Kui otsida eesti kirjanike seast võrdväärset vastet helilooja Arvo Pärdile, siis on selleks tõenäoliselt Andrus Kivirähk. Näiteks on kultuurikriitiku Alvar Loogi sõnul Kivirähk üks väheseid elavaid kaasmaalasi, kes on saavutanud loomeinimese peamise paleuse – sümboolse surematuse. Peegli toimetusel oli au vestelda sedasorti mehega nii ülikooliõpingutest laulva revolutsiooni ajal, kuid ka ajakirjanduse kallutatusest ja rumaluse häbenematusest.

Lõpetasite 1993. aastal Tartu Ülikoolis ajakirjandusõppe. Millisena teil õpingute aeg meeles on?

Olin nagu vasikas kevadisel karjamaal – kõik oli nii uus ja põnev. Elu ühiselamus oli väga värvikas ning Tartu täis ahvatlusi: legendaarne õllekas Humal, restoran Volga, Toomemäe pingid. Uued sõbrad, uued kogemused. See kõik oli lisaks laulva revolutsiooni ajal ning seetõttu toimusid pidevalt mingid piketid ja meeleavaldused. Mina osalesin näiteks sõjalise õppe vastases näljastreigis.

Teisel kursusel astusin Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks, mis võttis omajagu ajast ära. Õpingud olid üsna teisejärgulised – loeng oli ennekõike koht, kus kursusekaaslastega kohtuda, et siis pärast midagi vahvat ette võtta. Või siis teha seda juba enne loengut ning loengusse siis üldse mitte minna.

Samas mäletan positiivselt paljusid õppejõude ja olen õnnelik, et jõudsin istuda näiteks Juhan Peegli või Harald Peebu loengus. Kogu see akadeemiline õhustik oli tegelikult äärmiselt rikastav. Enamik meie loenguid toimusid ajaloolises peahoones, need iidsed auditooriumid, see eriline peahoone lõhn …

Üldiselt oli aga minuga selline lugu, et ma ei tahtnud päris ajakirjanikuks selle sõna otseses mõttes üldse saada. Minu unistus oli teenida välja diplom ja minna siis tööle huumoriajakirja Pikker, et hakata humoristiks ja kirjanikuks. Seetõttu mind erialaained, kõik need massikommunikatsiooniteooriad ja muu säärane, eriti ei huvitanud. Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm olid õppejõudude ja isiksustena äärmiselt sümpaatsed.

Kokkuvõttes võib öelda, et ma veetsin ülikoolis viis aastat võluvalt aega, aga ega ma seal midagi olulist ei õppinud küll. Seevastu talletasin endasse imelisi mälestusi ning leidsin väga palju sõpru.

Rääkides nendest sõpradest – millist rolli toonased ülikoolikaaslased teie elus mängivad?

Minu parim sõber ülikooli ajal oli Jüri Pino, keda enam kahjuks meie hulgas pole. Samuti leidsin ma kursuselt endale abikaasa Ilona. Kogu meie kursus oli väga tore ja nimetamist vääriksid kõik kursavennad ja -õed, aga see nimekiri läheks siis hirmus pikaks.

Tollane ajakirjandusosakond oli üsna väike ja kõik tundsid kõiki, mistõttu oli mul palju väga häid sõpru ka vanemate kursuste tudengite hulgas. Nad kõik on siiani tegevad kas ajakirjanduses või poliitikas. Osadega helistame või näeme tihti, teistega satun kokku juhuslikumalt. Kuna keegi ei viitsi organiseerimisega tegeleda, siis me kursuse kokkutulekuid korraldanud pole.

Millised olid teie töise elu väljavaated toona, pärast ülikooli lõpetamist?

Tollal valitses tohutu noorte ajakirjanike põud, sest uusi väljaandeid tekkis iga päev juurde ja tihtipeale mindi juba pärast esimest kursust kuhugi ajakirjandusväljaandesse tööle. Paar aastat hiljem oldi juba peatoimetaja või vähemalt osakonna juhataja. Tõsi, tihti jäi seetõttu ka ülikool pooleli.

Mina olin oma kursuselt üks viimaseid, kes tööle läks. Neljandal kursusel sai minust Päevalehe kultuuritoimetaja. Samuti hakkasin kohe toimetama ka Päevalehe huumorikülge Viikend. Seega tööpuudust polnud neil aastatel kellelgi, palk oli hea ja elu lill.

Paistab, et tööst ei tulnud puudust ka hiljem. Olete pälvinud väga palju tunnustusi, alustades kirjandusauhindadega siin- ja sealpool piiri, erinevate kultuuri- ja aastapreemiatega ning lõpetades Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Kuidas te säärastesse tunnustamistesse suhtute?

Eestis on palju auhindu ja preemiaid, aga rahvaarv meil just väga suur pole. Seetõttu on üsna loomulik, et paljudele varem või hiljem mõned auhinnad pudenevad. Minu eelis on ehk see, et ma tegutsen erinevates valdkondades, seega võin saada preemiaid nii proosa, näitekirjanduse kui ka lastekirjanduse kategoorias. Samas leian, et näiteks kultuuripreemiate jagamine on alati küllaltki subjektiivne. Seda ei saa ka hinnata kui sporti, kus saaks stopperiga sekundeid mõõta.

Tunnustamine on muidugi tore, kuid auhinna paned sa ära kappi. Tegelikult on tähtis see, kas inimesed sinu raamatuid loevad ja näidendeid teatris vaatamas käivad. Publiku huvi ja tänu on see, mis maksab ja jääb.

Mis puudutab presidendilt saadud teenetemärki, siis eks mul on selle üle ikka hea meel. See juhtus muidugi juba päris ammu, president oli siis Arnold Rüütel ja tema määras neid ordeneid ikka nii 700–800 tükki korraga. Kuna Rüütel poleks aga jaksanud sellist aumärkide kuhja üksinda laiali jagada, siis andis mulle ordeni kätte hoopis Harju maavanem.

Need tunnustused kõnelevad sellest, et teie looming kõnetab inimesi. Samas on väljaandes Uued uudised teid ühe artikli pildi pealkirjas tituleeritud nii: „Andrus Kivirähk – tühjade juttudega tühi mees“.

Ega te ise EKRE suhtes kriitika väljendamisega just tagasihoidlik ka pole olnud. Vahest olete läinud teinekord pilkamisega üle piiri?

Ei, kindlasti mitte. EKRE on käitunud viisil, mis ei ole minu jaoks absoluutselt aktsepteeritav ja sellest tuleb märku anda. Võrdluseks: kui näiteks ühel inimesel on kombeks seltskonnas viibides alati valjult peeretada, ja mitte kogemata, vaid just meelega ja ise pärast veel oma sigadusega praalida, siis tuleb talle öelda, et nii ei kõlba ja edaspidi teda mitte peole kutsuda. Mitte teha viisakat nägu ja mõelda, et ah, kannatame ära, igaühel on õigus käituda nii, nagu talle meeldib. Ei ole. Mingid asjad on okeid ja mingid asjad ei ole ja latti ei saa lõputult madalamale lasta.

Samas kõlab siin ja seal, et eesti peavoolumeedia on kohati kallutatud. Näiteks kirjutas möödunud aastal ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre, et erapooletu vaatleja teab ja näeb juba aastakümneid, et eesti ajakirjandus on vasakpoolne.

Lauri Vahtre räägib vasakpoolsusest, aga tegelikult häirib teda liberaalsus. Nagu kõiki neid „issisid”, kes tunnevad, et ei suuda enam liiga värviliseks muutunud maailma kontrollida ja tahaksid ajaloo tagurpidi voolama panna.

Jah, ajakirjanikud on tõesti enamasti liberaalse vaatega, nagu haritlased igal pool maailmas. Nad võivad vabalt ka parempoolsed liberaalid olla, nagu meie president Kersti Kaljulaid. Mina ise hääletasin aastaid Isamaa poolt – siis, kui seda juhtis Mart Laar, sest tollane Isamaa oli hoogne, rokkiv ja uuendusmeelne erakond. Seejuures ka rahvuslik ja patriootlik – kaks sõna, mis tänu EKRE-le on põhjalikult ära solgitud, aga ma kasutan neid siiski.

Ma julgen väita, et tegelikult ongi enamik eesti ajakirjanikke just nimelt oma riigi patrioodid ja rahvuslased, aga samas kindlasti ka liberaalid, kelle jaoks on oluline väärtus inimeste vabadus. Siin ei ole mingit vastuolu. Kas seda saab nimetada kallutatuseks? Kas see, kui kooliõpikutes räägitakse, et maa pole lapik, vaid kerakujuline, on kallutatus? Lamemaalase arvates ilmselt tõesti. Aga selline kallutatus on vajalik, et lollus ja kurjus vohada ei saaks.

Kuidas püüate ise ajakirjanikuna ilmavaadet kirjutistes neutraalsena hoida?

Ma ei püüagi. Ütlen välja, mida mõtlen. Aga ma pole ka klassikaline ajakirjanik, vaid kolumnist.

Teie raamatust „Rehepapp“ leiab sellise mõtte: „See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.“ Ütlesite praegugi, et teatav „kallutatus“ on ajakirjanduses vajalik, et lollus ja kurjus vohada ei saaks. On siis eestlaste õnnetus jäänud samaks, nagu te 21 aastat tagasi kirjutasite?

Totraid leidub igas ühiskonnas, tänasele päevale on aga iseloomulik see, et oma rumalust ei häbeneta. Lolli juttu ei aeta mitte bussipeatuses viina rüübates või saunas, vaid sellega ronitakse avalikkuse ette. Ühest küljest on seda piinlik vaadata, teisest küljest aitab see aga vabaneda illusioonidest ja näha, mis inimeste peas tegelikult toimub.

Ei saa keelata, kui inimene ronib tünni otsa ja kuulutab valjul häälel, et tema arvates pole kaks pluss kaks mitte neli, vaid hoopis kolm. Ega matemaatikaõpikuid selle pärast ümber kirjutama ei hakata. Oluline on lollidele võimalikult vähe tähelepanu pöörata.

Viimastel aastatel tundub, et keegi kaevab eestlaste vahele üht kujuteldavat kraavi, mis üha sügavamaks ja laiemaks läheb. Kes seda uuesti kokku peaks kaevama hakkama ning millist rolli mängivad selles kõiges ajakirjanikud?

Ajakirjandus peaks püüdma mitte võimendada ogarust. Saan aru, et alati on ahvatlev näidata publikule veidrikke – nii nagu vanasti näidati laatadel habemega naisi või inimesi, kes sõid klaasi. Ja ka tänapäeval kogub klikke pigem Mart Helme, kes esineb järjekordse totra ja õela avaldusega, aga mitte mõni normaalne inimene, kes räägib tavalist ja normaalset juttu. Normaalne on igavavõitu, põnevad on Helmed ja kahe peaga vasikad. Aga ajakirjandus peaks üritama kiusatusele vastu panna ja totrust mitte tiražeerima. Muidugi, see levib ka niisama, sotsiaalmeedias ja mujal, aga vähemalt ametlikud väljaanded võiksid panna sedasorti plärale veto.

Täpselt samamoodi peaksid poliitilised jõud kokku leppima, et äärmuslased mitte kunagi (enam) valitsusse ei pääse. Kui nähakse ühel päeval matslikkuse ja sallimatuse perspektiivitust, siis ehk vaibub ka selle tõenäosus.