Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Sõjasõidust: kirjad Vene-Jaapani sõjast eesti ajalehtedes

Ene Selart | Pildid: Eesti Postimees

Vene-Jaapani sõda (1904-1905) tõi eestikeelsesse ajakirjandusse tulvana uue žanri. Pea igas ajalehes hakkasid ilmuma kaugelt lahingutandrilt kodumaale saadetud kirjad.

Sõdurikirju oli avaldatud eestikeelsetes ajalehtes juba 19. sajandil (nt Vene-Türgi sõja ajal) ja ka sajandivahetusel (nt Buuri sõja ajal), kuid selliseks ulatuslikuks nähtuseks, kus kirju ilmus leheveergudel sisuliselt igapäevaselt, sai see alles Vene-Jaapani sõja aastatel. Sõjaväljalt saatsid kirju lisaks sõduritele ka ohvitserid ja arstid ning kirju saadeti nii kodustele, oma koguduse õpetajatele kui ka ajalehe toimetustele (nt Olevik, Postimees, Teataja, Uudised, Uus Aeg). Viimane tegevus muutus ajapikku omaette ajakirjanduslikuks kaastöö vormiks, kus adressaadiks ei olnud enam kitsalt pere või lähikondsete ring, vaid kogu laiem avalikkus.

Üks innukamaid ja viljakamaid seda tüüpi kaasautoreid oli Pärnumaalt pärit Anton Suurkask (1873-1965), kes ajalehes Postimees avaldas sõja vältel üle veerandsaja kirja, mis järjeloona numbrist numbrisse ilmusid. Kihelkonnakooli haridusega mees (kui kõrvale jätta vabakuulajana Tartu Ülikooli loengutes osalemine) oli väleda sule ja mitmekülgsete huvidega. Pärast vabatahtlikuna sõjas osalemist kirjutas ta hilisemas elus nii luulet kui lastejutte ning oli aktiivne ühiskonnategelane erinevates valdkondades.

Sõdurikirjade puhul on üks huvitavamaid aspekte, mida ja kuidas kirjutati ning ehk veelgi suuremat küsimust tekitab see, millest kirjutamata jäeti ja miks. Mida üldse panna paberile sõjaväljal ning seda piiratud aja ja ruumi võimalustes? Millest tohib kirjutada (sõjatsensuur)? Mida tahta jagada? Millised teemad ja meelelaad valida?

"Eesti Postimehe" õhtused kõned 1905. Viide: Eesti Postimees

Anton Suurkask oli kahtlemata üks värvikamaid sõjasündmuste kirjeldajaid (järgnevad tsitaadid 1905. aasta Postimehest):

„Parajasti, kui sadulasse istusin, kukkus teine kranat õue ja silmapilguga oli minu kõrval seisev kütt kõige hobusega nagu ära pühitud – ainult kehade verised riismed lasusivad maa pääl.“

Tal jätkus silma nii sõjategevuse analüüsiks:

„Sarnasel korral ei luba sõjataktika ratsaküttisid mitte tahapoole sõita, vaid ettepoole, otse vaenlase rinna ette; selleläbi pääseb ka kõige rutemini tulepommide põrgust välja, sest õige lähedale on kaugele-laskvate suurtükkidega väga paha tuld anda; päälegi nii ruttu, kui ratsanikud liiguvad.“

Kui ka ümbritseva elu-olu kirjeldamiseks:

„Päältvaadates näivad need Hiina talud õige nägusad välja. Harilikult on majade vahel ja ümbruses ilusad suured puud, mis suvel vilu varju pakuvad. Kui aga Hiina elumajasse, fansasse, sisse astud, siis kaob see lõbus tundmus ära, mis väljaspoolse nägususe läbi su põue asus.“

Ta mõtiskleb inimloomuse üle:

„Aga siin vaikses linnas, siin on inimesearmastus surma vastu võitlemas… siin hõljub isesugune pehme eluõhk… Siin ei ole inimene mitte murdja metsaline, verejänuline loom, vaid siin on inimene, nagu ta oma jumaliku vaimu järele peab olema.“

Ning jäädvustab lugejatele kõike, mida igaüks mõistab ja millega üle (aja)kauguste samastuda võib:

„Praegu istun Hiina fansas, savist magamisaseme pääl, ja kirjutan. Seltsimehed magavad kõik magusasti. Õuest kostab hobuste trampimine ja vahisoldati laulu-ümin, kes edasi-tagasi sammub. Temal võib sääl küll külm olla! Mis teha, niisugune on sõjamehe elu – kõik pead ära kannatama. /…/ Magage, sõbrad, kes teab, millal jälle pääd saate maha panna? Siia veel vaenlase kuulid pihta ei ulata! Homme vast oleme juba kuulirahes ja tules, sest meid on eesväkke määratud.“

*Anton Suurkase järjelugudena ilmunud sõdurikirjade pealkiri Postimehes.