Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantidele on Väino Koorbergi kaval naeratus, alati tabavad võrdlused ja ülim põhjalikkus tudengite tagasisidestamisel hästi teada. Peegli toimetus uuris aga lähemalt, kuidas sai pikaaegsest Õhtulehe peatoimetajast ülikooli külalislektor ning millise diagnoosi Koorberg praegusele Eesti ajakirjandusele annab.

Kuidas jõudsid akadeemilisse keskkonda ajakirjandust õpetama?

Ma olen küllalt värske õppejõud. Varem olen küll külalisloenguid andmas käinud, aga tervet kursust juhendan alles neljandat aastat. Samas olin ülikoolis tegev ka enne seda: olin magistriõppe programminõukogus ning toimetuse poole pealt see inimene, kes vaatas, millist ajakirjandusharidust tarvis on. Eks ma seda toimetamist magistriastmes natuke kritiseerisin ka. Muidugi ei arvanud ma, et sellega iseendale hauda kaevan, aga tuli nii välja.

Aga kuidas siis nüüd on – kas õpetad tudengeid nii nagu kunagi toimetuse poole pealt programminõukogule öeldud sai?

Ma ei oska päris täpselt öelda, kas just seda. Eks toimetusetöös olen ajakirjanduse õpetamisega terve elu tegelenud.

Eriti kehvadest peatoimetajatest saavad ühel hetkel ajakirjanduse õppejõud.

Tavatsetakse öelda, et kehvadest ajakirjanikest saavad toimetajad ja kehvadest toimetajatest saavad tavaliselt peatoimetajad. Eriti kehvadest peatoimetajatest saavad ühel hetkel ajakirjanduse õppejõud. Paraku on see nii läinud. (Naerab.)

Olen tekstide rappimisega tegelenud 30 aastat oma elust. Seda on ikka omajagu. Kui Tiit Hennoste ütles umbes 20 aastat tagasi, et piisab tekstile või ajalehele peale vaatamisest ja saad kohe aru, mis valesti on, siis natuke naersin selle peale. Nüüd mõnikord juhtub tõesti, et vaatan tekstile peale ja saan aru, mis on valesti. Aga mitte alati, sest ajakirjandus on läinud mitmetahulisemaks ja keerulisemaks. Seda on ühtviisi keeruline teha, aga ka tarbida.

Mida oled täheldanud läbi aastate ajakirjandust õppivate tudengite osas? Kes nad on?

Tahaks niisama üldiselt vastata nagu äsja 90. sünnipäeva tähistanud Ita Ever filmis „Naine kütab sauna“, kui üks pirtsakas sekretär tema käest tõredal häälel küsis: „kes te olete?“ ja tema vastas: „keskmist kasvu väike inimene.“ Tudengid on ikka tudengid. See, mis neid ajab ajakirjandust õppima on sama, mis rähnipoja puu otsa.

Muidugi on ajakirjandus muutunud ja oludki teised. Tudeng peab olema iseseisev ja motiveeritud, eriti praeguses magistriõppes. Endale probleeme seadma ja ise neid lahendama.

Kui mina olin tudeng, siis oli õpe rohkem mentorikeskne ning õppejõud olid vähesed informatsiooniallikad. Meil olid üksikud raamatud, vähene hulk kirjandust ja ei olnud internetti. Olime esimene kursus, kellele hakkas Ameerikast õppimast tulnud Priit Pullerits moodsat uudise kursust õpetama. Ta oli meie ainus allikas. Oli väärtus, kui temal, Marjul (toim. Lauristin) ja Peeteril (toim. Vihalemm) oli üks raamat, mis käis käest kätte, kilekaaned ümber.

Praegu on võimalusi lõputult rohkem – ainult võta ja arenda ennast. Kui on palju valikuid, siis pead selgemini teadma, mida tahad. Saan aru, et ainult aega kipub praegu vähe olema.

Sa ütlesid, et võimalusi on rohkem. Kuidas tundub, kas tudengid saavad seejuures valikute tegemisega hakkama?

Miks nad ei peaks. Nad on täpselt samamoodi keskmist kasvu väikesed inimesed ja seda mitte halvustavas tähenduses. Kui üks inimene lõpetab ülikooli, siis ta ei ole valmis, vaid alles tee alguses. Kui meenutan, millisena lõpetasin ülikooli, siis ma olin väga rumal. Andku mu õppejõud andeks, sest nad olid teinud parima, aga välja tuli võib-olla nagu alati. (Naerab.)

Suur osa mu tudengeid võiksid sama hästi ka mind õpetada, sest enamikul neist on väga põhjalik praktiline kogemus ja oma valdkonna probleemide lahendamise oskus. Selle võrra raskem on õppejõul auditooriumi ette minna, kui tead, et tudengid on sinust tegelikult targemad. Teisipidi teeb see natuke rõõmu ka.

Mart Raudsaar ütles mõned kuud tagasi, et Tartu Ülikooli ajakirjanike ja suhtekorraldajate koos õpetamine on fundamentaalne viga. Mida ütleb Sinu pikaaegne peatoimetaja ja õppejõu kogemus sellise väite peale?

Olen minagi täpselt samamoodi mõelnud. Aga nagu öeldakse, et kui inimene teeb plaane, siis jumalad naeravad. See, mida tahaksime, ei ole alati sama, mida saame, suudame või võime. Loomulikult meeldiks mulle ajakirjandusõpe, kus saaks õpetada tudengeid väikestes rühmades ning teha silmast silma individuaalset tööd, nagu mentor ja juhendatav. Kui meil on aga valida, kas õpetada sellisel kujul või mitte üldse õpetada, siis on pool muna parem kui tühi koor.

Teisalt ma ei näe seda nii traagilisena, sest ajakirjanduse tudengite ja kommunikatsioonijuhtide programm ei ole päris sama. Lisaks on mõlemal vaja üksteise ülesannetest selget ettekujutust, et hiljem efektiivselt oma tööd teha.

Ma pole sellega päris nõus, et nad ülikoolist ebamäärase ollusena väljuksid. Tundub, et nendel kursustel on inimesed, kes teavad täiesti selgelt, et nad on kommunikatsiooniinimesed ja teised, kes tunnevad, et nad on hingelt ajakirjanikud.

Mulle meeldib, kui inimestel on mitmekesised oskused. Mina olen oma elus nädal aega traktoristina tööd teinud, sest sain keskkoolist traktoristi paberid. Olen töötanud suruõhuballoonide katsetajana ja arvatavasti suudaksin taksojuhina ära elada.

Mitmekesised oskused annavad inimesele ühiskonnas liikumise võimaluse. Kui ajakirjanikud saaksid edaspidi ainult ajakirjanikena töötada, siis nähes, kuidas meie ajakirjanduse süsteem kontsentreerub suurtesse korporatsioonidesse, muudaks sunnismaisus nad pärisorjadeks. Näiteks kui ühest korporatsioonist teise liikudes ei saa nad tööd, siis ei ole see hea. Ajakirjanikul on vaja teatud vaimset vabadust. Ma ei taha sellega öelda, et vaimset vabadust on võimalik saavutada kommunikatsioonijuhtimise tööga, vaid teadmisega, et sul on teine, kolmas ja neljas võimalus. Seega mitmekesine haridus mind ei häiri.

Minu nurgad on selles küsimuses siledamaks läinud. Kui töötasin ajakirjanduses, olin võib-olla mustvalgem. Praegu näen, et kümmet ajakirjanduse magistranti arvatavasti ei suudetaks eraldi õpetada. Kui meil oleks 40 ajakirjanduse magistriõppe soovijat, siis arvan, et õpetataks neid hea meelega.

Milles siis seisneb ajakirjanduse olemuse ja igapäeva võlu, mis võiks tuua ülikooli 40 ajakirjanduse magistriõppe soovijat?

Kõige suurem võlu on see, et ükski päev ei ole eelmisega sarnane. Pole kunagi teada, kus, kuidas ja millal päev lõpeb. See on nii pluss kui ka miinus.

Ootan, et ajakirjandust tuleksid õppima inimesed, kelle jaoks on oluline, et nad saavad ise luua oma maailma ja oma töö. Sellistest inimestest kasvavad head ajakirjanikud.

Ajakirjanduses ja suhtekorralduses pead olema tugev isiksus, sest lood endale ise töökoha. Kui oled nõrk või sulle näiteks sobib tõsta asju konveierliinilt, siis ei ole vahet, kus sa töötad.

Ootan, et ajakirjandust tuleksid õppima inimesed, kelle jaoks on oluline, et nad saavad ise luua oma maailma ja oma töö. Sellistest inimestest kasvavad head ajakirjanikud.

Aga kui rääkida sellest võlust läbi sinu karjääri?

Olen püüdnud kogu elu teha nii nagu ma ise tahan. Mäletan, kui olime kursusekaaslastega Tartust Tallinnasse tulemas ja meid püüti Õhtulehte palgata, siis selle käigus viidi meid kohtama ka toonase 50 protsendi omanikuga. See tähendab, et kohtusime härra Bonnieriga tema Stockholmi peakorteris. Mäletan siiani, et ta ütles: ajakirjanduses peab töö olema fun ja kui enam ei ole, siis on aeg ära minna. Keegi teine ei hakka teile nalja tegema. Kui tahate, et teile nalja tehakse, siis hakake lugejaks.

Maailm ja seal hulgas Eesti on praegu kriisis. Kuidas see ajakirjandust ja ajakirjanikke mõjutab?

Ajakirjanik on empaatiavõimeline ja saab aru teistest inimestest. Ta saab aru, mida teised tunnevad, mis neile korda läheb või haiget teeb. See ei kao kusagile ja see on kriisi ajal muutunud veel olulisemaks. Tehnilised vahendid muutuvad, aga need on läbi aegade muutunud. Ajakirjanduse olemus jääb samaks – mõtled ja lood maailma teiste inimeste kaudu. Ajakirjanik on mingis mõttes lavastaja.

Praeguse kriisi ajal räägitakse palju tervisest. Kui Eesti ajakirjanduse seisundit diagnoosida, siis mis sealt vastu vaatab?

Kümmekond aastat tagasi oli terve hulk inimesi, kes õhkasid 1980. aastate „inimnäolise ajakirjanduse“ järele ja see ajas mind täiesti marru. Nad hakkasid rääkima, et vaat, kus siis oli ajakirjandus. Läksin seepeale toimetuse arhiivi, võtsin lahti need tolmunud kaustad ja vaatasin seda inimnäolist ajakirjandust – ma ei tahaks kohe kindlasti sinna tagasi minna.

Vaadates 1990. aastate ajakirjandust, võib sealt leida head, aga samas ka midagi täiesti talumatut. Mulle tundub, et ajakirjandus läheb üha paremaks, mitmekesisemaks ja meisterlikumaks. Halba, igavat, halli, oma kasust lähtuvat ja lihtsalt rumalat ajakirjandust on igal ajastul olnud.

Kui vaatan praeguseid olemuslugusid – kui haaravad, meisterlikud ja hästi kirjutatud need on! Uuriva ajakirjanduse osas – kui sügavale minnakse ja milliseid meetodeid osatakse kasutada. Minule tundub, et Eesti ajakirjandus areneb nagu kogu muu ajakirjandus ja ühiskond. Elu on läinud ikkagi paremaks.

Enam ei saa öelda, et ajakirjandus on ainukene, kes suudab, vastutab või on süüdi. Selle kõrvale on tulnud teisi tegijaid, kes suudavad, vastutavad ja on süüdi kõiges selles, mis on meie ümber.

Aeg on läinud kiiremaks ja ajakirjanduse kõrvale on tulnud veel palju meediat. Enam ei saa öelda, et ajakirjandus on ainukene, kes suudab, vastutab või on süüdi. Selle kõrvale on tulnud teisi tegijaid, kes suudavad, vastutavad ja on süüdi kõiges selles, mis on meie ümber.

Minu arvates ei saa rääkida, et ajakirjandus on alla käinud. Meedia on läinud lihtsalt mitmekesisemaks.

Mis on hea ajakirjanduse koostisosad?

Hea ajakirjanduse koostisosadeks on tuhat asja. Ajakirjanikul peab olema selge siht ja ta peab olema idealist, kes püüdleb tõe poole. Peab kaitsma nõrgemat ja hoidma õigluse ideaali. Õiglus, ausus, empaatilisus. Sinna juurde loomulikult see, et ajakirjanikul peaksid olema väga laialdased teadmised: peaks olema palju lugenud ja näinud. Ajakirjanik peab olema inimene, kes märkab.

Tuleb eksperimenteerida, proovida teha teistmoodi, paremini ja rohkem. Selle kõige juures ei tohi unustada, et ajakirjandus peab olema fun. Kui see on tegijale fun, siis on see nii ka lugejatele.