Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Eva Truuverk: me süüdistame rohepesus liiga kergekäeliselt

Rein Olesk | Fotod: erakogu

2008. aastal Eestis sündinud „Teeme ära!“ aktsioonist on võrsunud aastate jooksul maailmakoristuspäev ning selles on osalenud rohkem kui 70 miljonit inimest 180 riigist. Peegli toimetus uuris aktsiooni ühe eestvedaja ning hiljaaegu uuele Rohetiigri projektile aluse pannud Eva Truuverkilt, kuidas koristustalgutel Eestis ja maailmas läheb, millises faasis on meie rohepööre ning mida arvata rohepesust.

Eva, mõne inimese jaoks on riidekapi koristamine nii suur ettevõtmine, et selleks tuleb omajagu hoogu koguda. Rääkimata siis näiteks köögist või garaažist. Sina oled aga võtnud asja nii ette, et kõigepealt hakkasid kogu Eestit korrastama ning mõne aja pärast kogu maailma. Kust tuleb selline ind?

„Teeme ära!“ puhul on läinud kuidagi nii, et kõik mis me tiimiga ette võtsime, see kippus ka kasvama. Algul mõtlesime, et koristame Eestis ühe päeva, aga siis tuli peale aina järgmisi mõtteid, iga uus eelmisest pisut suurem. Aga selliseid projekte on rõõm teha, sest inimesed tulevad nendega nii aktiivselt kaasa. Nad tahavad panustada ja seda üle kogu maailma. Viimased poolteist aastat enne esimest maailmakoristuspäeva olid meil tiimid 150 riigis ning kokku panustas aktsiooni 30 000 vabatahtlikku. Palgalisi töötajaid oli kogu maailma peale seejuures kokku vaid 27.

Mul on hea meel, et maailmakoristuspäev ei jäänud ühekordseks aktsiooniks. Iga aasta septembri kolmandal laupäeval koristavad miljonid inimesed endiselt üle maailma. See on vajalik, sest koristamine tekitab inimestes arusaama, et keskkonnaprobleemid on olemas ning seeläbi kaob ka prügi pimedus.

Kuidas on „Teeme ära!“ osalemise populaarsus aastate jooksul Eestis muutunud?

Esimesel korral, 2008. aastal osales aktsioonis ca 50 000 inimest. See näitab aga neid osalejaid, kes ennast talgutele kirja panid. Tegelikkuses on osalejaid igal aastal palju rohkem.

Järgmisel aastal tegime koristamise asemel mõttetalgud ning siis oli osalejaid umbes 12 000. Seepeale olid inimesed varmad tembeldama kogu üritust läbikukkunuks. Mina sellega ei nõustu, sest sellist asja ei ole kuskil mujal toimunud, et ca 1% kogu elanikkonnast tuleb kokku ja arutleb, kuidas elu paremaks muuta.

Pärast seda, alates 2010. aastast oleme korraldanud talgupäevi, kus inimesed saavad üheskoos teha tegusid. Kirjapandud inimeste hulk on olnud aastate jooksul üsna sarnane, nelja- ja viiekümne tuhande vahel. Sel aastal oli kogu formaat 2+2, mistap ei saanud inimesed kogukondades toimetada, vaid pereringis. Ehkki oli hirm, et seetõttu osaleb ka vähem inimesi, siis see oli asjatu, sest osalejaid oli isegi pisut rohkem, kui eelmistel aastatel keskmiselt.

Tundub, et koristustalgute korraldamine sind väsitanud pole, sest käivitasid paar aastat tagasi järjekordse megaprojekti nimega Rohetiiger. Mis see täpsemalt on?

Sain mõned aastad tagasi aru, et koristamine üksi ei lahenda keskkonnaprobleeme ning juurteni jõudmiseks tuleb minna palju sügavamale. Nii sündiski idee Rohetiigrist – et tegeleda põhjustega.

Rohetiiger on ressursside väärtustamisest ja koostööst eestkõnelev organisatsioon. Me pöörame tähelepanu kõigele, mis on seotud loodusressursside kasutamise ja raiskamisega.

Projekti eesmärk on suurendada ka inimestevahelist koostööd. Eestis on see eriti oluline, sest meil on kõiki ressursse vähe: haritud inimesi, raha ja aega. Sestap peame me ka koostööd tegema.

Kohati mulle näib, et meil on aga hoopis moes kakelda. Kõik on justkui must ja valge: üks arvab, et maha tuleb võtta kõik puud ja teise sõnul ei tohi puutuda ühtki. Tegelikult on siin vahel aga miljon võimalust kokkulepete saavutamiseks. Ma usun, et meil tuleb üksteist rohkem kuulata ning teha loodust arvestavaid kompromisse. Lepime ometigi kokku, mismoodi me Eestis asju ajame ja kuidas koos hakkama saame. See ei tohiks liiga keeruline olla.

Lisaks füüsilise keskkonna reostamisele ehk ressursside raiskamisele ja prügi maha loopimisele ei tohiks me ka sõnadega vaimset ruumi nii palju reostada.

Mina näen probleemi olemust selliselt, et lisaks füüsilise keskkonna reostamisele ehk ressursside raiskamisele ja prügi maha loopimisele ei tohiks me ka sõnadega vaimset ruumi nii palju reostada. Nii, nagu me seda täna kipume tegema. Kui me need kaks kohta korras suudaksime hoida - vaimse- ja füüsilise ruumi - siis me oleks väga hoitud ja õnnelikud.

Rohetiigri keskmes on erasektor, kuigi me suhtleme ka üksikisikute, kolmanda sektori, riigiasutuste ja poliitikakujundajatega. Ma usun, et kõige suuremad muutused saavad alguse just erasektorist. Tugevate, julgete ja eesrindlike ettevõtete ja visioonikate firmajuhtide toel. Kui erasektoris toimub murrang ja ettevõtted hakkavad väärtustama ressursse ja keskkonda, siis oleme me päästetud.

Rohetiiger pälvis 2020. aastal Eesti külaliikumiselt Kodukant ja vabaühenduste liidult aasta pioneeri tiitli. Fotol Teele Pehk, Eva Truuverk ja president Kersti Kaljulaid.

Ütlesid, et Eesti on väike riik kus on vähe ressursse ning sestap on oluline, et teeksime koostööd. Vahel tundub, et jätkusuutlikkust puudutavate teemade eest võitlevad paljud organisatsioonid, ühendused ja inimesed samaaegselt eraldi, kuid see tekitab konkurentsi. Miks see nii on?

See on näide sellest, et igale eestlasele meeldib, kui tal on oma asi ajada. See ei ole tingimata halb, aga me peame ühel hetkel seljad kokku panema ja koostööd tegema hakkama.

Mitmete organisatsioonide olemasolu on ju tegelikult hea. Võib-olla peaksime aga kaardistama, et millised on nende erinevused. See tööpõld vajab natuke korrastamist. Siis ei oleks ka ühelgi inimesel ega ettevõttel keeruline aru saada, millisele roheühendusele soovi korral toetuda.

Lisaks erinevatele organisatsioonidele, rääkis märtsis peaminister Kaja Kallas, kuidas kliimaneutraalne lähenemine majanduskasvule on eluterve suhtumine ning ta kutsus sellist rohepööret nimetama Viigrihüppeks. Kas Rohetiiger ja too viiger ajavad sama asja?

Mida rohkem loomi, seda ägedam! Võib-olla saab ka seda rohkem tehtud?

Võime muidugi rääkida nii rohetiigrist kui ka viigrihüppest, aga eks meil ole üks ja sama eeskuju – tiigrihüpe. See kutsuti 95-ndal aastal ellu ning ma olen kindel, et just selle projekti tõttu on saavutanud Eesti sellise digieduloo, millel on kõlapinda kogu maailmas. See on tiigrihüppe tulem, sest päris asju hakkas tegema põlvkond, kes sai varakult koolis näpu alla arvutid ning õppis juba päris noorena üht-teist programmeerimisest. Tänu sellele oleme me maailmas neil teemadel üks eestkõnelejaid.

Ma väga usun, et kui me paneme keskkonna teemadel samamoodi seljad kokku ja koondume ühe idee ümber, siis on Eesti 10–15 aastaga maailmas sarnasel positsioonil ka kestlike teemadega. See võimalus on meil olemas ja ma väga loodan, et meil jätkub selle korraldamiseks tervet talupojamõistust.

Aga milline oleks ideaalne kestlike teemade riigiülene korraldus?

Laias laastus on meil juba täna tegelikult hästi. Meil on kõik justkui olemas. Alustuseks väga keskkonnateadlikud inimesed, kes aga mingil imepõhjusel kahjuks loodust säästvalt ei käitu. Seda näitavad mitmed uuringud – oleme väga teadlikud, aga käitumine on kehv.

Samuti on meil olemas väga palju keskkonnaorganisatsioone, mis tähendab, et kolmas sektor on tugev. Ka meie tehnoloogiline kompetents on väga hea. See on oluline, sest materiaalsusest välja tulemine eeldab digivõimekust.

Meil on tegelikult ka väga hästi organiseeritud riik. Meil on keskkonnaministeerium oma ametitega. Parlament, kus on keskkonnakomisjon. Valitsus, kus on keskkonnaminister. Retoorikas on keskkonnateemad neile ka väga olulised, ent samas ei kajastunud viimastel valimistel keskkonnateemad absoluutselt. Ma arvan, et need jäid ka viimasteks sellisteks.

Inimene käib kuul, lendab Marsile ja me ei oma suuda jäätmekäitlust korda teha. Kuidas see võimalik on?

Hoolimata sellest, et meil on kõik juriidilised ja institutsionaalsed sambad ning positsioonid olemas, käitume me nii inimeste kui ka organisatsioonidena endiselt vastutustundetult.

Samuti ei ole me suutnud siiamaani teha Eestis korda jäätmekäitlussüsteemi. Inimene käib kuul, lendab Marsile ja me ei oma suuda jäätmekäitlust korda teha. Kuidas see võimalik on? See on minu jaoks müstika. Nii meil lonkavadki kõik jalad.

Usun, et ideaalne korraldus on selline, kus kõik inimesed annavad oma positsioonidel endast iga päev parima.

Jätkusuutlikkusest räägitakse palju, ent vahel tundub, et see on ennekõike võluvits üheks heaks PR-kampaaniaks. Seda vist kutsutakse rohepesuks. Kuidas meil sellega lood on?

Mul on rohepesule pisut oponeeriv lähenemine. Minu arvates süüdistatakse inimesi ja organisatsioone liiga palju rohepesus. Ning seda tehakse väga kergekäeliselt. Nii ei julge aga lõpuks keegi midagi öelda ja eeskujuks olla. Ka ei julgeta rääkida nendest päris headest väikestest sammudest, sest suur on tõenäosus, et keegi paneb kohe rohepesu templi otsaette.

Sarnaselt inimese kasvamisele ei saa me eeldada, et rohepööre käib nipsust. Me teeme praegu õigeid samme: õpime keskkonnateadlikult lugema ja kirjutama. Nii nagu ei ütle me väikesele lapsele, et too on loll ja saamatu ning teeb „lugemispesu“, kuna õpib alles tähti, ei tasu ka organisatsioone nii kergekäeliselt rohepesus süüdistada. Areng ju ongi protsess, mis võtab aega. Seejuures peab muidugi hoolega jälgima, et ei oleks pahatahtlikku manipuleerimist ja faktidega mängimist sisulise tegevuse asemel.

Rääkisid hiljuti sellest, et Eestis võiks arendada keskkonnamõju mõõdikute süsteemi. Mis see on?

Praegu võrreldakse ettevõtteid majandusaasta aruannete alusel. Keskkonnamõju mõõdikute süsteemi eesmärk on, et tulevikus saaks organisatsioone võrrelda ka keskkonnatulemuste põhjal. See tähendab, et majandusaasta aruande kõrval on ka keskkonna aruanne, milles kajastub ettevõtte vastutustundlikkus näiteks loodusressursside kasutamise puhul, olgu selleks siis energia- või veekasutus. Neid aruandeid on tulevikus võimalik ka auditeerida. Selleks töötavad suuremad maailma auditi organisatsioonid juba praegu välja süsteeme. Nii nagu täna hindab maksuamet majandusaruandeid, peaks tulevikus hindama ka keskkonna aruandeid.

Täna ei ole seda mudelit veel olemas. Kui see aga ühel päeval valmis saab, siis olen ma kindel, et Eesti on maailma parim riik selle mudeli testimiseks. Usun, et see juhtub umbes viie aasta pärast.

Ning kui mõelda edasi, siis soovime arendada ka tooteid ja teenuseid. See tähendab, et kui näiteks poes on müügil tomat, siis lisaks omahinnale lisandub sellele ka keskkonna jalajälje hind, mis on eurodesse arvutatud. Sellise mudeli puhul saab olema Eesti tomat loodetavasti kõige taskukohasem. Sellise idee lansseerimise perspektiiv võiks olla kuskil kümme aastat.

Eva, sa oled pannud miljoneid inimesi üle maailma koristama. Võiks arvata, et su enda kodu meenutab midagi sellist, nagu oli kunagise hittsarja „Monk“ minategelasel. On see nii?

Ma olen keskmisest korralikum inimene, aga ma tean mis asi on tolmurull. (Naerab). Segadust vahel ikka juhtub. Kaasasündinud korraarmastus on minus aga igatahes olemas, sest ma ei suuda näiteks meenutada, et oleksin kunagi isegi lapsena kommipaberit maha visanud.

Ma usun, et prügi on üks kõige vähem polariseerivaid teemasid maailmas üldse.

Mis mind aga motiveerib koristuspäevi korraldama, on sisemine soov luua maailma positiivseid võrgustikke. Me peame tooma üle maailma kokku ühtmoodi mõtlevaid inimesi, tegema nad omavahel tuttavaks ja panema nad koostööd tegema. Ma usun, et prügi on üks kõige vähem polariseerivaid teemasid maailmas üldse, sest üldiselt saavad inimesed ühtmoodi aru, et prügi käib prügikasti, mitte metsa alla. Muidugi on ignorantsed need, kes sodi maha loobivad. Kuid ilmselt ei ole inimesi, kes läheksid Toompeale või Kapitooliumi ette loosungiga „Minu inimõigus on visata prügi metsa!“. Iga mõtlev rahvas saab aru, mis on prügiga seonduvalt õige ja mis vale.

Kui me soovime luua positiivseid võrgustikke, tuua inimesi kokku ja harjutada koostööd, siis on prügi koristamine selleks alguspunktiks parim valik.