„Sa võid elada igal pool. Peaasi, et ümber oleksid head ja toredad inimesed, kellega midagi korda saata,“ lausus filmirežissöör Edina Csüllög, kes elab 2008. aastast alates Eestis.

Esimest korda sattus Edina Eestisse 1995. aastal, kui temast sai Gustav Adolfi Gümnaasiumi vahetusõpilane. 13 aastat hiljem tuli ta Maarjamaale uuesti. Elu kulges nõnda, et seekord püsivalt. Ajal, mil ta tegi siin filmi keskkooliaja armastusest, ilmus välja ka tema enda keskkooliaegne kallim. „Saime lapse ja kuhu sa siis enam lähed,“ põhjendas ta otsust Eestisse elama jääda.

Edinal on kolm magistrikraadi, neist viimane Balti Filmi- ja Meediakoolist filmirežii erialal. Siia magistrikraadi omandama tuli ta paljuski seetõttu, et õpilasena Eestis elades sai ta siinse keele enam-vähem selgeks. Tundus hirmutav, et keel võiks ajaga meelest minna. Seega kibeles ta Eestisse tagasi ja elab nüüd perega Setomaal. Edina mees pakkus aastaid tagasi välja, et nad võiksid maale kolida. „Olgu, kolime!“ vastas naine.

Budapestist pärit Edina, kes pidi iga pühapäev kell 12 perega kanasuppi sööma, sest selline oli traditsioon, rääkis, et peab end loomult seiklejaks. Seega ei ole ühest küljest ka üllatav, et ta maale kolis. Siiski möönab ta, et ei osanud noorena aimata, et kunagi maal kurke-tomateid kasvatab. Alguses pelgas ta veidike, kuidas maapiirkonnas elades filme teha, sest see on suur meeskonnatöö ja nõuab palju eri pooltega suhtlemist. „Tegelikult minusugusele sobibki maaelu, sest mul on kogu aeg sada rauda tules, aga linnas on elutempo kuidagi veel kiirem. Niimoodi on lihtne end ära kaotada,“ sõnas ta.

Edina tunnistab, et tänapäeval on elu väga lihtsaks muutunud: suurema osa asjaajamistest saab korda ajada interneti vahendusel. Kui keegi kutsubki teda pealinna, siis mõtleb ta tükk aega, kas ikka on vaja minna. „Kui me elaksime mõnel teisel ajastul, siis ma ilmselt ei oleks lõplikult maaelu valinud. Ja samamoodi, kui ma asuksin näiteks kusagil Türgi metsas, ei oleks tõenäoliselt võimalik niimoodi kaugtööd teha nagu siin. Eestis on kõik nii lihtne,“ arutles ta.

Suurlinnast pärit naisel ei läinud maaeluga kohanemine aga kohe päris lepase reega. Edina tunnistab, et esimene aasta oli üsna keeruline. „Ma ikka vaatasin mehe kõrvalt, kuidas puid lõhkuda, ahju kütta. Ma ei olnud kunagi varem seda teinud,“ sõnas ta.

„Kui head inimesed on ümber, siis ei ole ju vahet, kus elada. Samamoodi ei ole vahet siis, kui kedagi ümber ei ole: siis on ikka ühtmoodi kurb, ole sa linnas või maal,“ ütles Edina.

Ka ei olnud tal siin eriti tuttavaid. Siis aga kohtus ta Kristina Remmeliga ja koos hakati filmifestivali korraldama. „Kui head inimesed on ümber, siis ei ole ju vahet, kus elada. Samamoodi ei ole vahet siis, kui kedagi ümber ei ole: siis on ikka ühtmoodi kurb, ole sa linnas või maal,“ ütles Edina.

Sündinud korraldaja

Naise isa töötas Ungaris kultuurimaja juhatajana, mistõttu sattus Edina lapsena paljudesse kultuurimajadesse. Sealt sai ta ilmselt kaasa kultuurikorraldamise pisiku. „Ma arvan, et olen sündinud festivalikorraldaja,“ sõnas naine. Kümme aastat vedas ta Ungari filmipäevade festivali Tartus, pärast mida hakkas korraldama soome-ugri filmifestivali Lõuna-Eestis. See on ka ainus filmifestival Võru- ja Setomaal. Esimene festival toimus 2014. aastal Tsiistres ning sellest sai alguse MTÜ SUFF ehk soome-ugri filmifond.

Fond loodi soome-ugri väikerahvaste toetamiseks: selleks, et neil oleks võimalik filmide tegemise kaudu oma keelt ja kultuuri hoida. Näiteks udmurtidel, maridel, handidel ja teistel ei ole oma filmitööstust, rääkimata filmiõppest. Seega püüab festival soome-ugri rahvaste omakeelse sisu tootmisele kaasa aidata.

„On väga tõenäoline, et need keeled mingil hetkel kaovad, sest kui pole omakeelset kirjandust ja meediat, siis on väga raske püsima jääda. Püüame omalt poolt teha nii, et need keeled natukenegi kauem säiliksid,“ rääkis Edina.

Aga filme ei tasu teha ainult Venemaal elavatest hõimurahvastest, vaid samamoodi setodest ja võrokestest. Edina meenutab, et kui nad festivaliga alustasid, ei olnud seto- ega võrokeelset filmikunsti olemaski. Probleemi lahendamise nimel asuti tööle ja Piiriveere Liidri taotlusvoorust saadi investeeringuprojektile „Pärimus elavaks pildi kaudu“ toetust. Selle abil soetati montaažiarvuti ning filmi- ja helitehnikat. Pärast seda on tehtud mitu filmiringi, -laagrit ja -üritust nii siinses piirkonnas kui ka välismaal.

Edina tunnistas, et tegelikult on soome-ugri inimestel küll huvi omakeelset sisu toota, aga filmifestivali korraldajatel ei ole nõnda palju aega, et neid piisavalt juhendada. Reaalne on see, et mõni suurem laager korraldatakse kord aastas, sest meeskonnaga näiteks Siberisse sõitmine kipub kulukaks ettevõtmiseks kujunema.

Küla keskpunkt saab uue kuue

Kes teeb, see jõuab, sest lisaks filmifestivalile on naine käed külge pannud ka MTÜ-s Uusvada Kultuuriküla, mille on ellu kutsunud ümbruskonna kunstiinimesed. Hiljaaegu soetati ka ajalooline hoone, küla keskpunkt, kus veel 1990. aastatel tegutses pood. Pärast seda seisis maja tühjana ja kui aktiivsed kohalikud ei oleks seda ära ostnud, laguneks see ilmselt edasi. Eesmärk on tulevikus seal igasugu üritusi korraldada. Edina üks unistus on, et sinna hoonesse saaks kolida ka FUFF. Praegu vajab maja aga kõvasti remonti. Nii mõndagi on juba tehtud ja seda paljuski tänu Piiriveere Liidri toetusele. Nüüdseks on majas sees nii elekter kui ka vesi. Teha on aga veel palju.

Edina rõõmustab, et piirkonnas on palju seltsielu ning et ta on sattunud intelligentsete ja aktiivsete inimeste seltskonda, kellega koos kohalikku elu arendada.

„Maini siis kindlasti siin loos, kui väga mulle Eestis ja eriti veel Setomaal elada meeldib,“ loeb Edina jutu lõppedes naljaga sõnad peale. Saagu see siis ka mainitud.