Tartu Ülikool kuulub 2019. aasta algusest rahvusvahelisse koostöövõrgustikku U4, mille eesmärk on leida lahendusi ühiskondlikele probleemidele ning algatada hariduses ja teaduses uuenduslikke tegevusi. Selle võrgustiku raames toimib paralleelselt ka tudengivõrgustik, mille eelmise aasta fookus oli heaolu tagamine, rõhuasetusega vaimsel tervisel. Tehtud töö tulemusel allkirjastasid viie koostöövõrgustikku kuuluva kõrgkooli rektorid tudengite ettepanekute ja soovituste resolutsiooni.

Tänasel päeval juhib vaimse tervise tegevuskava koostamise protsessi Tartu Ülikooli üliõpilasesindus (TÜÜE), kes teeb seda ülikooli uue arengukava raames. Eesmärk on tuua kokku nii töötajad kui tudengid kaardistamaks tänased tegevused ning planeerimaks läbimõeldud üle-ülikooliline tegevuskava, mis hõlmaks endas nii ennetustööd, tagajärgedega tegelemist kui ka muude toetavate tegevuste juurutamist. Paul-Henry Sereda vestles sel teemal TÜÜE aseesimehe Trine Tammega.

Aitäh, Trine, et oled leidnud aega vaimse tervise teemadel minuga vestelda. Nagu ma aru saan, siis vaimse tervise probleemid on tudengite seas järjest levinumad?

Ma ei ole kindel, kas just levinumad. Me lihtsalt julgeme rohkem rääkida, oskame rohkem märgata ning tänu sellele probleemi teadvustada. Eks see laieneb ka ühiskonnale, mitte ainult tudengitele. 21. sajand kõikide oma tehnoloogiliste võludega toob kaasa teistmoodi stressi, kui see, mida meie vanavanemad ehk kogesid. Pidevas infovoos olemine, suhtlemine ja virtuaalne maailm võtavad kohati ära aja iseendale, mis oma tervise säästmiseks on aga hädavajalik. Tudeng on tubli noor, kes lisaks õppimisele käib ka tööl või osaleb mõne organisatsiooni töös, võibolla ehk kasvatab juba peretki. Neid asju arvesse võttes ning lisades sellele ka virtuaalmaailma, unustame ennast selle kõige keskel kohati lihtsalt ära ning siis võivadki ühel hetkel lained üle pea käia. See eelnev puudutab just rohkem läbipõlemise ning depressiooni teket.

Räägi meile natukene lähemalt, miks ja kuidas on TÜÜE võtnud vedada ülikooli uue arengukava raames ülikoolile vaimse tervise tegevuskava koostamist.

Algas see kõik ikka sellest võrgustikust ning rektoritele esitatud ettepanekust. Tundus loogiline jätk, et vedamine jääb endiselt tudengite, eeskätt TÜÜE kanda. Täna on mul hea meel tõdeda, et kogu tegevuskava siiski ainult meie sulest ei valmi: töötajate heaolu tagamise nimel teeb ettepanekud personali arenduskeskus, dokumentidega töötavad ka nõustamiskeskus, Futulab, liikumislabor ja paljud muud osapooled, lisaks muidugi tudengid erinevatest valdkondadest.

Mis põhjustab sinu hinnangul kõrghariduses levivaid vaimse tervise probleeme tudengite seas? Kas tudengid oskavad ja julgevad vajadusel ka abi otsida?

Ma ei usu, et kõrgharidus, ülikool, instituut või õppejõud just probleeme tekitaks, pigem on see mitmete tegurite koosmõju. Esmakursuslaste puhul on põhjusteks kolimine ja uus ümbruskond, kus kogukonna tunnet on keeruline saavutada, samuti harjumatu akadeemiline keskkond. Laiemalt muidugi ka isikliku elu väljakutsed, vajadusel iseenda ja pere majandamine. Eks faktoreid on palju ja kõrgkooli ei saa selles otseselt süüdistada. Küll aga on see koht, kus riigi poolsest abist jääb vajaka, mistõttu usun, et ülikool saab ise rohkem teha.

Millised on kõige levinumad vaimse tervise probleemid tudengite seas?

Eurostudenti statistika ei ole veel minuni jõudnud, samuti on laiemat ülevaadet keeruline saada. Tunnetuslikult usun, et erinevad depressiooni vormid võiksid olla vähemalt esikolme hulgas.

Mis põhjustab tudengite seas läbipõlemist? Kuidas me seda vältida saame?

Hmm, see on päris raske küsimus. Mõne teooria kohaselt on läbipõlemisel 12 sammu ja ka mina usun sellesse. Need sammud on kokkuvõtlikult järgmised: esmalt ülemäärane ambitsioon – tahe teha kõike kõige paremini ning kui see ei õnnestu jõuame enese piitsutamiseni ehk pean suutma paremini. Paratamatult jätame sellistel hetkedel iseenda vajadused ja enda eest hoolitsemise tahaplaanile, me ei anna endale piisavalt puhkust, jätame söömata jne, Järgmise sammuna jõuab kätte konflikti eiramine ehk tühi kõht või väsimus, kanged lihased, vedelikupuudus - need ei ole midagi, peaasi et töö saaks tehtud, küll ma hiljem jõuan nende teiste asjadega tegeleda. See omakorda viib aga isiklike väärtuste muutuseni. Jah, eks väärtused on sõna, mis kõigile ei pruugi meeldida, aga isegi kui me nende peale ei mõtle, on nad sügaval sisimas olemas ning me käitume neile vastavalt. Kui keegi neile muutustele viitab, siis käivitub kaitsemehhanism ning probleemide ja häbi eitamine. Selleks, et taoliste muredega mitte tegeleda, on loogiline samm sotsiaalne võõrandumine. Me ei tee seda üldiselt teadlikult, aga lihtsalt järk-järgult jätame kogunemistele minemata, telefonikõnedele vastamata jne. Seega on toimunud selged muutused käitumises. Sealt edasi läheb juba päris tumedaks. Tihtipeale tekib identiteedikriis või segadus, küsimused “Miks ma seda kõike teen? Mis see mulle annab? Äkki peaks lihtsalt alla andma?” Tihtipeale ei suuda me ka läbipõlemise rägastikus nendele küsimustele vastata. Järgnevad sisemine tühjus, depressioon ning mentaalne või füüsiline kokkuvarisemine.

Ma usun, et neid samme teades saame pidurit tõmmata oluliselt varem. Teadlikkuse tõstmine on vast see kõige olulisem, kuidas läbipõlemist ära hoida. Sellega võiks muidugi kaasneda ka arusaam, et jälgima peab mitte ainult ennast, vaid ka oma lähedasi ning tutvusringkonda.

Kas ka sul on esinenud õpingute ajal mingisuguseid probleeme vaimse tervisega?

Mulle tundub, et ühiskonna suhtumine sarnaneb täna politseifilmidest tuntud lausele: “Teil on õigus vaikida. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu.” Aga kui sellele küsimusele ausalt vastates ka mõni uks sulgub, siis järelikult ei olnud õige uks. Jah, ka mina põlesin läbi ning poolteist aastat hiljemgi tegelen endiselt tagajärgedega. See polnud ainult õpingutest tingitud, pigem ikka kõige koosmõju. Ma olen olnud õnnega koos ning mulle sattus ette väga palju põnevaid pakkumisi, millele oli keeruline “ei” öelda. Ja eks sealt see kõik alguse saigi. Oleks ma eelnevalt kirjeldatud samme varem teadnud, kes teab, äkki ei oleks asi päris n-ö redeli viimasel astmel lõppenud.

Mida sa sellest olukorrast õppisid?

See ei ole olnud lihtne aeg ning ma kindlasti ei soovi seda mitte kellelegi, aga see on kahtlemata olnud üks õpetlikumaid protsesse mu elus. Olen õppinud ennast tundma, pannud kirja oma väärtused ning nendele ka päriselt keskendunud. Samuti õppisin ütlema “ei” ning väga selgelt tõmbama piire enda vajaduste täitmise eesmärgil. Magan iga öö kaheksa tundi, püüan süüa kolm korda päevas - tõesti need väga lihtsad asjad, mis depressiooni hetkel enam ei tundu olulised.

Kas riik ja ülikoolid annavad endast hetkel maksimumi, et ennetada vaimse tervise probleeme tudengite seas?

Alati saab paremini! Ei taha liialt kritiseerida, sest kindlasti annavad nad endast parima, kuid minu hinnangul mitte veel maksimumi. Kui vaadata kasvõi seda, kui palju on ühe psühholoogi kohta tudengeid, siis näiteks Tartu Ülikoolis on see arv 7000, Tallinna Ülikoolis 3500. Selline koormus on selgelt liiga suur. Jah, iga tudeng ei vajagi psühholoogi, kuid siiski on inimesi liiga palju, et olemasolevate spetsialistidega neid probleeme katta.

Kui Sinu poole pöörduks praegu tudeng, kes on depressioonis ja ei julge või soovi kusagilt abi otsida, siis mida sa talle soovitaksid?

Probleemi tunnistamine on esimene samm! Soovitaksin kindlasti professionaalset abi otsida, sest nii nagu me nohu, köha või palaviku puhul lähme perearsti juurde, niisamuti peaksime me suhtuma oma vaimsesse tervisesse. Mõistagi on enesele tunnistamine keeruline, minul endal kulus selleks liialt palju aega, seega soovitaksin leida esmalt oma tugivõrgustikus kellegi, kes on valmis kuulama. Vahel aitab lihtsalt rääkiminegi. Muidugi on ka palju erinevat kirjandust - üks minu lemmikuid siinkohal on Danielle Marchanti raamat “Paus. Tee paus, enne kui elu sind peatab”. Samuti soovitaksin asju üles märkida. Esmalt emotsioone ja mõtteid, aga ka arvestada oma vajadusi ning need kasvõi igapäevase tegevuste nimekirjana üles kirjutada. Ma ei ole muidugi professionaal, vaid räägin pigem enda kogemusest. Oluline on mitte jääda päevadeks, nädalateks ega kuudeks voodisse!