Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Teatrielamus, mis mahub läbi postkastipilu

Heleri All, Sandra Saar | Pildid: Pixabay

Kas mäletad veel tunnet, kui postkastist piilus tohutu hulga reklaamide vahelt ümbrik, kuhu oli käsitsi kirjutatud sinu nimi? Elevust, mis hinges pakitses? Kui sul oli kindel kirjasõber, siis said ilmselt juba käekirja järgi aru, kes seekord kirjutas. Kui ei olnud, siis seda suurem oli elevus. Kes ometi mulle kirjutas? Millal sa viimati leidsid postkastist taolise kirja? Lapsepõlves? Tartu Uus Teater elustas elevustunde ajal, mil seda nagunii eriti ei ole.

Möödunud aasta alguses ütles Omniva postkasti ja kirjakasti kanali juht Kati Miller, et see päev, kui saadetakse kõige viimane paberkiri, ei ole väga kauges tulevikus. Tõsi on, et viimase kümne aastaga on paberkirjade saatmine vähenenud üle kümne korra. Ka kirjakastide arvu muudkui vähendatakse. Kui veel mõne aasta eest said noormehed postkasti kaitseväe teenistusse tulemise kutse, siis tänavu veebruaris otsustas valitsus ka neid kutseid ainult digitaalselt kohale toimetama hakata.

Kirja saamine ja saatmine, mis on alati seostunud elevuse ja põnevusega, on kadumas. Elektronkirjad on igapäevased ja ei tekita ilmselt iial selliseid emotsioone, kui ümbriku lahtirebimine ja kirjapaberi lahtivoltimine. Ilmselt on siin oma osa ka kultuuriruumil, kus oleme üleskasvanud. On ju kirjutatud hulgaliselt laule sellest, kus üks armastaja teiselt kirja ootab. On kokku pandud raamatuid nii näiteks Franz Kafka kirjadest oma armastatule Felice’ile kui kodumaise menukirjaniku Jaan Krossi Siberi vangilaagrist saadetud kirjadest oma kodustele. Välismaa filmides saab peategelane alati uudise ülikooli sissesaamisest või väljajäämisest just paberkirja teel ja sellest kujuneb filmi pöördepunkt. Kirja ootamine ja postkasti vahet käimine on romantiline kujund, mis hõlmab igatsust, ootust ja lootust. Internetipostkasti refreshimine ei kanna just samasugust tähendust ja viitab pigem närvilisusele ja kannatamatusele. Ja muidugi on tohutu vahe selles, kuidas need kirjad kirjutatud on. Aga kõigest järgemööda.

Kirjasõbraks saab valida näiteks president Kersti Kaljulaidi või kasvõi kodust põgenenud kilpkonna.

Tartu Uue Teatri lavastuslik projekt „Nõudmiseni“ võimaldab pidada kirjavahetust väljamõeldud ja samas täiesti reaalse inimesega. Publik ostab pileti ja saab selle eest neli kirja kirjasõbralt, kelle ta ise on otsast lõpuni välja mõelnud. Päriselus kirjutavad kirjad valmis viis noort näitlejat, kes kehastuvad piletiomaniku väljamõeldud tegelaseks ja tema sõnad paberile või e-kirja panevad. Kirjasõbraks saab valida näiteks mõne juba meie hulgast lahkunud isiku ajaloost, president Kersti Kaljulaidi või kasvõi kodust põgenenud kilpkonna. Piletiomanik saab detailitäpsusega kirja panna milline peaks olema kirjasõbra huumorimeel, millised poliitilised eelistused, millised hobid, huvid ja nii edasi. Siis teeb kirjasõber otsa lahti ja saab alguse suhtlus (ja ühtlasi ka teatrielamus), mida keerulisel pandeemiaajal üha vähemaks kipub jääma. Suured teatrisõbrad Sandra ja Heleri otsustasid järele proovida, kuidas ambitsioonikas lavastusprojekt päriselus toimib.

Sandra kogemus

Reisidel käies on meil kombeks sõpradega üksteisele postkaarte saata. Kuna aga reisile ei ole juba päris pikalt saanud, ei ole ka postkastis midagi huvitavat olnud. Sellist päris kirja ei ole mina küll lapsepõlvest saadik saanud. Lapsepõlves oli minu kirjasõber mu postkontoris töötav vanaema. Ma olen hiljem mõelnud, kas ta siis oleks ka mulle kirjutanud paberil kirju, kui ta oleks kusagil mujal töötanud. Igatahes tundus tema töökoht praegu piisavalt oluline fakt, et ära märkida. Vanaema kirjad olid alati ootamatud: kunagi ei teadnud ette, millal ta kirjutada võiks.

Näitlejast kirjasõbra puhul ei saa öelda, et tema kirjad nagu välk selgest taevast tulevad. Kui ma olen oma kirja teele pannud, võin aimata, et küll ta mulle varsti ka vastab. Nii ma siis käin iga päev suure õhinaga postkasti piilumas, kas äkki on järgmine ümbrik minuni tee leidnud.

Esimest kirja saades oli elevus suur. Ma päris täpselt ei mäleta, milliseks ma oma kirjasõbra tegin. Uus Teater andis ette vormi, kus oli loetelu erinevatest omadustest, mille vahel võisid valida. Kui need ei sobinud, võisid ise ka pakkuda, kes su kirjasõber olla võiks. Nii ma siis tegin linnukesi omaduste juurde, mis võiksid huvitavad olla. Kuidas need aga kirjas paistavad, ei osanud ma aimata. Ega ma praegu eriti ei mäletagi, mis ma valisin. Ja kas see tegelikult üldse niivõrd oluline on?

Esimest ümbrikut avades olin ma siiralt üllatunud, et mu kirjasõber oli viitsinud nii pikalt ja põhjalikult kirjutada. Ma natuke pelgasin, et äkki ta paneb ainult paar rida paberile ja edasi pean ise vaatama, millest ülejäänud kirjades juttu teha. Aga ei. Vaene inimene, tal kindlasti väsis käsi ära.

Mina ja minu kirjasõber end kirjamaailmas ei tunne, küll aga mõtles ta välja loo, mismoodi me kokku puutusime. Kui see lühidalt kokku võtta, siis käisin Psühhoteegi poes ja unustasin oma päikeseprillid sinna. Tema püüdis neid mulle tagastada. Natuke nagu ei tahtnud ka tagasi anda, sest mul olid nii ägedad prillid. Lugu oli sellise detailsusastme ja usutavusega kirjutatud, et ma korra mõtlesin, kas tõesti unustasin prillid poodi. Ei unustanud. See aga ei takistanud mul vastates sama looga edasi minemast.

Mul tekkis lausa tunne, nagu ma tõesti teaksin inimest, kes mulle kirjutab.

Minu kirjasõber on ka päris hea huumorimeele ja värvika sõnakasutusega. Täpselt nagu mulle meeldib ja tekkis lausa tunne, nagu ma tõesti teaksin inimest, kes mulle kirjutab. Lugedes ma muigasin mitme koha peal ja mõtlesin, et sellise inimesega võiksin päriselus ka suhelda. Ainult, et teda ei ole ilmselt olemas. Vähemalt mitte sellisel kujul.

Paberi pealt kellegi mõtteid lugeda on hoopis teistmoodi tunne, kui neid arvutist lugeda. Kas seepärast, et paberile jõudnud mõtted on rohkem settida jõudnud? Võtad sa ju kirja kirjutamiseks eraldi aja. Samas e-kirja võid kirjutada saja muu tegevuse kõrvalt. Mina võtsin vastamiseks kohe pea nädala. Kuidagi ei osanud alustada. Kui aga pastakas kätte võtta, siis voolab jutt paberile iseenesest. Ootan huviga, kuidas mu kirjasõber mulle nüüd vastab ja mis teemasid me käsitleda jõuame. Esimeste kirjade puhul ei saanud üle ega ümber ajast, milles elame.

Heleri kogemus

Nii nagu Sandra, ei ole ka mina päris kirja päris inimeselt päris kaua saanud. Mul oli küll põhikooliajal kirjasõber, aga kui tuli puberteet tundus see kõik järsku titekas ja kahjuks mõne aastaga see sõprus hääbus. Kui piletit ostes omale kirjasõpra hakkasin ehitama, oli mu ainus kindel soov, et kirjavahetus peab toimuma paberil, sest see hea tunne, mis ümbrikku avades mind valdas, oli ikka veel meeles. Kõik ülejäänu tuli üsnagi spontaanselt. Lõin endale kirjasõbra, kelle vaated oleks minu enda omadest võimalikult erinevad ja kelle mõttemaailma ma oma tutvusringkonnas avastada ei saaks. Muidugi, kui kuulsin hiljem, et üks piletiostja suhtlebki enne näitena toodud kodust ära jooksnud kilpkonnaga, oli natuke kahju ka, et liiga loogilist rada mööda läksin.

Ometi ei vähendanud see kirjasaamise rõõmu. Kui esimene kiri saabus, tegin selle küll lahti, aga kohe lugeda ei raatsinudki. Nii haruldane ja põnev tundus see kõik. Lõpuks lugesin kirja siiski läbi ja kummalisel kombel tundus see väga loomulik.

Minu kirjasõber, ühtlasi selles fantaasiamaailmas ka vana tuttav, oli välja mõelnud täiesti usutava põhjuse, miks mulle paberkiri saata ja kirjutas nii, nagu oleksime kas kursusekaaslased või lapsepõlvesõbrad, kes ikka aeg-ajalt suhtlevad, aga päris iga päev teineteisel külas ei käi. Tema lood, hetked tema päevadest, tema mõtted maailmaasjade kohta – seda kõike oli väga põnev lugeda ja kordagi ei tekkinud tunnet, nagu oleks kiri saabunud valele aadressile ja tegelikult mõeldud kellelegi teisele. Või võib-olla läksin ma ise juba kirjasaaja rolli nii sisse, et mängurõõmus unustasingi, kuidas maailm tegelikult käima peaks.

Päriselt paberile kirjutamisel on kummaliselt teraapiline mõju. Samas tundub, et paberit ei tohiks koormata mõttetute pisiasjadega.

Vastu kirjutamine oli muidugi palju keerulisem. Käisin spetsiaalselt Kvartali Maksimarketis, otsisin kõige parema uue pastaka, ostsin margid ja ümbrikud, siis istusin sirge seljaga laua taha ja hakkasin kirjutama. Aga mida, seda ma siis veel ei teadnud. Päriselt paberile kirjutamisel on kummaliselt teraapiline mõju. Samas tundub, et paberit ei tohiks koormata mõttetute pisiasjadega. Kui kasvõi seda lugu kirjutades olen ma mitmed laused ära kustutanud või ümber kirjutanud, siis paberil seda ju teha ei saa. Hea küll, maha tõmmata võib, aga kui oled juba kaks lehte kirjutanud ja siis otsustad, et see lõik siia ikka ei sobi, ei ole just maailma kõige parem tunne.

Ka füüsiliselt on see paras väljakutse. Kuna tänapäeval ei tule käsitsi kirjutamist eriti palju ette, oli lausa ehmatav, kui kiiresti käsi ära väsib ja kui kole mu käekiri on. Lõpuks sain ikkagi kuidagi omadega mäele, julgesin paberid kokku voltida, ümbrikusse panna ja Lai 37 poole teele saata.

Teise kirjaga läks kõik juba lihtsamalt ja loogilisemalt. Kirjasõbra saadetud kirjad on pikad ja huvitavad. Ja mis kõige tähtsam – usutavad. Loomulikult olen mõelnud, kes nendest viiest noorest näitlejast just minu kirjasõpra kehastab ja kui mõnda neist hiljuti kohtasin, tekkis hetkeks isegi kummaline sotsiaalne ärevus, imelik detektiiviseriaali tunne, kus Poirot’ on kohe õhtusöögilaua taga istuvat mõrvarit paljastamas. Et äkki mu kirjasõber seisab siin, minu vastas ja mis kõige hullem, teab minust ja mu mõttemaailmast rohkem, kui ma päriselus tahaks, et teab. Muidugi on ka kirja-mina omamoodi roll ja päris iseendana ma ikkagi ei kirjuta. Mu uus väljamõeldud sõber tundub väga tore inimene ja natuke hirmus on see, et tahaksin temaga ka päriselt hästi läbi saada. Seega saab ilmselt väga keeruline olema päev, kui kõik piletipaketis olnud neli kirja on käes ja ma temast enam kunagi midagi ei kuule. Võib-olla on ka kirja-mina olemas just selleks, et seda kaotust oleks lihtsam vastu võtta. Õnneks on meie kirjavahetus praegu veel alles poole peal. Ja õnneks on väga suure tahtmise korral võimalik paketti ka pikendada.

Õigel ajal õiges kohas

Tartu Uus Teater on kahtlemata välja mõelnud ja korda saatnud midagi eriliselt toredat. Kuna teatris käia ei saa, on selline emotsionaalne laeng veel eriti olulisel kohal. Rõõm, mida tekitab sinu nimega avamata ümbrik, see ootusärevus ja elevus on võib-olla võrreldav väikese lapse sünnipäeva eelõhtu tundega. Uue Teatri kodulehel, lavastuse kirjelduses on öeldud: “Võib-olla võiks just praegu olla aeg, et natuke pikemalt mõelda, natuke aeglasemalt suhelda ja tunda, et keegi mõtleb just Sulle, isegi kui see keegi elab ainult sõnas”.

Selle eesmärgi on “Nõudmiseni” kindlasti täitnud. Aeglasemalt suhelda on tore. Kõigi sõpradega seda ilmselt teha ei jõuaks ja pole ka mõtet, aga kasvõi ühe inimese jaoks tõesti aega võtta (eelmist vastust kirjutas Heleri näiteks poolteist tundi) ja teada, et ta võtab selle aja ka vastu, on väga hea tunne.

Toredaid teatriprojekte on teisigi – nii igasugused videopildi vahendusel toimuvad aktsioonid kui näiteks Paide Teatri “Poeetilised konsultatsioonid”, kus näitleja sulle helistab ja 20 minutit sinuga juttu räägib, aga “Nõudmiseni” on midagi teistsugust ja esmakordset. Tartu Uus Teater paneb teatrisõbra olukorda, kus ta varem olnud ei ole ja õnneks teatrisõber seda olukorda naudib.

Kuna helifaili ümbrikusse panna ei saa, siis aplaus sulle, kirjasõber. Teatrisõber saadab kirjasõbrale kujuteldavale lavale pojengid, šokolaadi ja ühe õlle ning teab, et Tartu teatrielu tulevik ja Tartu teatripubliku vaimne tervis on heades kätes.