhtuda, et mõni väljaanne on teie eest uurimistöö juba ära teinud, näiteks selgitanud täpselt, missuguse taustaga inimene informatsiooni edastab, või lükanud ümber informatsiooni, mis ei osutunud tõeseks. Tasub külastada Propastopi ja Delfi faktikontrolli veebilehekülgi ja hoida silm peal Postimehes ilmuvatel faktikontrolli lugudel.

Taustakontroll, millest siin kirjutises avasin vaid ühe tahu, on küll ajamahukas töö, aga väga vajalik. Pandeemia ajal on inimestel suurenenud informatsioonivajadus – see on igati loomulik, sest tahetakse teada, mis toimub, kui kaua kestab, miks ja nii edasi. Küll aga annab suurenenud informatsioonivajadus võimaluse infokorratuse tekkeks ning inimeste hirmutunnet või segadust kasutavad ära pahalased.

Igal juhul tuleb analüüsida informatsiooni hankimisel, mis taustaga inimeselt või leheküljelt seda saate. See, kui teil informatsiooni tarbijana midagi juhtub, ei mõjuta informatsiooni levitajat otseselt kuidagi. Ta saab oma tegevusega jätkata. Rääkides sotsiaalmeediast, siis ei tea kunagi sajaprotsendilise kindlusega, et inimene, kes alternatiivmeditsiini teemalisi postitusi teeb, neid tegelikult ka ise järgib. Teiste elude ja tervisega eksperimenteerimine on see, mille vastu faktikontrollijad info uurimise ja ümberlükkamisega võitlevad. Aga loo moraal on siiski see, et igaüks langetab ise otsuseid.

Kuula ka taskuhäälingut “Mis siis, kui…”, kus Signe Ivask räägib lähemalt, miks on tekkinud üha enam vastandumist teemal peavoolumeedia versus alternatiivmeedia, aga ka paljust muust.

Fotod: