Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Tartu Ülikooli uue magistriõppekava ambitsiooniks on tõhustada kogukondade sidusust

Triinu Harro | Pildid: Sven Arbet, Matthias Zomer, Perry Grone & erakogu

Sügisest saab Tartu Ülikoolis alustada õpinguid uuel magistriõppekaval “Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“. Eesmärgiks on koolitada inimesi, kes viivad piiratud ressursside kiuste kogukondadesse uusi teadmisi ja oskusi ning edendavad sealset sotsiaalset heaolu. Kogukondade esindajad ootavad väga ülikooli-poolset teaduspõhist lähenemist.

Mis on kogukond ja mis seda määratleb? Kogukonda defineeritakse üldiselt territoriaalsest vaatenurgast lähtudes, kuid see võib olla ka seltskond inimesi, keda ühendavad vaated, huvid, sugulussidemed või elustiil. Kogukonda saab pidada partneriks kohaliku elu korraldamisel, kuid kogukonna toimimine vajab ka ise kõigi osapoolte huvi arvestavat teadlikku lähenemist.

Kogukond ja inimeste vahelised suhted on ressurss, mida saab lisaks teenuste ja toetuste kõrval samuti kasutada elu paremaks muutmiseks.

Uue õppekava programmijuhi Merle Linno sõnul on selle ambitsiooniks täita n-ö tühimikud, mis praeguses sotsiaalhoolekande korralduses on. “Maailm on muutunud keerukaks ja inimeste heaolule mõjuvad probleemid, millega nad oma argipäevas kohtuvad, ei ole reeglina ühe põhjusega,“ ütles ta. Kohalike omavalitsuste ja riigi ressursid inimeste sotsiaalse heaolu tõstmiseks on Linno sõnul piiratud ning uute lahenduste ja teenuste loomine sageli jäik protsess.

Kogukond ja inimestevahelised suhted on ressurss, mida saab lisaks teenuste ja toetuste kõrval samuti kasutada elu paremaks muutmiseks. Kogukonna arendamise teoreetilistes käsitlustes on mitmeid lähenemisi, alates sellest, et kogukonna arendaja on keegi väljastpoolt, kes toob teadmisi ja oskusi, mida kogukonnal ei ole, lõpetades kogukonna seest leitud arendajatega.

Krista Habakukk: “Meil on palju kogemuslikke praktikaid, kuid vajame tugevat oma riigi põhist teaduspõhist lähenemist kogukondade arengule.“

Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse liige Krista Habakukk hindab väga ülikooli sammu uue õppekava poole, sest tema sõnul on Eestis hetkel puudus teaduspõhisest lähenemisest. “Meil on palju kogemuslikke praktikaid, kuid vajame tugevat oma riigi põhist teaduspõhist lähenemist kogukondade arengule,“ ütles Habakukk.

Uue õppekava loomine sai Merle Linno sõnul alguse kahe paralleelse protsessi tulemusena. “2017. aasta alguses alustasime sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppekava arendustegevusega eesmärgiga õppekava kaasajastada. 2018. aasta suvel ja sügisel otsustati haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahelistes läbirääkimistes sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppekava hoopis sulgeda ja anda võimalus uuele õppekavale,” ütles Linno.

Loomuliku evolutsioonina alanud protsess sai väliste survetegurite tulemusena hoo sisse ning ülikool hakkas selgemalt määratlema, mis peaks olema uue sotsiaalteadusliku magistriõppekava peamine fookus. “Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu” õppekava on kompetentside põhine ja põimib endas nii sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitika, sotsioloogia, psühholoogia, majanduse ja geograafia valdkondi, mis kõik on vajalikud inimese heaolu toetamiseks.

Merle Linno sõnul on õppekava eesmärgiks anda oskusi, kuidas arendada kogukonda koos selle liikmetega ja targalt sealseid ressursse kasutada, mitte suruda peale valmis lahendusi. “Sellised lahendused on kestlikud ja jätkuvad ka väliste asjade – raha, oskused, inimesed – lõppemisel,“ sõnas Linno.

Kogukonnaliikumise juhi Krista Habakuke sõnul on kogukondlik tegevus nii maal kui linnas populaarsemaks muutumas, samuti väärtustatakse aina enam maapiirkondade elukeskkonda. "Uue trendina näeme juba uute oskuste ja teadmistega inimese tulekut maale, mis ühelt poolt tõstab kogukondade elujõudu, kuid teisalt võib kaasa tuua paralleelkogukondade teket ning halvimal juhul väärtuste konflikte kogukondade sees,“ sõnas Habakukk.

Tema hinnangul on mitmeid näiteid otsustest, mille tagajärjel on tulnud senised harjumuspärased koostöömudelid selgelt ümber hinnata – üks nendest on omavalitsuste reform. Senisest rohkem on vaja tähelepanu pöörata kohalikul tasandil otsustamisele: mil määral kaasatakse kogukondi arenguprotsessidesse, mis on kogukondade ja külavanemate rollid ning milliseid teenuseid saavad omavalitsused kogukondadele delegeerida. “Oluline on teha koostööd omavalitsuste juhtide ja ametnikega, sest kogukondade esindajad on alati valmis panustama. Avatud valitsemise põhimõtete rakendamine tooks kaasa kogukondade positsiooni tugevnemise,“ ütles Krista Habakukk.