Kraapisin möödunud nädalavahetusel kõrvetava kevadpäikese paistel maamaja eest lehti ja lume all lömmi vajunud muruliblesid. Rahmisin rehaga nii hoogsalt, et kõrval tegutsevate pereliikmete juttu eriti ei kuulnudki. See andis võimaluse samal ajal teha kevadist suurpuhastust ka oma mõtetes.

Koroonaviirusesse haigestunute üles-alla kõver on seadnud taktimõõdu kõigi tegutsemisele. Ühine mõistmine ja väärtuste taju ei ole viirusega võitlemise taktis kahjuks aga tekkinud. Isegi, kui sellest rääkimine juba katkise plaadi kombel korrutamisena tundub, ei saa viirusest üle ega ümber. Peas kerib teadmine, et kellelgi on praegu väga halvasti, olgu see siis tervise, majanduse, suhete või usu vaatevinklist. Kõik on viirusest väsinud. Osad rohkem kui teised. Osad suisa nii rumalalt protesteerides, et see ei vääri isegi kirjamärke.

Teistega vahemaa hoidmise aeg on minu tutvusringkonnas toonud teemaks kogukonna jõu. Isegi kaugelt saame üksteisele tuge pakkuda. Sellest rääkides meenub levinud ütlus, et kui tahad kiiresti, mine üksi ja kui kaugele, siis mitmekesi. Usun koos tegutsemise jõudu. Minu kogetu kinnitab, et heategudel on komme ennast paljundada. Pange tähele, et sellest osa saanud inimesed soovivad seejärel kogukonnas, töökohas või kasvõi kursusekaaslaste seas näpuotsa võrra paremad olla. Mina tunnen, et tublisid inimesi on palju. Võib-olla sellepärast, et ma oma pilgu peamiselt ainult nende suunas pöörangi.

Valides ühe, teed samal ajal valiku loobuda muust. Dilemmade ees oleme kõik iga päev. Kas anda lollidele sõna? Kas neelata või mitte? Elada Eestis või mujal? Aidata endast vanemaid inimesi? Vaktsineerida? Kellele kuulub „Õnne 13”? Nende teemade üle arutasime sel korral Peegli toimetuses ja veel parem – laiendasime küsimused lugudeks.

Mõtted tiirlevad peas erinevaid radu ja minu siinses mõttekäigus on läbisegi mure, rõõm ja lootus. Üks on kindel – kevad on jälle käes. See turvaline aastaaegade kordumine loob südamesse rahulikkust. Ka raske läheb mööda. Maamaja ees riisudes sai lisaks lehekõdule kokku kuhjata ka hulga vajalikke mõtteid.

Olgu selle imeliku aja kevadine suurpuhastus milline tahes, ikka saab hommikust õhtu. Küllap mõni lihtne tööpäev osutub üheks raskeimaks. Ja sõna läheb meelest just siis, kui seda vaja valjult öelda.

Mõned sõnad said sellegipoolest Peegli 20. numbrisse kirja. Intrigeerivalt ja piire kompides nagu meile, tudengitele, ikka meeldib. Head lugemist!