Sajandi algusest süvenenud põuad ja ikaldused, Süüria valitsuse rõhuv režiim ning 2011. aastal alanud kodusõda on sundinud oma kodudest lahkuma miljoneid süürlasi. Ligi seitse miljonit neist on sisepõgenikud Süüria riigis. Üle kuue miljoni kodumaalt lahkunuist pages peamiselt naaberriikidesse Türki, Jordaaniasse ja Liibanoni. Koroonapandeemia tõttu lükkub süürlaste kodumaale naasmine veelgi kaugemasse tulevikku.

Türgis on end Süüria sõjapagulaseks registreerinud ligikaudu 3.5 miljonit inimest. 90% neist ei ela pagulaslaagrites. Ligi pooled kooliealistest lastest ei õpi koolis. Türgi keelt oskamata ja riiklikult tunnustatud haridusdiplomita on ametliku töökoha leidmine raske. Tööluba on vaid ca 40 000 süürlasel, sest tööandjad ei taha kallist ja tülikat protsessi läbi teha. Seetõttu on suur osa süürlastest sunnitud töötama „mustalt“. Humanitaarabiprogrammid, milles on oma panus ka Eestil, tegelevad sõjapõgenike keele- ja erialaoskuste arendamisega. See võimaldab noortel oma haridusteed jätkata ning vanematel teenida sissetulekut, et perekonda üleval pidada.

Jordaanias elab ligi 1.3 miljonit süürlast, neist ligi 700 000 on end registreerinud sõjapõgenikuna. Enamik sõjapagulastest elavad linnades, mis tähendab, et neil endil tuleb leida viis, kuidas eluga hakkama saada. Jordaanias on süürlastel võimalus töötada vaid mõnes sektoris ning ametlikku tööluba on keeruline saada. Seetõttu sõltuvad paljud endiselt humanitaarabist. Jordaania valitsus koos UNCHR-i (ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet) toega on teinud jõupingutusi süürlaste aitamiseks. Rajatud on mitu sõjapõgenike laagrit (neist suuremad Zaatari ja Azraq), milles elab kokku ligi 150 000 inimest. Seal on tagatud inimeste turvalisus ja elementaarsed eluks vajalikud teenused, nende hulgas haiglad ning õppeasutused. Ka Eesti on toetanud tegevusi Jordaanias, läbi on viidud näiteks ärikoolitusi, arvutiõpet, põllumajanduse projekte aga ka rajatud kunstmuruga väljakuid, et noortel oleks võimalik jalgpalli mängida.

Kõige keerulisem on sõjapagulaste seis Liibanonis. Riigis on puudulik taristu ja kesine haldusvõimekus. Majandus toetub teenindusele ning on tavalisel ajal turistide meelispaigaks. Pikaajaline majanduslangus ja erinevad koroonapiirangud on viinud riigi pankroti äärele. Kestev mõju majandussurutisele on olnud ka erinevatel relvakonfliktidel ja sõjapõgenike lainetel, aga ka lakkamatul korruptsioonil. Rahulolematus valitsejate suhtes on suur, ent kuna paljud juhid ja ametnikud on korrumpeerunud, ei ole ühtegi eestvedajat, kes süsteemi muutma asuks. Tugeva löögi andis ka möödunud aasta augustis pealinnas Beirutis toimunud ammooniumnitraadi plahvatus.

Liibanonis on ligikaudu poolteist miljonit sõjapagulast, nii Süüriast kui Palestiinast. Põgenikelaagrite süsteem on isetekkeline, sest võimud on laagritesse kogunemise keelanud, kuna riigil on varasem halb kogemus palestiina laagritega. Elatakse linnades, aga ka väikestes külades, kus eramaal telkimise eest maaomanikule renti tasutakse. Süürlastel on võimalik töötada üksikutes sektorites, nende hulgas näiteks põllu- ja prügimajandus. Riigis valitseva tööpuuduse tõttu on süürlasi tõrjuma hakatud, kuna neil endilgi pole tööd, ent süürlased saavad välisabi. Ka Liibanonis tegutsevad kohalikud ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes sõjapõgenikke toetada püüavad. Kuna aga UNCHR-i tegevus seal riigis on valitsuse suutmatuse tõttu piiratud, on ka vabatahtlike töö raskendatud.

Koroonaviiruse mõju sõjapõgenike eludele ja humanitaarabiprogrammidele

Kui koroonaviiruse puhanguga on hädas jõukamadki riigid, siis Lähis-Ida madalama suutlikkusega riikides on võimalused olukorraga toime tulemiseks veelgi kesisemad.

MTÜ Mondo humanitaarabieksperdi Kristi Ockba sõnul on kõige suurem oht see, kui laste haridus jääb puudulikuks või kui nad üldse kooliteed ei alusta. „Perekond võib leida, et koolid niikuinii ei tööta ning panevad lapsed tööle või sunnitakse tüdrukuid varakult abielluma. See tähendab, et kogu töö, mis on laste haridusse panustatud, läheb vastu taevast,“ ütles Ockba. Tema sõnul võib loota, et paus hariduselus on ajutine ning peagi koolid taas avatakse. Kuid puudub garantii, et kord koolist välja langenud lapsed nende perede poolt taas kooli suunatakse.

Koolitunnid ning humanitaarabi koolitused toimuvad üksikutel puhkudel videotundidena, kuid peamiselt annavad õpetajad ülesandeid suhtlusrakenduse WhatsApp kaudu. Keerulisemad kursused on lükatud tulevikku, kuid näiteks inglise keele koolitusi ja lihtsamaid arvutikursuseid on võimalik jätkata. „Õpetajad, kellega ma olen rääkinud, ei asu laagrites kohapeal, kuid nad on hästi entusiastlikud ning on õpilastele jaganud enda kontaktid. Kui kellelgi on vaja, siis saab olla ühenduses ning koos õppida,“ sõnas Ockba. Koolitundide probleem on aga see, et kui meil Eestis on õpetajad videotundides õpilastega otsekontaktis, siis seal piirkonnas pole see arvutite vähese leviku tõttu võimalik. Suhtlus toimub väiksemate nutiseadmete kaudu, kuid paljudel pole neidki. Eesti toel on näiteks Liibanonis osadele perekondadele tahvelarvuteid soetatud, et lapsed saaksid õppida ning emad teraapias osaleda. Mõistagi oleks vajadus sellisele toele suurem.

„Nad ütlevad, et kui valik on koduse näljasurma ning Covid-19 trotsimise vahel, siis on mõttekam riskida ja välja minna,“ tõdes Hille Hanso.

Lähis-Ida asjatundja ja Eesti Pagulasabi humanitaarabi koordinaator Hille Hanso sõnul on inimesed Liibanonis raskes olukorras ega saa eneseisolatsiooniga leppida. Riigi elanikkond on üha enam vaesumas. „Nad ütlevad, et kui valik on koduse näljasurma ning Covid-19 trotsimise vahel, siis on mõttekam riskida ja välja minna. Teisalt on finants- ja majanduskriisiga seoses süürlasi Liibanonis veelgi rohkem vaenama hakatud. Tööd, mida liibanonlased varasemalt teha ei tahtnud, on nüüd nõutud.“ Hanso sõnul elab linnade agulites ja Bekaa orus palju sõjapagulasi, kel puudub juurdepääs tervishoiule ning teadlikkus immuniseerimisvõimalustest on samuti madal. „Liibanonis kasvab surve nende Süüriasse tagasi surumiseks, kuigi see on neile inimestele ohtlik,“ tõdes Hanso.

Kriisi Liibanonis süvendab ka finantssüsteemi kokkuvarisemine. Pangaautomaatidest raha kätte ei saa ning ka pangad on suletud. Seetõttu on ka humanitaarabi programmides osalejatele rahalise toetuste väljamaksmine raskendatud. Hille Hanso sõnul ei peetud humanitaarabiprogramme pandeemia ajal abivajajatele elutähtsaks tegevuseks, mistõttu on olnud abi jagamine piiratud. „Et vältida kohalike ja põgenike vastasseisu, on Eesti Pagulasabi keskmes sotsiaalse ettevõtte loomine, mis tooks süürlastele leiva lauale ja aitaks neil oma potentsiaali rakendada.“ Ettevõte tegutseb hetkel kahes suunas – käsitöörõivad ning mööbli ja puittoodete tootmine. Hanso sõnul kavatsetakse neid rõivaid ka Eestis müüma hakata.

Kristi Ockba sõnul on olukord Liibanonis olnud alati keeruline, kuid iga kord kui veel mõni mõjutegur tekib, kaotavad inimesed üha enam lootust oma kodumaa suhtes. „Ma olen kohtunud väga paljude noortega, kes väga armastavad seda riiki. Samas üritab osa neist minna välismaale. Neil on olemas kõrgharidus ning võimalused selleks,“ ütles Ockba. Tema sõnul on raske mõista, kuidas Liibanon üldse riigina toimida saab. Hille Hanso lisas, et Liibanoni kuhjunud kriisid tekitavad uue põgenike grupi – liibanonlased, kes ei saa enam kodumaal hakkama. „Et ennetada uusi kriise, peaks välisabi Lähis-Itta pigem kasvatama ja Liibanoni puhul lisama abisaajate hulka ka haavatavatest gruppidest kohalikke.“

Sõjapõgenike vaktsineerituse seis on nigel

Jordaania oli esimene riik maailmas, kus alustati põgenikelaagris vaktsineerimist. Zaatari laagris, mis on oma elanike arvult peaaegu võrreldav Tartu linnaga, oli veebruaris andunud vaktsiini saamise soovist teada ligi 2000 inimest. Aprillikuu seisuga on Jordaanias asuvates põgenikelaagrites vaktsineeritud 5000 süürlast. Vaktsineerimist pärsib vaktsiinide madal kättesaadavus, puudulik korraldus, aga ka teadmatus ning umbusk valitsejate suhtes.

Türgi on oma elanikkonna vaktsineerimisega aktiivselt alustanud. Hille Hanso sõnul on seal probleeme lääne vaktsiinide osas valeinfo levitamisega. Hirmu külvavad Venemaa ja Hiina, kes konkureerivad teiste vaktsiinitootjatega. „Levivad jaburad hirmulood, kuidas lääne vaktsiinidega sisestatakse rahvuslikult meelestatud türklastesse kiip, et neid hõlpsasti allutada ja nende rahvuslikke ambitsioone kontrollida,“ sõnas Hanso. Kui tahta Türgis koroonaviirust ohjata, tuleb vaktsineerida ka süürlasi ja nad on lisatud Türgi vaktsineerimisplaani,. „Kõikides riikides, ka siin Lähis-Idas saadakse aru, et pandeemia ei küsi rahvust ega kodakondsust. Kõiki tuleb immuniseerida, muidu me ei saa sellest haigusest kunagi jagu,“ ütles Hanso. „Teisalt levib vaktsiinide suhtes kõrge umbusk, sest usaldus neid jagavate valitsuste ja erasektori suhtes on madal.“

„Pandeemia ei küsi rahvust ega kodakondsust. Kõiki tuleb immuniseerida, muidu me ei saa sellest haigusest kunagi jagu,“ sõnas Hille Hanso.

Vaktsineerimist Liibanonis pärsivad mitmed asjaolud. Peamised on poliitiline ja finantskriis. Human Rights Watchi andmetel on Liibanonis Süüria ja Palestiina sõjapagulased surnud koroonasse 3–4 korda rohkem kui riigis keskmiselt. Kuigi riigis on sõjapõgenikke ligi 30% elanikkonnast, on neist vaktsineeritud vaid veidi üle 5%. Kristi Ockba sõnul võimaldatakse inimestel koroonateste teha. Samuti nähakse suurt vaeva, et tagada pagulastele üha rohkem elementaarseid hügieenivahendeid ja -tingimusi. Näiteks rajatakse tualette ning jagatakse puhastusvahendeid.

Süüriasse on seni jõudnud 261 800 vaktsiinidoosi

Esimene kogus vaktsiinidoose jõudis Süüriasse veebruaris. The New York Times kirjutas, et Damaskus ja Jeruusalemm said kokkuleppele 5000 Sputnik V vaktsiinidoosi hankimiseks. See otsus sündis ajal, kui Süüria vabastas ühe naise, kes oli illegaalselt kahe riigi piiri ületanud. Kuigi ametlikult öeldi, et vahetati vange, siis ajakirjanduse andmeil oli üks osa kokkuleppest see, et Iisrael maksis Venemaale, et nemad omakorda Süüriasse vaktsiini tarniksid.

Al Jazeera teatel alustati selle tarne abil vaktsineerimist märtsi keskel. Esimesed vaktsiinisüstid tehti tervishoiutöötajatele Süüria suuremates haiglates. Täpsemat ülevaadet, kellele ja kui palju vaktsiinisüste tehtud on, sealsed võimud ei avalda.

Epideemiate valmisoleku innovatsiooni koalitsiooni, Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) ja teiste suuremate organisatsioonide toel on COVAX-i raames plaanis vaktsineerida käesoleval aastal 20% Süüria elanikest. COVAX on Covid-19 vaktsiini üleilmse kättesaadavuse tagamise mehhanism. Selle algatuse eesmärk on tagada võrdne ja õiglane ohutute vaktsiinide jagamine kolmandate riikidega. WHO teatel jõudis aprilli lõpus Süüriasse 256 800 vaktsiinidoosi. See on vaid kolmandik sellest, mis esialgu planeeriti aprillikuus riiki toimetada.

Hille Hanso sõnul on riiki jõudnud vaktsiinikogus kui tilk meres. „Süürias on pandeemia väga suur, ma ütleks, et isegi pidurdamatu. Inimeste teadlikkus on väga madal, maske ei kanta peaaegu üldse, arstiabi kättesaadavus on kehv,“ ütles Hanso. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid jälgivad murega ülikiiret viiruse levikut riigis. Riigist tuleb teateid voodikohtade nappusest, kesisest testimisvõimekusest ning meditsiinitarvikute ja hapniku puudusest.

Süürias elab praegu 18 miljonit inimest. Koroonaviiruse statistikat pidava Johns Hopkinsi ülikooli andmetel on 4. mai seisuga tuvastatud Süürias kokku 22 977 koroonaviirusega nakatunud inimest ning viirusest põhjustatud haiguse tõttu on surnud 1610 inimest. Asjatundjate sõnul tasub neisse numbritesse suhtuda skeptiliselt.

Millal võiksid süürlased taas oma kodumaale naasta?

Aprilli keskel teatas Taani valitsus, et plaanib Süüria pagulastelt ära võtta riigis elamise õiguse. Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell ütles mõned kuud varem, et Süüria sõjapõgenikud seisaksid kodumaale naastes silmitsi „valimatu kinnipidamise, piinamise, füüsilise vägivalla ja sunnitud ajateenistusega“. Taani immigratsiooniteenistus aga väitis, et Süüriasse naasnud mehed, kes on armee vabastustasu maksnud, pole kogenud mingisugust tagakiusamist.

„Süürias ei toimu inimõiguste vaatlemist. Mitte keegi ei tea, kas seal tegelikult on ohutu või mitte,“ tõdes Kristi Ockba.

Süürlased on ise tõdenud, et neil on kodumaale naasmise osas mitmeid hirme. Kristi Ockba ütles, et on teada inimesi, kes on Süüriasse naasnud, kuid kellest hiljem pole midagi kuuldud. „Süürias ei toimu inimõiguste vaatlemist. Mitte keegi ei tea, kas seal tegelikult on ohutu või mitte,“ ütles Ockba.

Hille Hanso sõnul puudub inimestel kodumaale naasmiseks turvatunne. „Režiim ei taha põgenikke tagasi, nad on võimu ees reeturid. Enamus neist on rahulolematud ning tahavad muutusi, kuid mingit poliitilist lahendust ei paista.“ Hanso on veendunud, et sobivates oludes sooviksid põgenikud Süüriasse tagasi minna. „Naaberriikides on paljudel neist olukord hullem, sest nad on teise klassi kodanikud, keda keegi ei taha. Neid nähakse tihtipeale kuluna riigile või kellenagi, kes võtab teiste töö ära,“ ütles Hanso ja lisas, et paraku ei pöörata tähelepanu sõjapõgenike panusele majandusse, mida nad teevad nii tööjõu kui tarbimisega.

Hanso sõnul meie eluajal Süüria püsti ei tõuse. „Põgenike tagasitulek vähegi olulisel hulgal on täna utoopiline, sest rahvuslikku lepitust ei terenda,“ tõdes Hanso.