Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Karl August Hermann – 170 aastat Põltsamaa kandi suurmehe sünnist

Eva Nõmme | Fotod: erakogu, Artur Vahter

Põltsamaa kihelkonda sündis 1851. aasta septembris üks tuntumaid rahvusliku liikumise tegelasi, Karl August Hermann. Oma viimases käsikirjalises dokumendis iseloomustab Hermann end kui eesti grammatika, päevakirjanduse, kirjandusajaloo, ning selle läbi rahvaheliduse ja laulelduse põhjendajat. Võib liialdamata väita, et Hermanni roll Eesti kultuuriloos on väga mitmekülgne ja olulise tähtsusega.

Mina olen põltsamaalasena üles kasvanud tema lauludega „Süda tuksub” ja „Kungla rahvas”. Lasteaiaealisena oli minu eelistatud kelgutamisnõlv just seal, kus asub 1935. aastal valminud Hermanni büst. Kusjuures nõlva kutsutaksegi kohalike kõnepruugis „Hermanni mäeks”. Kuigi Põltsamaa inimestele on Karl August Hermann tuttav nimi, ei teata just liiga palju tema kultuurilisest pärandist. Vestlesin Hermannist Põltsamaa kauaaegse muuseumi juhataja ja praeguse Jõgevamaa giidi Rutt Tänavaga.

Keeruline lapsepõlv

Hermanni lapsepõlvest rääkides meenutas Rutt Tänav salapära ja küsimusi päritolu teemadel. „Hermanni ema suri, kui poeg oli väga noor ja tekkisid lood ja küsimused, kuidas sai ühel vaesel külasepal olla niivõrd andekas poeg. Tema ema oli kirikumõisas ehk Hörschelmannide peres koduõpetaja ja orelimängija,” rääkis Tänav, kes on põhjalikult Hermanni sünnikannet ja vanemate abieluregistreerimist vanadest kirjutistest uurinud. Kui otsida ajakirjanduslikku skandaali, siis polegi täpselt teada, kas Hermanni isa oli külasepp või kohalik kirikuõpetaja. Kuigi kõik kirjalikud dokumendid kinnitavad, et ta on sepa poeg.

Tänav meenutas kirjandusest, et Hermanni koheldi kihelkonnakoolis põhimõtteliselt nagu pereliiget. „Kuna ta oli vaeslaps, siis kirikuõpetaja ja koolmeister pidasid teda üleval, suvel teenis ta seda tasa karjas käimisega. Talvel kooliajal elas ta kihelkonnakoolis, teismelisena oli seal juba abiõpetaja. Kihelkonnaõpetaja perekonnast leidis ta omale ka naise Paula,” rääkis Tänav.

Äärmiselt suure töövõimega

Hermann oli mees nagu orkester, sest tema tegevus hõlmas mitmeid erinevaid kultuurielu külgi. Artur Vahter loetleb oma raamatus „Karl August Hermanni päevik”, et Hermann oli muusika- ja keelemees, poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane ja lektor, ajakirjanik, ajalehtede väljaandja ning toimetaja, helitööde ja kirjandusteoste autor ning kirjastaja, rahvaviiside koguja, seadja ja propageerija. Vähe oli organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks oma väsimatu innuga kaasa löönud. Ta andis oma panuse eesti keele arendamisse nii sõnavara rikastajana kui ka grammatika kujundajana. Kõige selle kõrval oli ulatuslik ka tema muusikaline tegevus – laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeele muusikaajakirja „Laulu ja Mänguleht“ väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Rutt Tänava sõnul arvas Hermann ilmselt, et ta suudab üksi terve maailma päästa. Näiteks üritas ta üksi entsüklopeediat teha, aga jõudis valmis vaid esimese üpris õhukese köite. Võib öelda, et ta üritas tegeleda kõigi asjadega ja teha oligi sel ajal palju. Kui teha kõike natuke, ei pruugi väljapaistvateks lahendusteks piisavalt energiat jaguda. Nii heideti osalt ka Hermannile ette, et ta oli ülevoolav, ilutsev ja oma tegevustes killustunud.

Hermanni põhitööks oli siiski ajalehe „Postimees” toimetamine, mis andis talle ka majandusliku kindluse. Küllaltki keerulises riigipoliitilises olukorras suutis ta piisavalt laveerida, et ajalehte järjepidevalt välja anda.

Artur Vahter kirjutab oma raamatus, et Hermann oli erakordselt tundliku närvisüsteemi tõttu kriitika suhtes sügavalt puudutatud ning solvus sellest hingepõhjani. Tal polnud iseloomu kriitikutele vastamata jätta, sest nii oleks ta ennast süüdi tunnistanud. Nii tekkisid tulistest sõnavahetustest pinged ja seetõttu ei olnud tal just parimad suhted teiste tunnustatud kultuuritegelastega, näieks Köleri, Grenzteini ja Kitzbergiga.

Rutt Tänav meenutas oma lapsepõlvest lugu ühest Panso esituses kuuldud Hermanni ja Piirikivi (e. Ado Grenzsteini) omavahelisest vaidlusest. Ühel oli üks leht ja teisel teine. Hermann järsku leidis, et „i”-täht eesti keeles pole üldse vajalik, vaid ilus täht on hoopis „e”. Piirikivi kirjutas oma lehes vastu, et eks see nii vast ole jah, et ega Hirmann poleks mingi ilus nimi. Ja selle peale Hermann vastanud, et ega Peerekeve pole ka suurem asi.

Vahteri raamatus seisab iseloomustus Hermannist kui heasüdamlikust, kõiki mõista püüdvast ja hoolitsevast pereinimesest. Juba eluajal hüüti teda „heaks Hermanniks”. Nelja lapse kasvatamine võis tekitada olukorra, kus riigivõimudega tuli häid suhteid hoida. Nii sobis erapooletum Eesti keele lektori amet ülikoolis hästi.

Põltsamaale jäänud pärand

Põltsamaa jaoks tuleb Hermanni tähtsus esile ka Eesti lipu tekkeloost rääkides. Rutt Tänav meenutas, et kui Hermann Tartus elas, siis toimus kuulus üliõpilaste arutelu, et Otepääle on kutsutud külla ja sinna minnes võiks ka lippu pühitseda. „Toona nõu pidades oli soov lippu pühitseda, aga seda veel ei olnud. Siis teatas aga Hermanni kaasa, Paula Hermann naiseliku elevusega, et tema korraldab seltsile lipu. Eesti lipp õmmeldi Põltsamaal ja seda sündmust tähistatakse siin tänapäevani,” sõnas Tänav.

Lähemalt saab uudistada Hermanni tegevustest ja tema tähendusest kohalike jaoks Põltsamaa lossihoovi muuseumis, kus on mehele pühendatud eraldi nurgake.

Küsimusele, kas Põltsamaa vajaks veel ühte Karl August Hermanni moodi inimest oma kogukonda, vastas Tänav, et kedagi sellist oleks tarvis tõesti. „Siin tuleb küsida, kas ajad ja inimesed on muutunud. Kas samasugune inimene teises ajas suudab sütitada ja enda järele haarata suuri hulki või mitte. Seda ma aga ei tea,” lõpetas Tänav.

Hermanni elulugu uurinud Artur Vahter esitab oma raamatu lõpu ridadel luuletaja F. Kuhlbarsi (Villi Andi) luuletusest viimase salmi:

K. A. Hermann, Sinu kuju kalliks

mälestuseks jäi me hingedesse.

Vendadele olid toeks, valliks,

sütitajaks sugurahvale.

Mis sa külvasid kord vara, hilja,

kannab Eesti vaimuväljal vilja.

Fotod: erakogu, Artur Vahter