Teisipäev, 17. märts. Emajõelinna on saabunud kevad, millest annab ilmekalt märku taevalaotuses kostuv lõokese laul ning soe päikesekiir, mis silitamas minu põski. “Kevad on tõesti käes,“ mõtlen ma endamisi. Kevadenautijaid on siiski vähe ning kõik on üldse hoopis teistmoodi kui pool nädalat tagasi, kui siin viimati olin. Maad on võtnud rahu ja vaikus. On eriolukorra viies päev ülikoolilinnas.
Möödunud aasta lõpus Hiinas avastatud koroonaviirus, mis pikka aega tundus nii kaugel, seiskas 12. märtsil sisuliselt kogu Eesti riigi. Valitsus kehtestas eriolukorra, mille tulemusel suleti koolid, kinod ja teatrid. Inimestel paluti jääda viiruse leviku takistamiseks koju ja nende igapäevaelu pöördus korraga pea peale.
Nii mõnelgi uksel hakkavad silma teavitused sulgemisest ning akendest paistvad lauad on inimtühjad. Paljud neist on üle läinud kullerteenusele, et kuidagi selles raskes olukorras ellu jääda. Oht on, et see ei õnnestu.
“Vaikus pärast tormi,“ on mu esimene mõte, kui vaatan Raekoja platsil ringi. Sulen silmad ja kuulan. Kogetu põhjal ütlen, et pigem olen sattunud varakevadisse Kuressaarde kui Eesti suuruselt teise linna Tartusse. Tõtt-öelda tunnen kergeid külmavärinaid ning saan alles nüüd aru, millist mõju Hiinast pärit pahalane meile avaldamas on. Ülikoolilinna peamisel tuiksoonel on liikumas vaid üksikud hingelised. Nende kiirest sammust võib eeldada, et algus- ja lõpp-punkt on kindlalt teada ning üleliigseid käike plaanis pole. Kuigi keskpäeva saabudes võiks arvata, et kohvikute ja söögikohtade uksed käivad vahetpidamata kinni-lahti, siis reaalne vaatepilt on sootuks vastupidine. Nii mõnelgi uksel hakkavad silma teavitused sulgemisest ning akendest paistvad lauad on inimtühjad. Paljud neist on üle läinud kullerteenusele, et kuidagi selles raskes olukorras ellu jääda. On oht, et see ei õnnestu.
Oo-oh! Elavnen äkitselt, kui kuulen raekoja taga asfalti lõhkuva traktori mürinat. Tontlikult inimtühjale Raekoja platsile on see hea vaheldus ning aiaga ümbritsetud territooriumil käib töö nagu igal teisel päeval. Sama ei saa öelda aga ülikooli peahoone ette jõudes. Tartu sümboli ees pole tavapärasest tudengivaimust märkigi. Sammaste all valitseb harjumatu vaikus, mis on korraga kurb kui ka mõtlemapanev.
Otsustan külastada Werneri kohvikut, mis on üks õppejõudude ja üliõpilaste meelispaiku. Kui sageli on mul olnud raske ukseaugust edasi pääseda, siis seekord oleksin võinud leti ees ka tantsu lüüa. Vaevalt oleks see vaatepilt seganud kohviku kõige kaugemas nurgas oma lõunatundi pidavat 30ndates meest. Samal ajal, kui poodides võib näha tühje riiuleid, on paljude tartlaste lemmikkohvikus letid hea ja paremaga esinduslikult täidetud: maitseküllastest quiche’idest šokolaadist nõretavate torditükkideni välja. Siiski jään oma lemmiku, mahlase porgandikoogi juurde ning võtan ühe kosutava late. Näen mind teenindava tumedapäise tütarlapse silmis teatavat ärevust ning arvestades olukorda, otsustan küsida, kuidas tal läheb? Ta ulatab mulle silmini täis kohvitassi ja ütleb, et kliente on vähe ja alles on jäänud vaid püsikunded. Teenindaja ei karda, kuid nendib siiski, et elab päev korraga. Inimtühjas kohvikus on kohavalik lihtne. Istun akna juurde, sest just seal on võimalik loodetavasti millestki huvitavast osa saada. Nii ka seekord.
Neid koroona üldse ei huvita, sest kui on õiged “rohud“ sees, siis ei saa ligi ei gripp ega ka see hiinlaste viirus.
Minu tähelepanu köidavad kaks meest Pirogovi pargis, kes on pingile katnud oma laua. Keskmes on mõistagi pooleliitrine pudel haljast. Ei, tegu pole asotsiaalidega. Ühte neist ehib viisakas Adidase dress ja teine on kui kevadekuulutaja, kes on garderoobist juba jõudnud välja võtta nahktagi. Teen oma koogitükile kiiresti lõpu peale ning otsustan nendega juttu teha. Kui kohviku uks minu selja taga sulgub, kuulen juba kaugelt kuidas mehed arutavad pikalt ja laialt ajaloosündmusi. “Ei ei, sakslased tulid ju sellel aastal sisse,“ käib meeste vahel tuline vaidlus. Olen isegi veidi üllatunud, sest olin veendunud, et ka kahe jõmmi peamiseks teemaks on koroona. Kuid võta näpust: meestelt haiguse kohta küsides selgus aga hoopis vastupidine arvamus. Neid koroona üldse ei huvita, sest kui õiged “rohud“ sees, siis ei saa ligi ei gripp ega ka see hiinlaste viirus. Kuna üks sõbrake näitas kustumise märke, otsustasin edasi liikuda.
Kõnnin mööda inimtühje tänavaid vaksali poole ja mõtlen, kas rongiga Tallinnasse sõitmine on selles olukorras just mõistlik. Elu ise tuleb siinkohal appi ja ei jäta lihtsalt muud võimalust. Sisenen jaamahoonesse, kus mind võtab vastu tühi ootesaal. Ehmatan, sest näen paremal maalriülikonnas naisterahvast, kel on ees kaitseprillid, käes kummikindad ja desovahendi prits. Istun rongi ja äsja nähtud vaatepilt ei taha silme eest kustuda. Siiski olen õnnelik, et inimesed suhtuvad kriisi tõsiselt. Isegi siis, kui kasutusele on võetud juba väga äärmuslikud meetodid.
Paul-Henry Sereda
Triinu Harro
Sander Mändoja
Sander Mändoja
Merle Karro-Kalberg
Lotte Parksepp