On ports küsimusi, mille iga vegan paigutaks purki, keeraks kaane kõvasti kinni, kirjutaks peale „provotseerivalt rumalad küsimused” ja saadaks kivitäiteks. Betoonplokiks saaks näiteks vana hea „miks sa taimi sööd, kui ka neil on tunded”. Selliste pilkavate ja võrdlemisi asjatundmatute küsimuste hulka satub harva ka julgemaid ja kriipsu võrra originaalsemaid. Näiteks, kas neelamine on vegan? Viidates siis sellele, kas suuseksi ajal suhu sattunud seemnevedeliku neelamine läheb vastuollu veganpõhimõtetega.

Paraku on küsimus tihtipeale labase naljana esitatud. Veganite jaoks on teema loogiline ja samal ajal parasjagu mõttetu. Vaidlejate jaoks kullaauk, sest jaburaid lisaküsimusi või -väiteid jagub. Siiski leidub vahel ka neid, keda teesklematult see huvitab ning kes ise mõistuspäraselt asja tuumani ei jõua. Veganluse osas valitseb seltskondades tihti ebaselgus ja teadmatus.

Täistaimsete toodete tarbimine on üks osa veganlusest. See tähendab, et veganlus ei ole tegelikult dieet, nagu paljud tunnevad ja kuidas seda meedias tihti presenteeritakse. Tegemist on sotsiaalse liikumise ja eluviisiga, mille põhimõte on, et üldiselt pole loomad siin maailmas selleks, et neid inimheaoluks ära kasutada. Ütlen „üldiselt”, sest koduloomade pidamise juures võib tekkida selle põhimõtte juures vastuolusid. See on täiesti teine teema, mis vajab pikemat arutluskäiku ja rohkem ruumi.

Lisaks kõigele oleme tänapäeval jõudnud punkti, kus veganlusest on saanud mõnes mõttes ka keskkonnakaitse liikumine. Igatahes kaasneb veganluse ideega võimalikult väheste kannatuste tekitamine loomaliigile, muuseas kõikidest loomsetest produktidest hoidumine. See tähendab, et lisaks loomsevabale taldrikule on veganitel näiteks ka naha, villa -ja karusnahavaba garderoob, mesilasvahast vaba kätekreem, karmiinist prii huulepulk, ja kodukeemia, mis ei ole mingil juhul loomade peal testitud.

Kuigi veganid vaidleksid vastu – sh mina –, siis eelnevalt mainitud toodete siltidelt on inimesed harjunud mainitud loomseid koostisosi lugema, sest tegemist on ühiskonnas täiesti normaalse nähtusega. Palju ebanormaalset jääb aga enamikule kaugeks. Pole mingi saladus, et mõningaid asju on otsustanud tootjad oma tarbijatele mitte nähtavaks teha või jätnud need sõna-sõnalt kommunikeerimata. Siinjuures on paljudele veidratele loomsetele koostisosadele mõeldud uhkelt ja üsnagi usaldusväärselt kõlavaid asendusnimesid. Erinevate loomade ja nende kehavedelikega tehakse pimedas toas suletud uste taga igasuguseid kummalisi asju, milleni meie fantaasia niisama ei küündiks. Näiteks kondoomides kasutatakse lehmapiimavalku kaseiini, mis käitub libestina. Parfüümidest võib näiteks leida vaala või kopra eritisi. Rääkides siiski seemnevedelikust – näiteks Sitsiilias ja mõnel pool mujalgi Itaalias lisatakse tuunikalaspermat pitsale.

Siin-seal Euroopaski on kombeks juuksesalongides pakkuda juuksehoolitsust, mille lõpptulemusena peaks klient salongist välja kõndima siledad ja säravad kiharad tuules lehvimas. Üks osa hoolitsusest nõuab pullisperma juustesse määrimist. Nojah, selline spaa-elamus läheb kindlasti veganlusega vastuollu ja ikkagi seetõttu, et šampoon loomset sisaldab.

Aga taimedel on ka tunded ...

Ilmselt on klaar, mida veganid pruugivad … Või ei pruugi. Küsimus hõljub siiski õhus: kas nad oma partneri seemnevedelikku tarbivad? Siin saaks illustreerimiseks tuua appi selle teise omajagu tülika korduma kippuva küsimuse, mis puudutab taimi ja taimede suuri tundeid. Jah, taimed on elusorganismid, kuid neil puudub närvisüsteem ehk nad ei tunne valu. Puudub teadvus ja tung väljendada oma emotsioone. Puudub teadlik eksistents ning seetõttu ei saa eetiliste otsuste tegemise juures taimi loomadega mitte mingi valemi põhjal ühele pulgale asetada, samal ajal, kui loomade puhul teame vastupidist (jah, ka kaladel on tunded).

Ejakulaadi näol on tegemist isaorganismi sugurakkudega, mis vajavad mõttevõimelise organismi produtseerimiseks munarakke ehk emaorganismi paljunemisrakke. Kui kelleski tekitab, nali naljaks, muret mõte, et ka spermatosoid on mõnes mõttes elus – või sinna poole teel – , siis ei saaks idee poolest ka neid väledaid ujujaid koos kondoomiga prügikasti või pabersalvrätikuga kaminasse tulle visata. Kui nüüd väga dramaatiliselt mõelda, tähendaks see ju tapmist. Aga see arutelukäik on ju juba eos naeruväärne. Pole tarvis pilli lõhki puhuda. Seemnevedeliku alla neelamisel kellegi kannatuste pärast muret tundma ei pea. Loodus on meid nõnda rajanud. Ema rinnapiim on lapsele mõeldud, seega peaks ka sperma jõudma sellele teisele inimesele, kellele see on loodud. Kuidas ja millisel viisil, pole selles küsimuses number üks.

Kui lammas räägiks, kas kannaksime lambavillaseid sokke?

Ajaloos on inimene olnud rassistlik. Teame näiteks šovinismi ning seksismi. Ka inimese egotsentrilist enese paigutamist loomadest kõrgemale saab nimetada oma sõnaga: spetsiesism ehk liigirassism. Ühesõnaga on veganid arvamusel, et võiksime 21. sajandil intelligentse liigina saada omadel jõududel hakkama ning lõpetada loomade kasutamine enese hüvanguks. Ehk siis asi ei ole vaid kannatustes. Kui lammas oskaks rääkida ja kinnitaks, et pügamine temale haiget ei tee, kas vegan kannaks lambavillast sokke. Hea küsimus. Aga kui loomad oskaksid rääkida, küllap polekski veganlust.

Konsensus on inimestele liigiomane, sest meil on võime enda tundeid väljendada ja ühises keeles suhelda. Seetõttu on meil võimalik üksteist paremini mõista. Üldiselt on vegan eetiline inimene ning püüab lisaks loomadele austada ka ligimest. Õigupoolest võiks „kas see on okei, kui ma neelan?” magamistoas peadmurdvale küsimusele üsna ühese vastuse anda. Aga veganlusega pole siin raasugi pistmist. Ja sperma on ikkagi vastutusvõimelise isiku poolt loovutatud värk. Me ei ole loomad.

Ehkki küsimus neelamise kohta on veganite ja teemast huvitunute hulgas esile kerkinud, siis viimaks taandub asi nii või teisiti selleni, et seksil pole veganlusega pistmist nii kaua kuni seksmänguasjad, libestid ja kondoomid loomprodukte ei sisalda. Kas neelata või mitte on partnerite omavaheline kokkulepe või isiklik eelistus. Heites pilgu suurele pildile, siis arvan, et neelamine on täiesti normaalne osa oraalseksist. Mina veganina neelamises mingit probleemi ei leia. Aga minu ülimalt personaalne otsus on kallutatud ka teadmisest, et magan eesoleva eluaja jooksul inimes(t)ega, kes suure tõenäosusega on vegan või tarbib vähem loomset. Olete ju ikka kuulnud jutte ananassi söömisest ja selle maagilisest mõjust meie kehavedelikele. Ananassi-kuulujutul pole teaduslikku tõestust aga uskuge mind, kui teatan, et taimne, puhas ja tervislik toitumine ulatab üsna võimsa abikäe.